Mis on presidendi välisnõuniku põhilised ülesanded?
See on juba ametikoha nimetuses öeldud – anda nõu. Kui presidendil on praegusel hetkel kaheksa nõunikku erinevates valdkondades, siis nendes valdkondades president vajabki aeg-ajalt nõu. Eks ta siis seda nõu küsib ja meie ülesanne on seda siis anda vastavalt oma pädevusele. Nii see käib, ega seal mingit raketiteadust otseselt ei ole, tegemist on tavapärase suhtlemisega. Nendel nõunikel on mingisugune kogemuste ja oskusteabe pagas olemas, nii et me anname selle pealt paremini või halvemini nõu.
Nõuandmisega on alati nii, et presidendil on vaja nõuannet selleks, et oma otsuseid ja arvamusi kujundada. Meie asi on anda nõu võimalikult laialt: võtta kokku küsimuse kontekst tervikuna, rääkida miinustest ja plussidest, rääkida erinevatest teedest eesmärgini jõudmisel ja anda presidendile võimalikult lai pilt.
Kui palju presidendi antud intervjuudest ja avalikest esinemistest edastatud välispoliitilised mõtted ja seisukohad on niimoodi välisnõunikuga koordineeritud või kokku lepitud?
Sellele ei ole võimalik väga korrektselt vastata, kas on kokku lepitud või mitte.
President on oma sõnumites vaba ja see, mida ta ütleb, seda ta ütleb. Vahel on nii, vahel on naa, mõlemat juhtub.
Selgitage natuke seda koordineerimist või suhtlemist ka välisministeeriumiga. Kuidas see käib ja kui laialdaselt need kontaktid praegu üldse toimuvad?
Välisministeeriumiga on koordinatsioon põhimõtteliselt iga päev ja see on olnud ikkagi väga pikka aega niimoodi. Ma ütleks, et Lennart Merist peale.
Lihtsalt küsimus on võib-olla selles, et koostöö kui selline on muutunud. Protseduure on tulnud rohkem, lisandunud on regulaarsust ja igapäevasust. Eks välisministeerium on ajas kasvanud ja suudab anda palju detailsemalt ja üksikasjalikumalt, kui varem, informatsiooni ja nõu, mida me vajame. See on riigi arengu küsimus.
Kui me läheme näiteks visiidile, siis välisministeerium valmistab ette enamuse visiidi paketist, mis puudutab välispoliitikat. Enne visiiti toimub alati ka presidendi teavitus, inglise keeles nimetatakse seda briefing’uks. Seal räägitakse visiidi eesmärgid ja erinevad elemendid ning komponendid läbi. Siis on seal võimalik kommenteerida, küsimusi küsida ja nii edasi. Põhimõtteliselt on see ikkagi samasugune nõustamisprotsess, ainult et see tuleb ametkonnalt ja on tihti palju detailsem – vaatab ka ajas tagasi ja edasi.
Lisaks käin mina või välisosakonna juhataja iga nädal välisministeeriumi juhtkonna koosolekul, kus on kohal nii kantsler kui ka kõik asekantslerid, lisaks ka peaministri välisnõunik. Seal arutatakse kõige päevakajalisemaid küsimusi ja võetakse ka otsuseid vastu. Me ei ole muidugi otsuse vastuvõtmise osalised, aga me oleme kaasas ja kuuleme. Nii et teadmine on olemas.
Need kontaktid on ikkagi üsna tihedad. Kuidas siis on juhtunud see olukord, kus välisminister ja ka kantsler ütlevad, et see välispoliitika edastamine kuidagi ei käi ühte jalga? Öeldakse, et president esindab ja esitab natuke teistsugust välispoliitikat kui see, mida välisministeerium ja valitsus.
Seda tuleks võib-olla nendelt endalt küsida, kui nad on seda väitnud. Ma ise siit oma positsioonilt ütleksin, et suuri põhimõttelisi erisusi ei ole. On võib-olla mõned erisused sõnakasutuses või lauseehituses.
Need mullistused, mis siin on tekkinud, on enamjaolt ikkagi üle paisutatud või üle pingutatud. Mis selle põhjus on, kuna ma ei ole poliitik, siis ma ausalt öeldes sellele ei vasta.
Presidendivalimised ja kõik see?
Igasuguseid valimisi on tulemas ja eks poliitiline elu on ka selline, et vaadatakse oma populaarsust ja muud sarnast. Ma piirduksin sellega.
Lõppkokkuvõttes oleks selle kriitika kohta õigem algallikatelt küsida.
Nii et päris nii ei ole, nagu kantsler Jonatan Vseviov ütles, et pool orkestrit mängib Bachi ja pool Mozarti? Sellist ebakõla tegelikult Eesti välispoliitikas ei ole?
