Viimati, kui siin käisite, oli see enne albumit “Bauhaus Staircase”, kusjuures vahetult enne Covidit. On teil sellest kontserdist ja Tallinnast mälestusi?
Ma mäletan et olin veidi närvis, sest sa kunagi ei tea, mida inimesed sinust ootavad, kui pole sind kontserdil näinud. Me ei tea ka, kuidas nad meile reageerivad ja ei kujutanud ette, kui hästi meie muusikat teatakse. Nii et see oli väikestviisi avastamis-kontsert, aga mäletan, et oli esinemine õnnestus hästi ja oleme elevil, et saame tagasi tulla. Mäletan ka, et oli veidi vaba aega ja Tallinn oli väga ilus. Oleksin muidugi tahtnud rohkem linna näha.
Nüüd tulete te suvel. See on täiesti teine asi kui jaanuaris.
Loodetavasti, kuigi ma tean, et Balti riikides on suvel väga kuum ja talvel väga külm!
Närvilisuseks poleks põhjust olnud, sest ma olen just siinse 80-ndate põlvkonna puhul täheldanud, et paljud on sündimuusikasse kinnisideeliselt kiindunud. Nad armastavad Kraftwerki, OMD-d, Depeche Mode’i ja nii edasi. Siin ütlevad nad selle kohta “futu”, mille vastu on Ida-Euroopas huvitavalt suur kirg. Oled märganud?
Kusjuures mõistan, mida mõtled. Sest siis nad ei saanud plaate osta, kui tegu polnud just piraatkassetidega. Ja meil on palju fänne just Ida-Saksamaal, mitte Lääne-Saksamaal, samuti on neid Poolas palju. Inimesed kuulsid seda muusikat, aga oli frustratsioon, sest sa ei näinud neid bände, ega saanud nende originaalplaate osta.
Külma sõja lõpus – mis näib olevat uuesti alanud – peale 1989. aastat uks avanes, tamm purunes ja kõik mõtlesid “jess, nüüd me saame need bändid kätte!” Sul on tõenäoliselt õigus, poleks pidanud pabistama, aga kuna me polnud kunagi Eestis käinud, siis kunagi ei tea.
Asi on ka selles, et me ei astu lavale iseenesestmõistetavalt, teades, et küll meid armastatakse. Me läheme ja ütleme “me teenime nende austuse välja, mängime hästi ja paneme täiega!” (Naerdes.)
Nüüd on 20 aastat möödas OMD taasühinemisest. See on pikem aeg, kui te algselt koos olite. Kas popgruppi on lihtsam majandada, kui kõik on täiskasvanuks saanud?
Kas pole pöörane mõelda! Me oleme nüüd kauem koos olnud, kui esimene kord. Tegelikult Paul (Humphreys, bändi kaasasutaja – S.V.) ja mina hakkasime kirjutama, kui olime 16-aastased ja oleme päris kaua koos toimetanud. Ma arvan, et… Kui sa suureks kasvad, siis loodetavasti rahuned veidi maha ja kuula seda müra enda ümber – tihti sosistavad inimesed sulle oma agendat kõrva, et bändi laiali tirida.
Üks kurvemaid asju oli see, et 80-ndate lõpus ei olnud meil raha, hoolimata miljonitest plaatidest, mida olime müünud. Ja sellepärast, et me olime 19-aastaselt nii kohutavale lepingule alla kirjutanud. Ega me raha pärast muusikasse ei läinud, aga kui sa ei teeni, siis ei saa bändi teha. See on ka äri. Me olimegi 80-ndate lõpuks nii masenduses ja kurnatud, sest olime müünud nii palju plaate ja meil polnud midagi. Mitte midagi!
Nüüd oleme tagasi koos ja meil on suurem kontroll. Me ei pea plaati tegema, et teenida. Me avaldame plaadi, kui oleme enda meelest hea plaadi teinud. Ja me armastame tuuritamist. Tegelikult on praegu fantastiline OMD-s olla. Ma ei suuda uskuda, et sel aastal saab bänd 48 aastaseks. Bänd, mis tuli kokku, et anda lolli nimega üks kontsert (Naerab laginal.)
