Hiljutine teadustöö nihutab invasiivse hambaravi alguse seniarvatust kümneid tuhandeid aastaid varasemaks. Siberist leitud 59 000 aasta vanune purihammas viitab, et valutavaid hambaid proovisid ravida kivitööriistadega juba neandertallased.
Enamasti leiavad arheoloogid iidseid säilmeid uurides vaid jälgi muistseid inimesi vaevanud haigustest või luude kulumisest, kuid mitte jälgi teadlikust katsest oma ihuhäda ravida. Venemaal Altai mäestiku jalamil asuvast Tšagõrskaja koopast avastatud alalõua purihammas erineb selle poolest tavapärastest leidudest märgatavalt. Alisa Zubova Venemaa teaduste akadeemiast järeldab kolleegidega, et seal elanud neandertallased üritasid seda parandada või vähemalt oma kaaslase valu leevendada.
Arheoloogid arvasid pikalt, et sarnaseid raviprotseduure suutsid teha vaid anatoomiliselt moodsad inimesed. Kui järeldused ajahambale vastu peavad, sunniks Tšagõrskaja leid ajaloolasi seisukohta muutma ja näitaks, et koopas elanud neandertallaste kogukond oskas haigetele abi anda samamoodi nagu nüüdisinimesed.
Enne värsket Siberi leidu pidasid teadlased vanimaks hambaravi tõendiks üht 14 000 aasta vanust Itaaliast leitud hammast. Toonase töö autorite sõnul kraapis sealne patsient kaariesekahjustust terava esemega, kuid ei puurinud hambasse auku. Hambavalu käes kannatanud neandertallane elas Itaalia nüüdisinimesest aga kümneid tuhandeid aastaid varem ning ta ise või tema kaaslased kasutasid märksa arenenumat tehnikat.
Teadlasrühm tõi kasutatud meetodisse ja neandertallast vaevanud valu juurpõhjusesse täpsemat selgust kompuutertomograafi abil. Masinaga tehtud pildid paljastasid täiskasvanule kuuluva hamba sees suure süvendi. Siledate servadega õõnsus ulatus kroonist otse hambanärvini. Teadlaste hinnangul kummutab just servade siledus alternatiivse selgituse, mille kohaselt murdus koetükk juhuslikult.
Sügava augu enda taga oli tõsine kaaries. Uurijad leidsid hambast mitu haiguskollet, kus kude oli mineraale kaotanud ja pehmenenud. Haigus oli rikkunud ja tumedaks muutnud suure osa hambakroonist. Sellega kaasnenud põletik levis sügavale koesse ja tekitas patsiendile ilmselt tugevat valu.
Liiki tervikuna vaadates kohtas lagunenud hammastega neandertallasi võrdlemisi harva. Kaariese teket pärssisid nii nende toidusedel kui ka suu mikrofloora eripärad. Kuna Tšagõrskaja koopast leiti aga veel teinegi sarnaste kahjustustega hammas, oletavad uurijad, et kahjustusi tekitav suubakter levis just selles kogukonnas.
Tugeva valu leevendamiseks võttis neandertallane antud juhul appi terava kivitööriista. Ta tegi hamba sisse augu ja eemaldas pehmenenud koe. Tööriista keerates avanes juurdepääs närvikambrile, kus asusid veresooned ja närvilõpmed. Protseduur alandas hambasisest rõhku, kiirendas närvisurma ja vähendas seeläbi ilmselt ka piinu.
Kivitööriista täpne keeramine eeldas patsiendilt või tema abiliselt arenenud peenmotoorikat ja oskust valida sobiv tööriist. Taoline sihipärane tegutsemine näitab head planeerimisoskust ja murrab müüti neandertallaste kohmakusest.
Kuigi neandertallased ei kasutanud teadaolevalt tuimestust, pidas iidne inimene valulikule protseduurile vastu. Ravitud hamba siseseintel asuvad kulumisjäljed viitavad, et patsient mälus sellega pärast operatsiooni toitu veel pikka aega. See lihvis aja jooksul augu servad uuesti siledaks, mis kustutas osaliselt ka esialgsed puurimisjäljed.
Lisaks puurimisele parandasid neandertallased suutervist teistegi võtetega. Uurijad märkasid ravitud hamba külgedel vagusid, mis viitavad puidust hambatikkude kasutusele. Mitme vahendi kooskasutamine eeldas probleemi olemuse mõistmist ja haigelt suurt vastupidavust.
Teadlased katsetasid kiviaegset ravimeetodit ka tänapäevases laboris. Uurijad valmistasid eksperimentaalarheoloogia meetoditega kohalikust jaspisest pisikesi puuriteri, mis matkisid Tšagõrskaja asukate originaalseid tööriistu.
Ohutuse huvides tegid nad katsed nüüdisinimeste eemaldatud hammastega. Uurijad kinnitasid laboris hambad alusele ja niisutasid neid loodusliku keskkonna matkimiseks veega. Katsed näitasid, et kivipuuriga saab kõvasse hambakoesse augu puurida.
Protseduuri järel uurisid nad katsehammaste pinda elektronmikroskoobiga. Nähtud kriimustused langesid suures osas kokku neandertallase hamba jälgedega. Mõlemal juhul joonistusid pinnal välja paralleelsed ringikujulised vaod. Uurijad tunnistavad samas, et katsel olid omad kitsaskohad, sest neandertallaste hambaemail on nüüdisinimese omast õhem. Seetõttu ei pruukinud kiviaegne puurimine võtta täpselt 50 minutit nagu laboris.
Saadud tulemustele vaatamata kahtleb osa arheolooge leiule omistatud meditsiinilises tähenduses. Londoni ülikooli kolledži emeriitprofessor Christopher Dean pakkus ajakirjas Scientific American, et augu tekitas hoopis trauma. Deani hinnangul võis patsient kogemata hammustada väikest kivi, misjärel arenes kaaries hambas edasi loomulikul teel.
Trauma kõrval pakuvad sõltumatud teadlased lahenduseks puidust hambatikkude kasutust. Nende oletuste kohaselt võis neandertallane urgitseda hammast tikuga pikalt pärast valu lakkamist. Arheoloogiliste leidudega varem kokku puutunud Pariisi hambaarst Léon Pariente nentis muu hulgas, et kirjeldatud tööriistade kasutust ja liigutusi on raske ette kujutada, eriti kui inimene valu käes vaevleb.
Kuigi neandertallased surid välja umbes 40 000 aastat tagasi, elab nende geneetiline pärand tänapäevani. Euroopa ja Aasia päritolu inimesed kannavad endiselt väikest osa neandertallaste DNA-st. Arheoloogilised avastused aitavad teadlastel mõista ka kaugemate esivanemate kujunemislugu. Autorid loodavad kriitikale vaatamata, et arheoloogid vaatavad edaspidi vanu luukogusid värske pilguga ja leiavad teisi ravijälgi.
Oma uuringuid kirjeldavad Zubova ja tema kolleegid ajakirjas PLOS ONE.