Suures pildis kindlasti seda ei ole. Bach ja Mozart on mõlemad valgustusajastu Euroopa heliloojad, omajagu sarnased.
Väikses pildis on alati võimalik niisuguseid viiteid teha, aga elu ongi selline, et aeg-ajalt on väikseid hõõrdumisi ja vastuolusid. See veel ei tähenda seda, et maailm on hukas ja Eesti välispoliitika on hukas ning keegi veab mingisugust teist vankrit. Me veame ikka ühte ja sama vankrit.
Mina olen välisministeeriumis töötanud 19 aastat ja riigiametis 32 aastat, nii et üldiselt ma tunnetan seda riigi toimimist suhteliselt hästi. Hõõrdumisi tuleb ette igas riigis, ühiskonnas ja perekonnas. Neid tuleb lihtsalt püüda lahendada rahulikult, normaalselt ja vastastikuses koostöös.
Kuidas te kirjeldaksite üldse presidendi rolli välispoliitika kujundamisel ja esitamisel võrrelduna näiteks välisministri ja peaministriga? Või on see roll, mille iga inimene ise enda jaoks kujundab?
Lõppkokkuvõttes iga inimene saab ise enda jaoks ka kujundada, kui ta tahab, aga Eesti Vabariigis on presidendi roll ikkagi välispoliitika ja väga paljude muude poliitikate võimendamine. Lihtsalt selleks, et tuua selle poliitika eesmärke rohkem esile, saada sellele laiemat kandepinda välispoliitikas – mitte ainult sisepoliitilist, vaid ka välispoliitilist kandepinda. Ja esindada selle kaudu Eestit, teha Eestit suuremaks, anda märku, milleks me oleme võimelised, mida me tahame teha, missugused me oleme ja mis on meie jaoks oluline. See on põhiline roll.
Meie ümber on küll riike, kus presidendil on ka poliitika välja töötamise roll. Eesti poliitilises süsteemis seda ei ole. Pigem on ikkagi esindamise ja võimendamise roll ja seda president teeb nii palju kui päevakava talle lubab.
Kuna praegusel hetkel on maailm natukene rohkem turbulentsis kui ta varem on olnud, siis seetõttu on ka presidendi välisriikides käimist ja välislähetusi rohkem kui võib-olla mõned aastad tagasi.
Kas president võiks oma väljaütlemiste kohta intervjuudes anda pisut rohkem konteksti juurde kohe, selle asemel, et hiljem anda selgitavaid intervjuusid? Ma toon ka näite: 5. veebruari intervjuus Milanos, mis oligi tegelikult selgitav intervjuu, ütles ta omakorda sellise lause, et “isolatsioonipoliitika üldiselt ei tööta ja sanktsioonid töötavad ajutiselt, aga mitte väga pikalt, ning see tähendabki seda, et tuleb mõelda, mis on järgmised sammud, kuidas suruda Venemaa sellisesse olukorda, et ta on nõus laua taha istuma.” Samas on nii mõnigi julgeolekuekspert hinnanud, et sanktsioonid pigistavad Venemaad päris teravalt. Kas selle näite varal oleks seda konteksti ja selgitust kohe juurde vaja, et seisukohad oleks selgemad?
Nende intervjuudega on tihti see, et intervjuud on väga lühikesed ja tihti on see kiire küsimus, vastus, küsimus, vastus. Väga tihti juhtub ka see, et küsimus suunab ise vastust. Seetõttu võib niisugustes kohtades aeg-ajalt ebatäpsusi ette tulla. Kui ebatäpsus ette tuleb, siis on alati mõistlik seda tegelikult hiljem üle öelda ja selgitada, mida on mõeldud, eriti kui see ebatäpsus kuskil eraldi esile tõstetakse.
Lisaks sellele, mida ma olen varemgi avalikkuses öelnud: millegipärast meedia töötab meil suuresti pealkirjade peal ja tihti pannakse pealkirjad mõnes mõttes kontekstist välja või võimendatakse asju, mida tegelikult selles intervjuus pole olnud. See on see koht, kus tekitatakse intriigi seal, kus intriigi ei ole, ja siis läheb lumepall veerema.
Oleneb ka intervjuuandjate taustast. Vahel minnakse arutama ja liialt palju asju laiendama, ning seal võidakse tõesti tulla välja asjadega, mis on natukene fookusest väljas. Siis tuleb seda jälle hiljem parandada. See teie toodud viide – president on hiljem päris mitu korda öelnud, mida ta tegelikult sanktsioonide ja isolatsiooni kohta arvab.
Kas presidendi ja välisministri vahel on konflikt või kui kuumaks te seda ise hindate?
