Kui ma 1993. aasta 5. detsembril Kielis bussi pealt maha astusin, siis ei teadnud ma veel, et see on minu uue akadeemilise elu algus.
Meil kõigil on elus mõned aastad, kuud või päevad, mis kujundavad meie tulevikku rohkem kui teised. Ja just kujunemisest soovingi rääkida: inimese, ülikooli ja ühiskonna vaates.
Kaks aastat enne nimetatud kuupäeva olin valinud oma kursusetöö juhendajaks Eesti ühe parima teoreetilise füüsiku, professor Romi Mankini. Professor Mankin oli nii karmi oleku ja häälega mees, et võttis ka kõige julgematel üliõpilastel jala võdisema. Kuid mina mõtlesin, et pigem olgu raske lõputöö kirjutamisel, siis on lihtsam kaitsmisel. Ja nii see tõesti oli.
Professor Mankinil oli üks koostööpartner ja sõber Kieli Ülikoolis, professor Helmut Dahncke. Ma ei ole kunagi ise kuulnud nende kahe professori omavahelisi arutelusid, kuid nende tulemusel sõidutas professor Helmut Dahncke mind 1993. aasta 5. detsembri õhtupoolikul Kieli bussijaamast oma autoga Kieli ülikooli ühiselamusse.
Pärast doktoriõpingute lõppu ja habilitatsioonitöö kaitsmist Kieli Ülikoolis pidin langetama otsuse: kas jääda Saksamaale või tulla tagasi Eestisse. Ma mäletan selgelt, et teadsin, et kui ma nüüd veel kauemaks Saksamaale jään, siis ma enam Eestisse tagasi ei tulegi. Ja seda ma ei tahtnud.
Eestisse naastes olin jõudnud teha aasta aega teadustööd. Siis küsis toonane Tallinna Pedagoogikaülikooli rektor Mati Heidmets, kas ma sooviksin proovida kasvatusteaduste teaduskonna dekaani ametit. Soovisin. Ja täitsin seda ametit pea viis aastat.
2007. aastal valiti mind professoriks ja jätkasin akadeemilise tööga. Kuniks 2009. aasta 3. jaanuaril, minu sünnipäeval, helistas mulle Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud ja küsis: “Priit, kas sa ei tahaks tulla õppeprorektoriks?” Tahtsin. Alguses kaks aastat ja siis veel kümme aastat Tiit Landi rektoraadis. Siis enam ei tahtnud. Naasin professori tööle.
Eelmise aasta suvel teatas rektor Tõnu Viik oma otsusest teiseks ametiajaks mitte kandideerida. Ta kutsus üles kõiki, kel on soovi, mõtteid ja julgust, seda teed ette võtma.
Mul oli soovi, mõtteid ja julgust!
Te näete, et ma ei nimetanud ainult kuupäevi ja aastanumbreid. Ma nimetasin ka inimesi. Sest inimese kujunemise teel on kõige olulisemad teised inimesed. Minu akadeemilised isad on professor Romi Mankin ja professor Helmut Dahncke. Nemad on kujundanud minu akadeemilise saatuse.
Tallinna Ülikooli eelmised rektorid Mati Heidmets, Rein Raud, Tiit Land ja Tõnu Viik, minu kauaaegsed võitluskaaslased Eve Eisenschmidt ja Katrin Niglas, minu pikaaegne koostööpartner Tartu Ülikoolist, Miia Rannikmäe ning veel väga paljud teised on mänginud äärmiselt olulist rolli minu kujunemises. Tänu neile on mul võimalik nüüd vastu võtta oma elu suurim austusavaldus, Tallinna Ülikooli rektori ametikoht.
Ma olen väga tänulik oma nüüdseks lahkunud vanematele, kes haridust alati väga kõrgelt väärtustasid ja olid minule suureks eeskujuks. Tänan väga ka oma lähedasi, kes on olnud mulle sellel teel toeks.
Miks ma minevikust räägin? Sellel on kaks põhjust. Esiteks soovin ma avaldada tänu kõigile neile, kes on mind suunanud ja toetanud minu kujunemisel. Teiseks. Nii nagu iga inimese kujunemisel on oma lugu, on see ka organisatsioonidel. On olulised kuupäevad, otsused ja inimesed.
Tallinna Ülikooli jaoks on vaieldamatult kõige olulisem kuupäev 15. mai 2005. See on päev, mil Tallinna Ülikool loodi. Kuid nagu me kõik teame, ei sündinud Tallinna Ülikool tühjalt kohalt, Tallinna Ülikooli moodustasid väga paljud väga erinevate lugudega liitujad.
Tallinna Ülikooli loomine andis meile võimaluse alustada ühe täiesti uue looga, looga, millel on hoopis uued arenguvõimalused. Ma arvan, et me oleme neid võimalusi väga hästi kasutanud.