Täna inimesed räägivad meist imelisi asju, et me populariseerisime elektroonilise popi, et me olime mõjukad ja ikoonilised. Kui me hakkasime 1978. aastal mängima – kuigi kirjutama hakkasime juba 1976. aastal, “Electricity” kirjutasime 16-aastaselt – poleks me kuidagi suutnud näha, et meie ogar väike hobi, mis algas Pauli ema majas, kui ta laupäeviti tööl käis, saab muusika ajaloos kuidagi tähtsaks. Me lihtsalt tahtsime seda teha, võib-olla see ongi parim viis muusika kirjutamiseks. Kuna sa seda ei kuule, siis väljendad ennast ise omaenda keeles. See teekond on olnud imeline.
Algusaegadest rääkides, Liverpoolis oli siis nn Eric’si skeene (Eric’s oli lühikese elueaga esinemispaik ja baar, S.V), mida on hiljem palju kiidetud oma olulisuse poolest. Kas teie tundsite ka mingil hetkel, et olete osa sellest?
Ausalt, Eric’s oli tohutult oluline. Nagu meie põlvkonna Cavern Club (,kus teiste seas alustasid näiteks biitlid, S.V.). Kõige olulisem selle juures oli võimalus lavale saada ja teha, mis tahtsime. Neil olid eeskirjad ja liikmelisus, neljapäeviti oli neil liikmetele tasuta õhtu ainult kohalike artistidega ja uskumatult paljud bändid haarasid sellest võimalusest.
Seal olime meie, Echo & The Bunnymen, Teardrop Explodes, Frankie Goes To Hollywood, A Flock Of Seagulls, Dead Or Alive. Huvitav oli kusjuures see – klubi avas end vist 1977 –, et seal polnud punkbände. Livepoolis polnud punkbände! Me kõik olime kunstikooli veidrikud, kes üritasid teistsugused olla.
Nagu Liverpooli kultusbänd Deaf School?
Deaf School oli natukene enne meid. Aga nemad olid ka omamoodi kunstibänd, ilusasti läbi mõeldud, üpris loominguline. Nad ei teinud lihtsalt tavalisi lugusid, neil oli oma visioon. Ja meie põlvkonna bändidel oli samuti visioon endast.
Mõelda vaid, Echo & The Bunnymen, Teardrop Explodes ja meie – kõik me andsime oma esimesed kontserdid Eric’sis vaid kolme nädala sees. Me leiutasime end sellepärast, et Eric’sis mängida. Nagu öeldakse siis: “kui selle ehitad, siis nad tulevad.” Ilma Eric’sita meid poleks olemas.
Rääkides noortest bändidest, kes üritavad läbi murda. Kui oled täheldanud, on just 2020. aastatel 80-ndate sündi-esteetika taas moes. Eriti Ühendriikides, selliste gruppidega nagu Nation Of Language ja Magdalena Bay, teiste seas.
(Naerab.) Ma tean seda omast käest, sest nad ütlesid mulle. Nation Of Language on suur OMD fänn.
Kõlab tõesti nii!
Aga tead, nad kõlavad ka nagu Nation Of Language. Keegi ei tööta vaakumis, me kõik seisame oma eelkäijate õlgadel. Ilma Kraftweki, ilma Bowie ja Roxy Musicu ja Velvet Undergroundi ja Neu! ja Brian Enota ei kõlaks OMD nagu ta kõlab. Me ei üritanud neid kopeerida, vaid nad inspireerisid meid.
Selles mõttes on sul õigus, et me elame teatavas post-modernlistlikus ajastus, kus miski pole enam uus, seega miski pole ka moest väljas. Sa võid oma saundi ehitada ükskõik mis popkultuuri osadest. See ei kehti mitte ainult muusikale, samuti filmile, arhitektuurile, moele, kunstile.
Olen kohanud inimesi, kes on öelnud: “Issand, me armastame teid ja te olete meid inspireerinud,” ja see teeb südame soojaks Sest kui me alustasime, tundsime, et liigume ülesmäge. Eriti ajakirjanikud, aga ka raadiod, nad ei arvanud, et süntesaatori-muusika on päris muusika. See polnud piisavalt maskuliinne, piisavalt autentne, piisavalt higine… ühesõnaga, see polnud rokk.