Riigijuhid, liidrid ja poliitikud, kellel on vastutus ühiskonna ja rahva eest, peavad printsiibis omavahel hakkama saama. Hea oleks, kui see läbisaamine oleks igapäevaselt hea, aga jälle, vahel juhtub hõõrumisi ja nendest hõõrdumistest tuleb võimalikult kiiresti üle saada. Ma ei ütleks, et siin on midagi ülimalt ebaloomulikku.
Tegelikult praktiline töö käib üsna tihedate kontaktide najal iganädalaselt presidendi kantselei ja välisministeeriumi vahel edasi?
Töörütm ei ole muutunud, see ei ole saanud mingit moodi kannatada. Ja ei peakski. Lõppkokkuvõttes me töötame kõik ühe eesmärgi ja ühe asja nimel. Need inimesed on ju kõik kogenud ja me teame-tunneme, loeme teineteist poolelt sõnalt. Vahel on ka erimeelsusi, aga hullem oleks minu meelest see, kui erimeelsusi ei oleks.
Ütlesite ka, et olete süsteemis kaua olnud. Kuidas te hindaksite praegust presidenti, on ta välispoliitiliselt tugev president? Avalikkuses öeldakse viimasel ajal tihti, et Eesti vajab välispoliitiliselt tugevat presidenti.
See kõik on kõik suhteline. Mina arvan, et Eesti Vabariigi praegune president on välispoliitiliselt aktiivne president. Seda näitab kasvõi välisvisiitide arvukus. Lisaks on praegune president võtnud välispoliitikas laiema ampluaa kui ainult julgeolek või Ukraina. See ei tähenda, et ta julgeoleku ja Ukrainaga ei tegele või neid esmatähtsaks ei pea, aga ta on püüdnud tuua välispoliitika päevakorda ka nõndanimetatud pehmeid teemasid.
Kui vaadata viimase aja visiite, siis seal on päris palju kultuuri. Arvo Pärdi juubel on meid muidugi väga palju aidanud. Samuti on seal väga palju teaduskonteksti: president on käinud mitmes maailma olulises ülikoolis kõnet pidamas. Lisaks on seal AI teemad; mõned visiidid on valitud täiesti ainult selle järgi, et see teema on üleval ja tuleb sinna minna.
See palett on laiem kui ainult julgeolek ja Ukraina, millele avalikkus eriti tähelepanu pöörab. Lähenemine on ikkagi selles, et välispoliitikat tuleb kasutada laiemalt ja selle eesmärk ei ole ainult julgeolek. Isegi kui on julgeolek, siis on meil julgem olla, kui meid tuntakse ka muude väärtuste kaudu väljaspool Eestit, ja seda on president püüdnud teha.
Kas tagantjärele on võimalik hinnata Kasahstani riigivisiidi edukust või mis sellest toimuma on hakanud? Ma saan aru, et seal olid tegelikult suuremad kokkulepped ja võimalused just ärivaldkonnas.
Eks nende visiitide edukust on otsekohe väga keeruline hinnata. Võib ju võtta ette ja vaadata, mitu kokkulepet visiidi käigus sõlmiti, ning vahel tuleb ka poliitiline läbimurre, aga tegelikult selguvad need tulemused hiljem. Mina vaatan neid tulemusi laiemalt, mitte ainult selle visiidi kontekstis, vaid et see üldine pilt ja üldised eesmärgid, mis me oleme võtnud, saaksid täidetud.
Lõpuks tulevad mõned asjad, mis on võib-olla kõige olulisemad, välja alles 15–20 aasta pärast. Võtame kasvõi Toomas Hendrik Ilvese Tiigrihüppe ja vaatame tollaseid lehti ning ühiskondlikku arvamust – see oli ikka väga hull. Praegusel hetkel on see üks meie ühiskondliku edu ja riigiedu nurgakive, mille pealt saab päris kaugele edasi minna, ja mida mõnes mõttes AI kontekstis president Karis jätkab.
Aga midagi konkreetset praegu Kasahstani visiidi kohta ei saa öelda?
Kasahstani kohta – see, et mitmed suurfirmad leppisid kokku ja vabaneti mõningatest poliitilistest piirangutest, tähendab, et keskkond on ettevõtluseks ja äri ajamiseks parem. Seda saab kindlasti öelda.
Kas need kontaktid presidendi ja Kasahstani presidendi vahel on nüüd ka jätkunud? Kas vahetatakse näiteks mõtteid julgeoleku valdkonnas? Ma ei tea, Karis helistab Tokajevile, et nüüd, kui sa sinna Putini paraadile lähed, siis ütle talle seda või teist?