Meie arengusse on panustanud väga paljud, nii endised kui ka praegused kolleegid ja üliõpilased. Ma tahan teid kõiki selle panuse eest tänada. Ja ma soovin teid tänada ka poolehoiu eest, mida te olete üles näidanud minu vastu, mind rektoriks valides. See näitab usaldust. Aga ka teie kõrgeid ootusi. Ja ma olen valmis nendele ootustele vastama.
Kuid suurepäraseks ülikooliks olemiseks ei piisa ainult meie pingutusest. Meie jaoks on väga tähtis omada häid sõpru ja partnereid ka väljaspool ülikooli.
Olin hiljuti rahvusvahelisel konverentsil, mille teemaks oli tehisintellekti mõju ülikoolidele. Saksamaa ühe tippülikooli rektor mainis oma kõnes Ameerika Ühendriikide kõrval ainsana Eestit ja seda seoses TI-hüppega. President Alar Karise algatatud TI-hüpe on toonud Eesti kui eesrindliku haridusmaa rahvusvaheliselt taas tähelepanu keskmesse. Loodan, et Tallinna Ülikool saab olla selle algatuse hea partner nii selle mõju uurimisel kui ka edasisel arendamisel.
“Mina luban omalt poolt, et tegutsen selle nimel, et Tallinna Ülikool oleks ka tulevikus riigile usaldusväärne ja tugev partner.”
Eelmisel nädalal lugesin haridus- ja teadusministri arvamust, et tehisintellekti ajastul läheb meil vaja rohkem õpetajaid, mitte vähem. Olen sellega väga nõus. Eesti kõrghariduse ees seisavad otsustavad valikud. Neist sõltub, kas meie kõrgharidus on ka edaspidi Eesti ühiskonna vedur. Mina luban omalt poolt, et tegutsen selle nimel, et Tallinna Ülikool oleks ka tulevikus riigile usaldusväärne ja tugev partner.
Viimaste aastate kõrghariduse rahastuse arutelud on näidanud, kui oluline on ülikoolide ühine hääl ja rektorite koostöö. Meil, rektoritel, on ühine vastutus näidata, et kõrgharidus ei ole kitsalt ülikoolide küsimus, vaid Eesti ühiskonna tuleviku küsimus. Meie ülesanne on vastata väljakutsetele, mis seda tulevikku kujundavad.
Millised need väljakutsed on? Toon neist välja kolm.
Esiteks. Kõigile on selge, et tehisintellekt muudab meie hariduselu alates lasteaedadest ja lõpetades ülikoolidega. Suure tõenäosusega muudab tehisintellekt ameteid ning nendega seotud teadmisi ja oskusi. Kuid ekslik oleks arvata, et tehisintellekt hakkab inimesi asendama, et meil pole enam vaja nii palju arste, loovisikuid, õpetajaid, insenere, mõtlejaid. Neid ameteid on vaja, neid inimesi on vaja.
Suurim viga, mida me praegu teha saame, oleks mõelda, et tehisintellekti saabudes ei ole haridust enam vaja. Vastupidi, tähtsaim investeering, mida me teha saame, on investeering haridusse. Sest ka tulevikus on inimene see, kes vastutab.
Teiseks. Kõrgharidusealiste noorte arv kasvab järgneval viiel aastal pea 25 protsenti, rahastus praeguse seisuga aga väheneb kümme miljonit eurot! Kas jätame kasutamata demograafilisest tõusust tuleneva haruldase võimaluse? See on võimalus, mida meil ei tule enam aastakümneid. Kas me soovime anda sellele põlvkonnale võimaluse ennast harida või lepime sellega, et paljud neist on sunnitud liikuma madalama lisandväärtusega tööle?
See on valik väikese kiire võidu ja pikaajalise suure kasvu vahel.
Sel nädalal lõppesid tulised halduslepingute läbirääkimised. Lepingud said allkirjad, kuid rahastusprobleem jäi. Need läbirääkimised näitasid taas, kui keeruline on leida tasakaalu riigi võimaluste ja kõrghariduse tegelike vajaduste vahel.
Miks? Kas sellepärast, et ülikoolid tahavad riigilt raha, mida riigil ei ole võimalik anda? Ma arvan, et see on vale vaatenurk, sest kõrghariduse rahastamist ei saa käsitleda pelgalt kulureana.
Kahetsusväärselt on avalik arutelu kõrghariduse üle taandunud küsimusele, kui palju see maksab. Palju olulisem on aga küsimus, millist väärtust kõrgharidus ühiskonnale annab ja mis saaks siis, kui selle kättesaadavus väheneks. Kõrghariduse väärtus ei seisne ainult kiiresti mõõdetavas majanduskasvus või tööturu vajadustes. Loomulikult on ka need väga olulised, kuid ülikoolide ülesanne on hoida ja arendada ka neid valdkondi, mille mõju ei ole alati nii otsene, ent mis on Eesti ühiskonna jaoks vältimatult vajalikud.
