Minu uue uurimistöö keskmes on kaks sõna, mis on inglise keeles omavahel tihedalt põimunud: wonder ja wander. Et säilitada kõlasarnasus, olen need eesti keelde tõlkinud kui unistamine ja uitamine, ehkki sisult on sõnale wonder lähemal kui unistamine hoopis imestamine.
Wonder ja wander, imestamine ja uitamine. Need sõnapaarid on mulle andnud Virginia Woolf kogu oma loominguga: romaanide, esseistika, arvustuste ja päevikusissekannetega. Näiteks 1927. aastal ilmunud romaanis „Tuletorni juurde“1 kasutab Woolf sõna wonder 54 korda. Woolfi romaanide puhul tasub märgata, et autor on kasutanud 1920ndatel seda sõna palju rohkem kui 1930ndatel – on see ehk kaudne märk fašismi esiletõusu tõttu vaibuvast lootusest ja imestusest ning kasvavast hirmust maailma saatuse pärast? Kas kirjandusteadlane saab ühe sõna esinemissageduse põhjal teha niisuguse järelduse? Siinkohal on tähtis märkida, et oluline pole vaid sõna imestamine esinemissagedus, vaid teksti põhjalik lugemine. See, kuidas tekst tervikuna edastab „imestust“ millegi üle – kuidas vorm, stiil, teemad saavad märkida imestust ja rännata, ning kas see kõik ka tõlkes püsima jääb.
Minu eesmärk pole leida täpne mudel ega ehitada tõlgenduspuuri, tõmmates tekstist välja konkreetseid asitõendeid autori kavatsuse kohta. Pigem jälgin ja võrdlen teatud sõnu, võttes arvesse teose üldist stiili ja ka laiemat konteksti – kultuurilist, sotsiaalset, poliitilist –, milles tekstid kirjutati ja mida neis kujutatakse. Olen ka teadlasena avatud üllatustele ega saa kunagi lõpuni teada, mida kõike üks tekst võib teha.
Uued teadmised ei ole kunagi eraldatud teadvast ja teadmisi loovast kehast. Meie teadmised ei ole seega kunagi neutraalsed, vaid alati seotud ajastu ja konkreetse kogemusega, nii nagu autorite omadki. Nagu Woolf „Oma toa“ kolmanda peatüki alguses kirjutab: „Sest jääb ju igavesti arusaamatuks, miks ükski sõna sellest erakordsest [Elizabethi aja] kirjandusest pole naise kirjutatud, kui ometi paistab, et iga teine mees sai hakkama laulu või sonetiga. Millistes tingimustes naised elasid, küsisin ma endalt; sest ilukirjandust, see tähendab fantaasiatööd, ei saa kivikese moodi maha pillata nagu ehk teadust; ilukirjandus on nagu ämblikuvõrk, mis on vahest küll õige õrnalt, kuid siiski kõigist neljast nurgast elu küljes kinni. Tihti on kinnitus vaevumärgatav; näiteks Shakespeare’i näidendid paistavad rippuvat täiuslikult iseenesest. Kui aga võrk on kiiva veetud, äärest konksu otsa kistud, keskelt katki käristatud, tuleb meelde, et neid võrke pole õhku kudunud mitte kehatud olendid, vaid et need on kannatavate inimolendite kätetöö ja kinni labaselt materiaalsete asjade küljes, nagu tervis, raha ja maja, kus me elame.“2
Niisamuti ei saa kirjandusteadust kivikesena maha pillata. Ka see on kinnitatud majade, kehade ja looduse külge. Ka selle võrgutaolisus saab nähtavaks, kui päike paistab teatud nurga alt, võrgul ripuvad vihmapiisad või kui võrk jäätub kesk talve. Teadlastel on vahendid ja ka kohustus see seotus esile tuua. Ent selleks, et nelja kinnituskohta märgata, peab teadlane kirjatükiga silmitsi seistes olema avatud imestamisele ja valmis (mõtte)rännakuks.