Ei, selliseid kontakte pole praegusel hetkel ausalt öeldes olnud. Telefoninumbrid on meil olemas, aga ei ole olnud otsest põhjust selliseid samme teha. Eks president suhtleb aktiivsemalt ja tihedamalt nende riikidega, kes on meie ümbruses. Seal ei ole mitte midagi imelikku või ebatavalist, see on suhteliselt tavapärane. Imelik oleks pigem see, kui ta helistaks Tokajevile ja annaks nõu, mille läbiminek oleks suhteliselt küsitav.
Kõige suurem jackpot ilmselt sellele majale siin oleks riigivisiit USA-sse Donald Trumpi juurde. On see asi töös?
See otseselt praegusel hetkel töös ei ole. Donald Trumpil on endal ka väga palju asju, millega ta tegeleb, ja meil ei ole praegusel hetkel liiga suurt põhjust riigivisiiti ette võtta või ovaalkabinetti minna.
Ei saa välistada, et ühel hetkel midagi niisugust võib tekkida ja sellisel juhul hakatakse seda asja kindlasti intensiivsemalt ajama.
Miks seda põhjust ei ole?
Sest need asjad, mis võib-olla on problemaatilised või küsitavad, on praegusel hetkel võimalik ajada allpool presidendi tasandit. President on ikkagi lõppkokkuvõttes viimane võimalus.
See oleks sümbolina ikkagi väga kõva sõna.
Sümbolina võib-olla küll, aga ei ole kindel, et me peaksime praegusel hetkel seda võimalust kasutama ainult sümboolse väärtuse tõttu. Eesti Vabariigi president või meie ümbruskonna presidendid ei saa sinna igapäevaselt ligi, see ei ole võimalik. Tuleb oodata õiget momenti, mil vajadus kõige suurem.
Kas sama ei või tegelikult öelda teiste visiitide kohta, mis toimuvad?
Päris täpselt niimoodi öelda ei saa. Kui vaadata visiite, siis igal visiidil on tegelikult erinevad eesmärgid. Need visiidid, millega me praegusel hetkel oleme tegelenud, lähtuvad eesmärkidest, mida ma eelnevalt kirjeldasin. Sellel aastal tuleb arvestada ka sellega, et on presidendiperioodi viimane aasta ja tavapäraselt pööratakse sel ajal rohkem tähelepanu oma lähiümbrusele.
Üldjoontes oleme püüdnud oma lähinaabritega – Soome, Leedu, Läti ja tegelikult ka Rootsi – teha mõlemat pidi riigivisiite iga presidendi ametiajal. See alati ei õnnestu, vahel õnnestub. See on seotud ka sellega, kas saad kutse või pead ise kutsuma, kuidas on isiklike suhete seis ja nii edasi. Sellel aastal lisaks mainitule tuli Eestisse ka Taani kuningas. Tšehhi on võetud sellepärast, et Tšehhi on Kesk-Euroopa strateegilises kontekstis oluline riik ja me ei ole Tšehhi suunal liiga tihedalt suhelnud. Tšehhi on tõesti Kesk-Euroopa kontekstis oluline riik. Tulemas on veel ka Island 20. augustil.
Eesti president on ju Valges Majas visiidil käinud koos Balti kolleegidega. Kersti Kaljulaid kohtus koos oma Balti kolleegidega toona Donald Trumpiga. See oleks ju mõeldav ka praegu iseenesest?
Mõeldav oleks ikka, aga eks seal on sama põhjus: ootame selle vajaduse ära, hoiame seda võimalust, et millalgi, kui tõesti vaja, saaks kasutada.
Aga kas Karis ise on Donald Trumpiga kohtunud?
Karis on Trumpiga minu teada mitu korda kohtunud. Kõige pikem kohtumine oli seotud ühe kurva sündmusega, mis toimus suhteliselt juhuslikult – eelmise paavsti matustel. Nad istusid kõrvuti ja said siis omavahel juttu ajada, Melania oli vist seal vahel. Nii palju kui mina tean, teadis Ameerika president Eestit väga hästi ja teadis ka meie probleeme. Eks sellest siis omavahel räägiti.
Golfist nemad ei saanud rääkida.
Golfist rääkimiseks üldiselt peab golfi vist ka mänginud olema.
See oli väike vihje Soome presidendile Alexander Stubbile, kes saab Trumpiga üsna hästi läbi.
Jah. Stubb on Ameerikas õppinud ja seal kõvasti golfi mänginud. Eks rahvusvahelises suhtluses maksab ka juhus ja need omadused, mida sa elu jooksul endale kogud, on ka mõneti juhuslikud, nagu see [Karise ja Trumpi] kokkusattumine seal paavsti matustel.
Eestisse ei ole president Trumpi või asepresident JD Vance´i kutsutud?
Minu teada praegusel hetkel ei ole, aga siin ma võin eksida. Need asjad käivad välisministeeriumi kaudu, aga minu teada ei ole kumbagi praegu kutsutud.