Kõvasti läks aega, et seda suhtumist muuta. Huvitav, et mainid Ameerikat, sest 70-ndate lõpu ja 80-ndate alguse Ameerika raadio ja ajakirjanduse suhtumine meisse oli “limaste pedede muss” (naerab). “Vajutad süntesaatoril nuppu ja see kirjutab loo.” Jaajah, oleks see vaid nii. Kui mu süntesaatoril oleks nupp “hittsingel”, siis ma vajutaksin seda terve päeva, aga pole! (Naerab.)
Austusavaldused on ka teistpidi liikunud. Kuidas sa ennast tundsid, kui su enda eeskujud kiidusõnu ladusid? Näiteks Karl Bartos on sind kiitnud ja isegi Paul McCartney kiitis ühel hetkel su laulukirjutamisoskust.
Seda ma polegi kuulnud! Mul on väga nüüd vaja see tsitaat üles leida. Aga Karl ja mina oleme sõbrad. Peale seda, kui ta Kraftwerkist lahkus, tegime koos muusikat. Ikka päris uskumatu, ma olin 16-aastane, kui ma istusin Liverpool Empire’is, istekohal Q36 ja see oli mu ülejäänud elu esimene päev, sest 16-aastane Andy nägi Kraftwerki.
Ma ei arvanud, et suudan seda teha, mis nemad, sest nad olid nii vapustavad, aga ma lihtsalt mõtlesin, et seda ma tahan teha! Sel ajal kuulasid kõik mu sõbrad Genesist, Eaglesit ja Pink Floydi, aga mina leidsin midagi uut ja tahtsin selles suunas minna.
Ma läheks ühe spetsiifilise OMD albumi juurde tagasi – “Dazzle Ships”, mis oli päris julge ja seiklusrikas, aga üks huvitav moment teie pikas karjääris.
Nüüd on seda palju kiidetud, te olete ka kontsertide ja taasavaldatud versioonidega plaati esile toonud, kuid peale seda albumit läksite omal ajal järsku väga ohutusse popilähedasse suunda. Kas tagantjärele kahetsete seda või oligi vaja veidrused lõpetada?
Kuna olime algul lihtsalt “hobi”, ei oodanud me kunagi, et keegi meie plaate ostaks. Läksime lihtsalt oma segasele seiklusele, kus tegime, mis tahtsime. Ja uskumatul kombel inimesed ostsid neid plaate. “Electricity” oli oma aja kohta päris kummaline, samuti terve “Architecture And Morality” album, mis kõlas teisiti, kui miski, mida meie või keegi teine teinud oli.
Tundsime, et iga kord, kui muutsime suunda ja tegime midagi uut, tulid inimesed sellega kaasa. Proovisime midagi uut ka “Dazzle Shipsiga” ja ma arvan, et me läksime – nagu Andy Warhol ütles – natuke rohkem, kui 15 minutit moest ette. Ja inimestel oli sellega raskusi.
Aja möödudes oleme kõik edasi arenenud ja kui inimesed nüüd “Dazzle Shipsi” kuulavad, küsitakse, et mis siis selles nii veidrat oli? See on musique concrète. See oli väga poliitiline ja minimalistlik… kui sa kirjutad tuumasõjast ja Hiroshimale aatompommi heitmisest… kui sa üritad inimestele rohtu anda, siis anna seda suhkruga ja ehk oli “Dazzle Shipsil” liialt vähe suhkrut. (Naerab.)
Varsti on teil suur juubel, 50 aastat. Kas on erilisi plaane?
On, teeme väga suure tuuri, seega selle suve tuur on viimane kuni 2028. aastani. On ka mõte albumiks, kus töötame teiste inimestega. Kutsume inimesi endaga mängima, keda imetleme ja austame. Ma ei saa praegu selle kohta rohkem öelda, sest me pole veel midagi konkreetset teinud, aga plaan on selline ja see tundub väga põnev viis juubelit tähistada.
Ja üsna modernne, paljud teevad praegu koostööalbumeid.
Jaa, aga tähtis on siin see, et meie kirjutame lood. Tead, Sander, mis on üks probleeme, kui muusikud tulevad kokku – neil on alati väga tihedad graafikud ja nad saavad võibolla ühe päeva koos töötada ja siis ka pole kõik kuld. (Naerab.)
Kusjuures üheksal korral kümnest ei ole see kuld. Siis antakse lõpuks midagi välja, mis polnud just nende parim mõte, aga rohkem nad selle ühe päevaga ei jõudnud. Aga meie panema käiku enda parimad ideed ja kutsume inimesed meiega tähistama.