Kirjandusteadlane ja -kriitik Eret Talviste. Omandanud doktorikraadi Šotimaal Edinburghi ülikoolis, töötab ta nüüd teadurina Tartu ülikooli maailma keelte ja kultuuride instituudis. Talviste tõdeb, et väikeste maade ja vähese kasutajaskonnaga keelte kirjandusele on võrdlus suuremate omaga eluliselt tähtis: „Isegi meelevaldne võrdlus on tähtis, et rikastada arusaama oma kirjandusest ja keelest ning mõista paremini teiste rahvaste, maade ja kogukondade kirjandust ja keelt.“
Piia Ruber
Kaht tüüpi imestamine
Woolf on kirjatöö ja imestamise seoseid vaadelnud nii mõneski oma essees. Näiteks on ta eristanud „Elizabethi ajastu pööningus“ („The Elizabethan Lumber Room“) kaht tüüpi imestamist: ekshibitsionistlikku ja eetilist.3
Ekshibitsionistliku imestamise puhul pannakse püünele vaatamiseks n-ö veidrad asjad. Kujutlegem muuseumi, kuhu on kuhjatud imelikud võõramaised maskid, esemed, loomad. Kujutlegem loomaaeda, kus läbi puurivarbade on võimalik vaadata kaelkirjakut, sebrat või jõehobu. Niisugust imestamist nagu näitusel seostab Woolf kolonialismi algusega, kui tehnoloogia lubas eurooplastel rännata üle mere ja jõuda rannikutele, mille asjad, taimed, linnud, loomad ja ka inimesed olid eurooplase silmis veidrad. Nii veidrad, et need olid väärt äravõtmist, väljakaevamist, kinnipüüdmist, kaasaviimist ja Euroopas väljanäitusele panemist. Seesugust imestamist, mille tegi võimalikuks uitamine tuttavast geograafiast väljapoole, võib pidada vägivaldsuse ilminguks: täis hirmu teistsuguse ees pannakse see klaasi taha või puuri ning vaadatakse siis eemalt, imestusega. Kirjutatakse sellest samamoodi: hirmunult, üleolevalt, eemalt vaadates.
Nagu näitusel uudistamise kõrval kohtas toona siiski ka teistsugust imestamist: sissevaatavat, mitte väljanäitavat. Seda on Woolf täheldanud õpetlase Sir Thomas Browne’i (1605–1682) kirjutistes. Woolf paigutab Browne’i imestamised kusagile sise- ja välisilma puutejoonele: „„Me kanname endas imesid, mida otsime väljaspool endid; kogu Aafrika ja selle imed on meis endis.“ Ime kuma ümbritseb kõike, mida [Browne] näeb; ta suunab oma lambivalguse järk-järgult lilledele, putukatele ja rohtudele iseenda jalge all, et mitte häirida nende olemasolu salapäraseid protsesse. Sama aukartusega, millega seguneb ülevoolav rahulolu, kirjeldab ta iseenese omaduste ja saavutuste avastamist.“4
Sir Thomas Browne’i lambi valguses tulevad esile igapäevased imed, inimeste endi sees ja ümber. Browne ei pea imestamiseks vaatama põlisrahvaste rõivaid või maske, jõehobusid või krokodille ega mõtlema välja lugusid mitme peaga koletistest, kes elavad kaugetes paikades. Browne (ja tema kaudu ka Woolf) keskendub sellele, mis on lähedal, mitte kaugel. Mida kauem lähedal leiduvale keskenduda, seda selgemalt ilmneb, et läheduseski on omad kaugused ja mõistatused – ning et kaugustes, kui sinna ikkagi minna, on äratuntavad lähedused.
Woolfi mõtted imestamisest ja uitamisest lasevad mõista, kuidas imestas ja uitas maailma eri paigus XX sajandi alguse kirjandus – millest mõeldi ja kuhu rännati. Samuti lubavad Woolfi sõnad mõtestada seda, kuidas praeguses globaliseerunud maailmas, kus kõik imestamised on justkui imestatud ja uitamised uidatud, kirjandust loetakse, uuritakse, õpetatakse. Woolfi lähenemine on andnud mulle meetodi uurimaks värske pilguga eesti/Eesti, Iirimaa ja USA lõunaosariikide XX sajandi alguse kirjandust, ärgitanud tõlkima vastastikku eri keeli ja perspektiive.
Kolm naist, kolm romaani
Woolfi töö, sealhulgas tegevus tema ja ta abikaasa Leonard Woolfi loodud kirjastuses The Hogarth Press, on niisiis keskpunkt, millest hargnevad mõttesidemed Eesti, Iirimaa ja USA poole. Woolfid ei kirjastanud küll eesti autorite teoseid, kuid avaldati arvukalt muudest keeltest tõlgitud raamatuid, et inglise lugeja saaks rännata Inglismaast kaugemale.
Järgides Woolfi ja The Hogarth Pressi laia vaadet, keskendun oma töös kolmele autorile: Leida Kibuvitsale (1907–1976), Elizabeth Bowenile (1899–1973, Iirimaa ja Suurbritannia) ning Zora Neale Hurstonile (1891–1960, Ameerika Ühendriigid). Kõigil neil autoreil tuli oma elus rännata erisugustel, muu hulgas ka vägivaldsetel põhjustel. Niisamuti rändavad nende autorite teoste tegelased – kui mitte alati füüsiliselt, siis vähemalt oma mõtetes. Seejuures paistavad nad uitavat ja imestavat eetiliselt, nii nagu Sir Thomas Browne.
