Juba mõnda aega on perioodiliselt tekkinud välispoliitilistes küsimustes konfliktid valitsuse ja presidendi vahel, kus väiksemad lähenemiserinevused Vene-Ukraina sõja seisukohtades viivad selleni, et valitsusega seotud inimesed mõistavad avalikult presidenti eri viisidel hukka.

Selles kontekstis tegi Ühiskonnauuringute Instituut 12. mail Eesti kodanike seas kiiruuringu*, milles palusime vastajatel hinnata institutsioonide ja isikute välispoliitikat, Eesti valitsuse välispoliitika eri tahkude edukust ja konkreetsemalt, mil määral võiks president vastajate tunnetuse kohaselt valitsuse välispoliitilistest seisukohtadest kõrvale kalduda.

Üldine hinnang valitsuse ja selle relevantsete põhiliikmete välispoliitikale on paraku küllaltki negatiivne. Valitsuse kui terviku välispoliitikat hindab heaks 31 protsenti vastajatest, halvaks 56 protsenti. Välisministri heade hinnangute osakaal on veel madalam ehk 24 protsenti ja peaministri oma 22 protsenti.

Välispoliitika kiiruuring. Autor/allikas: Remi Sebastian Kits

Üldisemalt saab ka negatiivse hinnangu EL välispoliitikajuht Kaja Kallas – 50 protsenti hindab ta välispoliitika negatiivseks ja 33 protsenti positiivseks. Ka välisministeerium tervikuna palju paremat hinnangut ei saa: 46 protsenti hindab halvaks ja 35 protsenti heaks.

Ainsad, kes saavad netopositiivse hinnangu, on individuaalselt president Alar Karis ja välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov. Kuna viimane on üldiselt vähem tuntud, siis tema puhul on palju “Ei oska öelda” vastuseid. Vseviovi välispoliitika hindab heaks 34 protsenti vastajatest ja halvaks 25 protsenti. President saab hea hinnangu 63 protsendilt kodanikelt ja halva 23 protsendilt.

Kui vaadata netohinnanguid välispoliitikale erakonna kaupa – sh mittevalijate grupp –, siis avaneb oodatult kirju pilt. Positiivse hinnangu saab president kõikide erakondade valijatelt, välisminister Margus Tsahkna saab negatiivse hinnangu kõikidelt peale Reformierakonna valija (Eesti 200 valim liiga väike, kuid tõenäoliselt oleks ka seal hinnang positiivne). Palju paremini ei lähe peaministril, kelle välispoliitika saab positiivse hinnangu ainult Reformierakonna ja napilt ka Parempoolsete valijatelt.

Valitsus tervikuna saab positiivse hinnangu Reformierakonna, Parempoolsete ja SDE valijatelt, teistelt (sh mittevalijatelt) saab valitsus negatiivse hinnangu. Sama mustrit näeb ka Kaja Kallase ning välisministeeriumi kontekstis.

Välispoliitika kiiruuring. Autor/allikas: Remi Sebastian Kits

Ka erakondade toetajate lõikes leiab kantsler Vseviov tugevama toetuspinna. Tema saab netonegatiivse hinnangu vaid EKRE ja Keskerakonna valijatelt. Mittevalijatelt saab napilt positiivse ja teistelt selgelt positiivse hinnangu.

Lisaks palusime vastajatel ka hinnata, kui edukalt on Eesti valitsus tegelenud välispoliitiliste küsimustega. Kuna konkreetsete tahkude puhul on mõistlik eeldada, et kõik neid oluliseks ei pea, said vastajad seda ka väljendada (näiteks vene rahvusest või EKRE valija seas on levinum “Ukraina toetamise” ebaoluliseks pidamine). See vähendab nende vastuste mitteinformatiivset liikumist ebaedukuse alla.

Seitsmest tahust sai positiivse hinnangu valitsus kolmes. Selgelt kiidetakse heaks valitsuse tööd Ukraina toetamises (62 protsenti) ning suhetes EL-i liikmesriikidega (59 protsenti). Eesti julgeoleku tugevdamises on kerge netopositiivne hinnang, kuid suuresti on vastused pooleks ehk 44 protsenti peab valitsuse välispoliitilist tegevust siinkohal edukaks, 39 protsenti ebaedukaks.