Sest milleks meile Eesti, kui meil ei ole oma kultuuri, oma keelt ja omakeelset teadust, heli- ja kirjasõna? Meil oleks väga keeruline Eestit ette kujutada, kui ülikoolid ei oleks pakkunud haridust ajaloos, filosoofias, kunstides. Mis saaks Eestist edaspidi, kui me sellist haridust enam ei annaks?
Ülikoolid vastutavad Eesti ees! Vastutavad, et meil oleksid ka tulevikus kõrgelt haritud inimesed kõikides valdkondades, et Eesti ühiskond oleks tark, nutikas ja võimalikult vähe kihistunud.
Ja kolmandaks. Tallinna Ülikool on väga noor ülikool. Ma kuulen tihti, et meilt küsitakse: “Kes te õigupoolest olete? Teil ei ole selget valdkondlikku fookust, te pole ka traditsiooniline ülikool?”
Võiks öelda, et me peame ennast tõestama rohkem, kui teised Eesti ülikoolid. Kuid ma olen nõus, et me peame senisest selgemalt sõnastama oma identiteedi. Meil avaneb selleks ka kohe väga hea võimalus, kuna hakkame looma ülikooli uut arengukava. See peab olema protsess, milles kogu meie ülikoolipere saab kaasa rääkida ja kus enam toetust leidnud ideed peavad kirja saama. Ma pakun omalt poolt ka ühe mõtte Tallinna Ülikooli tuleviku üle arutlemiseks.
“Määravaks saab see, kas inimesel on kujunenud võime olla iseseisev ja vastutustundlik mõtleja.”
Kuidas saavutada seda, et meie lõpetaja saab hästi hakkama nii viie, kümne kui ka 20 aasta pärast? Olen veendunud, et tulevikus saavad paremini hakkama need, kellel on lisaks oma eriala tundmisele ka arusaam teiste valdkondade toimimisest ning võime tulla toime uutes ja muutuvates olukordades. See tähendab oskust teha koostööd, mõista erineva taustaga inimesi ning mõelda kriitiliselt. Määravaks saab see, kas inimesel on kujunenud võime olla iseseisev ja vastutustundlik mõtleja.
Just see võiks olla Tallinna Ülikooli tugevus, meie identiteet: ülikool, mille haridus ajas kõige kauem kestab.
“100 sõna Eesti Vabariigile, Jäätmevaba ELU, Kaasav ELU, KoeraELU, Samblasein, Turvaline koolitee, Ülikooliaed, Vabad Käed. ” Need on vaid mõned näited sadadest ELU projektidest, mis on viimaste aastate jooksul Tallinna Ülikoolis tehtud.
Arvan, et just sellised kogemused aitavad kujundada oskusi, millest enne kõnelesin. ELU-projektid ja ka HÜPPE formaat annavad võimaluse õppida koostöös, eri valdkondi ühendades ja vastutust võttes. Kui üliõpilane on pidanud oma teadmisi rakendama, arvestama teiste vaatenurkadega ja otsima lahendusi olukordades, kus vastuseid ei ole ette antud, kujuneb tema võime tulla toime uutes ja muutuvates tingimustes. Nii tekibki see, mis on pikas vaates kõige olulisem: oskus iseseisvalt mõelda, pidevalt juurde õppida ja teha koostööd.
Keegi ei kahtle, et oleme järjekordselt jõudnud suurte pöörete ajastusse, mille läbiv omadus on see, et seni määratletud vastandpaarid ei kehti enam endisel kujul. Näiteks poliitikas ei ole enam selget vasak- ja parempoolsust. Ka hariduse valdkonnas on viimastel aastakümnetel vastandatud reaalteadusi ja humanitaariat, rakenduslikku ja akadeemilist haridust. Ma olen veendunud, et tulevikku vaadates selline vastandamine meid edasi ei vii. Edukad on need, kes suudavad sellised vastandused koostööks pöörata. Selline suunatus koostööle viib meid hariduseni, mis kestab kauem.
Oma valimisplatvormis sõnastasin kolm põhimõtet: vabam ja õiglasem ning seeläbi ka mõjukam ülikool. Kuid eesmärk ei saa olla ainult see, et Tallinna Ülikool on mõjukam. Eesmärk on Eesti ühiskonna areng ja seda saame toetada ainult kõik koos.
Eesti edu alus on haridus ja tehisintellekti ajastul muutub aga haridus veelgi olulisemaks. Mida kiiremini maailm muutub, seda olulisem on, et inimestel oleks tugev hariduslik baas, oskus mõista, kohaneda ja pidevalt juurde õppida. See tähendab, et ka kõrghariduse roll ei vähene, vaid kasvab.
Lõpuks jõuan tagasi mõtteni, millest alustasin. Me ise ja kõik meie ümber on pidevas kujunemises ning igas kujunemisloos on kandev roll inimestel. Meie ülesanne on küsida, millist haridust me selles kujunemisloos vajame. Minu vastus on: haridust, mis aitab inimesel mõista, kohaneda, vastutada ja koostööd teha. Haridust, mis kestab kauem.
Vivat academia!