Teoste autorid on valitud sihilikult erinevad. Eesti kirjanik Leida Kibuvits on väikese rahva keeles kirjutanud rahvusvaheliselt tundmatu autor, kelle teoste tegelased on peaaegu eranditult töölisklassi taustaga. Tema romaani „Rahusõit“ peategelane esindab ühtlasi üht siinset vähemusrahvust. Elizabeth Bowenit, rikast angloiiri päritolu kirjanikku, võib pidada privilegeeritud kosmopoliidiks, ehkki kirjanikuna määratles ta end iiri autorina. Bowen sai reisida Iirimaa, Suurbritannia ja Mandri-Euroopa vahel – kogemus, mida naudib ka enamik ta karaktereid. Zora Neale Hurston esindab vähemusi mitmes mõttes: tegu oli mustanahalise naissoost kirjanikuga rängalt rassistlikus USA lõunaosas. Mitmetele takistustele vaatamata sai Hurston ühe esimese mustanahalise naisena Columbia ülikoolis antropoloogia erialal kõrghariduse. Uurides antropoloogina Lõuna-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna mustanahaliste elu, käis ta tihti ja pikka aega välitöödel ning nende rännakute jäljed on tema ilukirjanduses selgelt näha.
Iirimaa ja Eesti ajalugu on tegelikult sarnane: mõlemad on noored rahvusriigid5 ning asuvad suure impeeriumi, üks Suurbritannia, teine Venemaa naabruses. Hurstoni looming on ses kontekstis asjakohane suhte poolest, mis on USA kui riigi ja ameeriklastega sinna vägivaldselt toodud orjade järeltulijal, mustanahalisel naisel. Kõik kolm kirjanikku on seadnud oma teostes vastamisi kohaliku ja ülemaailmse või natsionalismi ja modernismi näitamaks, et tegemist ei ole binaarsete vastandite, vaid piiripealsete ja muutlike määratlustega. Kõik kolm on käsitlenud oma loomingus suurte muutuste aega: Inglise võimu lõpp Iirimaal ja angloiirlaste kodutus, uus rahvusriik Eesti ning uus täielikult mustanahaliste linn Florida osariigis pärast orjuse kaotamist.
Romaanid on pärit 1930. aastatest, kümnendist, mil kogu maailmas kogusid jõudu autoritaarsus ja fašism. Kõigis kolmes romaanis – Kibuvitsa „Rahusõit“ (1933), Boweni „Maja Pariisis“ („The House in Paris“, 1935) ja Hurstoni „Nende silmad jälgisid Jumalat“ („Their Eyes Were Watching God“, 1937) – otsitakse uut keelt ja vormi, milles neid muutusi väljendada. Kibuvitsa „Rahusõidu“ peategelane, 20aastane punapäine Eege, elab soisel maal ja otsib oma kohta äsja iseseisvunud Eestis. Boweni romaan „Maja Pariisis“ algab 11aastase Henrietta esimese reisiga välismaale, kus ta leiab end Alice’i kombel segadusse ajavalt imedemaalt, milleks on üks maja Pariisis. Henrietta, aga ka 23aastane Karen romaani teises osas viibivad justkui eikuskil: tegelased liiguvad Pariisi, Londoni, Kenti ja Iirimaa vahet ning neil on sageli tunne, et nad on juurteta ja kodutud. Hurstoni romaanis on Janie kui mesilane, kulgeb mööda kirsiõisi ja looklevaid teid, et leida õnn koos armastatud mehega Evergladesi soistel põldudel töötades. Romaanide autorid lubavad oma noorte peategelaste suu läbi „su imestama panna“ ja „kevadega üle maailma hullama minna“ (Hurston), istuda murule, „käed süles“, sest nii on parem mõelda (Kibuvits), ja tunda „soovimatust .. kohale jõuda: ta oli mõelnud reisist lihtsalt kui äraminekust“ (Bowen). Tähelepanuväärne on, et selliseid mõtteid lubatakse oma tegelastele ajal, mil identiteet ja rahvus suruti tõusva fašismi tõttu üha rangematesse piiridesse.