Välispoliitika kiiruuring. Autor/allikas: Remi Sebastian Kits

Kõige negatiivsema hinnangu sai valitsus küsimuses, mille tõi hiljuti puudujäägina välja ka president. Pikaajalise välispoliitilise visiooni kujundamist peab ebaedukaks 51 protsenti vastajatest, edukaks 21 protsenti. Peaaegu sama negatiivse hinnangu saab valitsus Venemaast lähtuvate ohtude maandamises, kus ebaedukaks peab tegevust 49 protsenti ja edukaks 26 protsenti.

Väiksema netonegatiivse sai valitsus ka suhetes USA-ga (40 protsenti ebaedukas, 33 protsenti edukas) ja Eesti hääle kuuldavaks tegemises rahvusvahelisel areenil (42 protsenti ebaedukas, 37 protsenti edukas).

Liikudes tahkudel erakondade hinnangute juurde, vaatame taaskord netohinnanguid. Oodatult saab valitsus hävitava hinnangu 5/7 teemas EKRE-lt ja Keskerakonnalt. Huvitavalt on EKRE Ukraina toetamises ja suhetes EL-i liikmesriikidega lõhestunud. Suurem konsensus hinnangus puudub. Keskerakonna valija netona peab valitsuse tegevust Ukraina toetamises ja EL-i siseses suhtluses edukaks, kõigis teistes ebaedukaks.

Välispoliitika kiiruuring. Autor/allikas: Remi Sebastian Kits

Teise grupi moodustavad Isamaa valija ning mittevalija. Mõlemad peavad edukaks Ukraina toetamist ja suhteid EL-i liikmesriikidega, ebaedukaks jällegi pikaajalist välispoliitilist visiooni ning Venemaast lähtuvate ohtude maandamist. Konsensus puudub edukuse mõttes Eesti julgeoleku tugevdamises, Eesti hääle kuuldavaks tegemises rahvusvahelisel areenil ning suhetes USA-ga.

Enamuse tahkudest kiidab jällegi heaks SDE, Parempoolsete ja Reformierakonna valija. Sotside valija annab negatiivse neto valitsusele vaid pikaajalise välispoliitilise visiooni teemas.

Üldiselt, kui vaadata probleeme, mis (lisaks üldisele valitsuse madalale toetusele) võivad vedada laiemat negatiivset hinnangut valitsuse ja selle liikmete välispoliitikale, siis neiks on ebaedukus pikaajalises välispoliitilises visioonis ja Venemaalt lähtuvate ohtude maandamises. Need on kaks teemat, milles valitsuse tegevuse suhtes ollakse kriitilised üle mänguvälja.

Möönduste ja nüanssidega peetakse laialdasemalt probleemseks ka valitsuse edukust suhetes USA-ga ja Eesti hääle kuuldavaks tegemises rahvusvaheliselt.

Selleks, et hinnata presidendi soovitust pidada eri vormides dialoogi Venemaaga, lasime vastajatel hinnata, millise lähenemise peaks Eesti ja EL võtma Venemaaga suhtlemisel. 40 protsenti arvab, et tuleb säilitada surve, kuid hoida ka diplomaatilised kanalid avatud (lähim presidendi positsioonile küsimuses). 29 protsenti soovib näha aga aktiivset dialoogi sõja lõpetamiseks ja tingimuste arutamiseks. Vaid 22 protsenti hoiab ranget joont, kus oodatakse maksimaalset survet ja isolatsiooni ilma dialoogita.

Välispoliitika kiiruuring. Autor/allikas: Remi Sebastian Kits

Lisaks küsisime, kui lähedal peaks presidendi seisukohad olema valitsuse omadele. 45 protsenti leidis, et president peaks esindama valitsuse seisukohti, kuid võib avaldada ka isiklikke arvamusi. 33 protsendi hinnangul peaks president tegutsema iseseisva välispoliitilise häälena ja tasakaalustajana valitsusele. Vaid kümne protsendi hinnangul peaks president esindama puhtalt valitsuse seisukohti.

Välispoliitika kiiruuring. Autor/allikas: Remi Sebastian Kits

Kui nüüd astuda samm tagasi, tasub meelde tuletada, millistes küsimustes on presidendi ja valitsuse vahel olnud suurem konflikt.

