Alates 2026. aasta augustist jõustub Euroopa Liidus nõue märgistada TI-ga genereeritud või oluliselt muudetud sisu, olgu siis tekst, pilt, heli või video. Oh häda ja viletsust, uuringud Bayreuthi ja Aalto ülikoolidest näitavad, et isegi loojad ise ei mäleta nädal hiljem, millist osa nende tekstist või ideedest aitas luua TI.
Mingit märgistust poleks vaja, kui inimese looming oleks masina omast selgelt eristuv. Kahjuks see ei ole nii ja põhjus on eriti piinlik – loovus, jumalik säde, inspiratsioon on väga harvad nähtused mistahes loomealal.
Põhjused on erinevad, suur anne on alati haruldane olnud ja kunstlikult loodud takistused suudavad enamuse neist hävitada. Meil on ainult üks Juhan Liiv ja temagi murdis läbi tänu hullusele.
Mis siis andekate vähemust takistab? Ühelt poolt müügisurve ja klikiiha ja teiselt poolt poliitiline käteväänamine ja tsensuur, mille tulemuseks on paremal juhul hingetu sotsrealismi laadne jampsimine. Taolise truualamliku sousti tootmiseks pole vaja annet, tänapäeval piisab tehisarust, fanaatilisest feministist või pooletoobisest kliimafilosoofist.
Eelnevast tulenev ja mitte vähem oluline on nn loomekaadrite pidevalt langev kvaliteet. Võrrelgem mõnda tänast homo- või menstruaalautorit Artur Alliksaarega ja kõik on arutamatagi selge. Ma julgen oletada, et Alliksaare ja TI tekstidel suudab terve mõistusega inimene vahet teha, vähemalt eilse lugemuse ja tänase robotite võimekuse juures.
Teemaga haakub suurepäraselt ulmeromaan “The Silver Eggheads”, ameerika autor Fritz Leiberi kirjutatud teos, mis ilmus esmakordselt raamatuna 1962. aastal, lühem versioon avaldati ajakirjas 1959. aastal, kui tekstivõimekusega arvuteid siis veel ei olnud.
Ulmeka tegevus toimub tulevikus, kus inimestest kirjanikud on kaotanud oskuse ise teksti luua. Nad töötavad koos hiiglaslike sõnamasinatega (word-machines), mis kirjutavad kogu menukirjanduse. Inimestest kirjanikud on vaid kostüümides klounid, kes teevad müügitööd ja reklaami.
Raamatut eesti keelde tõlgitud ei ole, aga maksab lugeda. Loo keskmes on inimkirjanik Gaspard de la Nuit ja robotkirjanik Zane Gort, kes loob romantilise suhte ülirange tsensuroboti Miss Blushesiga. Mõistagi toimub ka ametiühingute mäss masinate vastu.
Lugu looks, pole nii oluline, aga juba 50ndatel häiris Leiberit loovuse kadumine ja ta hoiatas selle eest, kuidas liigne automatiseerimine hävitab inimliku kunsti. Tsensuur, stampidest koosnev kommertskirjandus ja masinlik kirjastustööstus, mis eelistas masstoodangut tõelisele kirjandusele, oli tõsine probleem juba 70 aastat tagasi.
Sealt peale on olukord läinud ainult halvemaks, alguses mandudes pigem mehhaniseerunud kommertsi suunas, viimastel kümnenditel lillaroosa ja multikultuurse dogmaatika veelgi masinlikumate referaatide poole kaldudes. Täna teenitakse raha arvutimängudega ja vasakpoolitsev kirjastamine ja filmi- ning muusikatööstus on meile õnneks marginaliseerumas ning majandusraskustes.
Minu ettepanek on järgmine, märgistada tuleb nii TI toodang kui ka hingetute inimrobotite looming, millegi poolest nad ei erine ja seega tuleb neid võrdselt kohelda. Vahel ajakirjanduses kostvad väited, et inimesed tahavad inimlikku loomingut, on vale. Ei taha, turg on üle ujutatud masinliku solgiga ja inimesed, ilmselt suurem osa nendest, tarvitavad mehaanilist TI soga, nad isegi maksavad selle eest.
Tänapäeval, kus meid kõik jälgitakse, ei ole ilmselt väga keeruline selgitada välja inimesed, kes loevad, kuulavad ja vaatavad kas ainult või põhiliselt masinlikku kommertsi ja masinlikku ideoloogilist savi. Ma arvan, et seda nn inimgruppi tuleks silmas pidada. Siin terendab julgeolekuoht.
Kui teatud inimestel puuduvad inimlikud omadused ja nad toimetavad nagu akuga muruniitjad, kas nad on siis kodanikud või kodumasinad? Kas neil on vaba tahe?
Või on nad täielikult programmeeritavad ja algoritmide tõugata lükata nagu robottolmuimejad? Selle teemaga tuleb tegeleda, võibolla oleme me juba täna olukorras, kus suur osa valijatest vastab rohkem roboti definitsioonile kui inimese esitatavatele nõuetele?
Konservatiivsele maailmavaatele on kultuuri masinaks taandumine eriti ohtlik, sest kultuur ei ole tarbekaup ega optimeeritav algoritm. Rahvuslik identiteet, rahvuskultuur ja ajalooline järjepidevus toetuvad just sellele, et looming kannab endas konkreetse kogukonna, keele, ajaloo ja väärtuste hinge.
Globalistide jaoks on rahvuskultuuride asendamine TI standardiseeritud, hingetu ja poliitkorrektse, kuid tähenduseta üminaga võimas relvasüsteem. Samas ei tohi jääda vaid ohu kirjeldamise tasemele. Vajame selgemat seisukohta: riik ja ühiskond peaksid aktiivselt eelistama ja väärtustama puhtalt inimlikku loovust – hariduses, kultuuritoetustes, meedias ja avalikus ruumis.
Kahjuks oleme toimivast lahendusest kaugemal kui taevasse osutav sõrm kuust. Leiber veenab meid selles, et inimlikkus kadus juba ammu enne tehisaru.
Kultuuriinstitutsioonid, meedia ja poliitika on uuskommunistidest ja globalistidest infiltreeritud, riiklikud arengukavad välistavad kõik eestipärase, oleme jõudnud Eesti Vabariigis Tartu rahu ametliku põlgamise etappi, kui palju saab robotisoga asja halvemaks muuta?
Samas võib igaüks lugeda, vaadata ja kuulata klassikat, TI solgi manustamise kohustust veel ei ole ja kui küüniliselt väljenduda, siis iibekatastroof ja väljasuremine välistab kõik muud negatiivsed arengud.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 14.05.2026