Hargmaisuse võti
Virginia Woolfi peetakse tihti uuenduslikuks muu hulgas seetõttu, et tema teoste jutustajad vaatlevad ja kirjeldavad tegelasi sageli nii, nagu nad ei tunnekski neid – nad ei ole kõiketeadvad jutustajad. Ka Kibuvitsa Eege, Boweni Karen ja Hurstoni Janie jäävad lõpuni ettearvamatuks. Nad ei üllata mitte ainult lugejat, vaid ka jutustajat ennast.
Neisse tegelastesse ja nende lugudesse on ideed pakitud otsekui reisikohvrisse, mille praegune kirjandusteadlane saab teooriavõtmega avada. Minu töös on üks niisuguseid võtmeid transnatsionaalsuse teooria (Jüri Lipping on muide „transnatsionaalsuse“ tõlkinud kui „hargmaisuse“, mis kõlab palju paremini). Samuti kasutan väljendit „kobarmõtlemine“ tähistamaks deleuze’likku filosoofiat. „Kobarmõtlemine“ osutab sellele, et keskkonnaprobleeme, soolist ebavõrdust ja imperialismi peab analüüsima koos, sest need on tihedalt põimunud ja teineteisesse hargnenud, nagu on paratamatult põimunud ka riikide ja rahvuste saatus, samuti mõjutavad ka eri keeled ja kirjandused üksteist. Kibuvitsa, Boweni ja Hurstoni teoste hargmaisuse mõtestamisel on abiks ka Jessica Bermani termin „transing“, mille saabki eesti keelde tõlkida „hargnemise“ või „ülekandmisena“, ja Emily Ridge’i termin „portability“, täpsemini „portable modernisms“. Mõistesisu on neil sarnane, kuid Bermani termin viitab rohkem ideede ülekantavusele ja hargnemisele ning Ridge’i oma füüsiliste asjade liigutamisele ja ümberpaigutamisele.
Küsin oma uurimistöös, mida saab Kibuvitsa loomingust kaasa võtta angloameerika konteksti ja mida omakorda sealt Eesti kirjandusväljale. Missugused mõttekobarad ja teadmised või teadmatused niiviisi tekivad? Samuti küsin: miks üldse võrrelda? Või pigem, lähtudes Susan Stanford Friedmanist – miks mitte?
Isegi meelevaldne võrdlus on tähtis, et rikastada arusaama oma kirjandusest ja keelest ning mõista paremini teiste rahvaste, maade ja kogukondade kirjandust ja keelt. Võrdlused suurema rahvaarvuga riikide kirjanduse ja keelega ning sarnasuste-erinevuste tutvustamine on eluliselt tähtis just väikeste maade ja vähese kasutajaskonnaga keelte kirjandusele. Loodetavasti paneb pisut imestama siinnegi väike mõtterännak. Kolm 1930. aastate romaani on küll kirjutatud üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel erisuguses kultuurilises ja poliitilises kontekstis, kuid esitavad ühtviisi küsimusi, mis on tähtsad ka praegu. Mida tähendab kuuluvustunne? Mis on kogukond? Kellel ja miks on õigus olla osa teatud rahvusest? Mismoodi on just ilukirjanduses neid küsimusi lahatud ning kuidas ja milliseid vastuseid võib anda ilukirjandus arhiivide ja suure ajaloo kõrval?
Ega minagi tea. Mis muud, kui et tuleb aina edasi küsida, imestada ja rännata – ka sõnades ja tekstide kaudu.
Artikli aluseks on 14. märtsil Eesti Rahvusraamatukogus raamatuaasta lõpukonverentsil peetud ettekanne.
Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri projekt „Rahvusriigid, etnilisus ja kuuluvustunne: transnatsionaalse modernismi tekke uurimine Eesti ja Iiri kirjanduses“ (nr PSG1106).
1 Virginia Woolfi romaani „Tuletorni juurde“ on eesti keelde tõlkinud Malle Talvet ja Jaak Rähesoo ning see on ilmunud kolmes trükis (1983, 2005 ja 2018).
2 Virginia Woolf, Oma tuba. Tlk Malle Talvet. Loomingu Raamatukogu kuldsari, 2021, lk 35.
3 Virginia Woolf, The Common Reader: First Series. HarperCollins, London 2023, lk 40–50. Essee ilmus esimest korda 1925. aastal Woolfide kirjastuses The Hogarth Press.
4 Samas, Eret Talviste tõlge.
5 Iiri vabariik kuulutati välja 1919. aastal, kuid esialgu seda rahvusvaheliselt ei tunnustatud ning riigil tuli veel mitu aastat oma iseseisvuse eest võidelda. Iirimaa iseseisvumispäevaks peetakse 1921. aasta 6. veebruari, mil sõlmiti rahuleping Suurbritanniaga. Leping jõustus 1922. aastal.