Konflikt jookseb peaaegu eranditult küsimustest ilmnenud teljel: Karis surub pragmaatilis-dialoogilist ja pikemavaatelist liini (Dubai eriesindaja ettepanek, NBC-s territooriumite vastus, Helsingin Sanomates dialoogiks valmistumise jutt, Lääne Elus kriitika välisministeeriumi liigse päevapoliitilisuse pihta), aga valitsus (Tsahkna ja Kristen Michal, viimati ka Lauri Läänemets) tugeva survestamise ja isolatsiooni jätku liini. Kasahstani visiit ning suursaadik Jaap Ora tagasiastumine 2025. aasta detsembris käivitasid pingestumise, mis on järgmise nelja-viie kuu jooksul ainult kuhjunud.

See telg langeb otse kokku kahe kõige negatiivsema netohinnanguga uuringus: pikaajalise välispoliitilise visiooni kujundamine (51/21) ja Venemaast lähtuvate ohtude maandamine (49/26). Need on ühtlasi ka need teemad, milles Karise avalik narratiiv (“valmistume sõja lõpule”, “vaatame kaugemale”) ja valitsuse oma (“survestada täna”) visalt ristuvad.

Ehk küsitluse negatiivseim signaal tuleb täpselt nendelt tahkudelt, mida konflikt on viimase poole aasta jooksul kõige nähtavamalt valgustanud. Mööndustega kattub konflikt ka kahe pehmema netonegatiivse tahuga, milleks on suhted USA-ga (Karise korduv sõnum, et EL peab Donald Trumpiga laua taga olema) ja Eesti hääle kuuldavaks tegemine (Lääne Elus ilmunud kriitika, et “pole inimesi, oskusi ega kohati teadmisi” ning Raimond Kaljulaiu paralleeldiagnoos “desünkroniseeritud sellest, mis maailmas toimub”).

Kus kattuvust ei ole: Ukraina toetamine (62 protsenti) ja EL-i liikmesriikide suhete (59 protsenti) tahkudel. Need on täpselt need kaks tahku, kus uuringus on tugevaim positiivne hinnang. Mõlemad pooled (president ja valitsus) rõhutavad Ukraina toetust ja EL-i koostöö olulisust ning presidendi nüansid (territooriumite ajutine loovutamine, EL-i eriesindaja) pole baasjoont kõigutanud.

Konflikt on temaatiliselt seega fokuseeritud, see ei loksu üle kogu välispoliitika spektri, vaid jookseb mööda täpselt neid kahte joont, mida ka avalik arvamus tuvastab valitsuse nõrgima kohana, ning väldib kahte joont, mida tunnistatakse õnnestumiseks.

Pilti võimendab veel kaks küsitluse tulemust. Küsimusele, millise lähenemise peaksid Eesti ja EL Venemaaga suhtlemisel võtma, koguvad dialoogielementi sisaldavad vastusevariandid kokku 69 protsenti. Valitsuse aetav puhas maksimaalse survestamise ja isolatsiooni liin kogub 22 protsenti.

Küsimusele, kas president peaks välispoliitikas tegutsema valitsuse esindajana või tasakaalustajana, valib 79 protsenti mingisuguse iseseisvuse elemendiga variandi; range valitsuse joone esindamise variant kogub kümme protsenti. Seega, nii Karise sisulisel positsioonil (dialoogielemendi vajalikkus) kui ka vormilisel positsioonil (presidendil on välispoliitikas iseseisva hääle ruum) on enamuse toetus; valitsuse jäikadel variantidel (puhas isolatsioon, range valitsuse joone esindamine) seda toetust ei ole.

Eks mingil määral jääb siin õhku küsimus, et kumb oli enne, kas kana või muna. Paraku sellele nii selget ajalist vastust uuringuvormis ei ole. Mingeid mittekausaalseid vihjeid võib ehk suure hädaga leida mainereitingus Alar Karise näitajatest, kus toetus presidendile on viimase poole aasta konflikti aktiivses faasis pigem tõusnud, kui langenud.

Alar Karise mainereiting. Autor/allikas: Remi Sebastian Kits

* Küsitlus tehti 12.–13. maini Norstati veebikeskkonnas 18-aastaste ning vanemate Eesti kodanike seas ja selles osales kokku 1005 vastajat.