Soome teatri ülevaatefestival „Dot·Dot Drama“ 15. – 18. IV Helsingis.
Soome Teatriinfo Keskuse (TINFO) korraldatud Soome teatri ülevaatefestivalil Helsingis oli keskmes eeskätt sealne omadramaturgia. Neljal päeval oli kutsutud külalistel võimalus vaadata kümmet eriilmelist lavastust ning saada ülevaade mitme oma repertuaari just rahvusvahelisele publikule pakkuva sealse teatri ja teatrirühmituse tegevusest. Hea näitena saab esile tuua teatri Viirus, kes mängib kogu oma repertuaari ingliskeelse tõlkega ja kuhu jõuab Länsisatamast eestlastele väga mugavalt jala 15 minutiga. Samuti Espoo teatri, kes lisaks oma lavastustele toob igal aastal Soome kümmekond lavastust mujalt maailmast ja korraldab kevaditi rahvusvahelise festivali.
Ühtlasi toimus ülevaatefestivalil koostöös Põhjamaade kultuuripunktiga kultuuri kestlikkuse teemal seminar, kus ettekannetega esines ka mitu teatritegijat Eestist. Festivalil nähtust peegeldan eeskätt kolme, mind kõige rohkem puudutanud lavastust. Sisult ja vormilt on need väga erisugused, ent moodustasid ometigi mõttelise terviku, mille läbivaks teljeks on tagasivaade lapsepõlve- ja noorusaastatele.
„Eesel Agassiase mälestuseks“. Meri Anna Hulkkoneni loodud noorele vaatajale teatrit tegeva rühmituse Hav-anna Company lavastuses „Eesel Agassiase mälestuseks“ („Till minne av Agasias, åsnan“) räägitakse kaasaval ja poeetilisel viisil ostrakismist ja väljajäetusest. Ostrakism ehk killukohus pärineb Antiik-Kreekast, kus pagendati hääletusel savist potikilde (kr ostraca) kasutades sobimatud kodanikud kuni kümneks aastaks ühiskonnast. Veidi alla tunni kestvas loos näeb vaataja, mil viisil me ise kellegi kõrvale jätame ja kui vähe võib teinekord tarvis minna, et mõni inimene tunneks, et pole osa rühmast.
Näitekirjanik Christoffer Mellgren ning lavastaja ja kunstnik Meri Anna Hulkkonen on loonud publikust ümbritsetud maailma, kus toimetab üks näitleja (Antonia Henn). Väheste rekvisiitide abil jutustab ta lugu, tõstatab küsimusi ja toob näiteid, kuid ei paku vastuseid. See paneb kaasa mõtlema. Peale rahvusvahelise festivalipubliku osales etendusel ka klassitäis umbes 15–16aastasi koolinoori. Oli huvitav jälgida, kuidas noorte esialgne kohmetus asendus küllaltki kiiresti siira huvi ja osalusvalmidusega ning kuidas lavastuse finaalis kõlavat lõpulaulu juba julgelt kaasa lauldi.
Kuigi vajadus kuhugi kuuluda saadab inimest kogu elu, on see tihti iseäranis terav just teismeeas, ja paraku on ka just sellest ajast enamikul valusaid kogemusi, kus ühel või teisel viisil äratõugatu positsiooni satutakse või ise see äratõukaja ollakse. Pärast etendust mööda Helsingi tänavaid uidates meenus mullegi mitmeid hetki gümnaasiumipäevilt. Hav-Anna Company inimestega vesteldes sain teada, et nad mängivad seda lavastust enamasti koolides, kus saab teema noortele tuttavas keskkonnas avada ja seejärel nähtu-kogetu üle ka vahetult mõtteid avaldada.
„Võimlejannad“ („Jumppatytöt“) põhineb trupi liikmete (Katariina Havukainen, Ella Lahdenmäki ja Inkeri Hyvönen),
endiste rühmvõimlejate isiklikel kogemustel.
Pressifoto
„Võimlejannad“. Teine mu ikkagi korralikult lapsepõlve tagasi viinud lavastus oli hoopis teisest puust. Kolme näitlejanna ehk Katariina Havukaineni, Inkeri Hyvöneni ja Ella Lahdenmäki loodud „Võimlejannad“ („Jumppatytöt“) on praegu Soome teatri kõige populaarsem lavastus, mida on kahe aasta jooksul mängitud sadakond korda. Mina nägin seda Soome Rahvusteatri suurel laval, kuid täielikult oma jõudude ja meeskonnaga loodud lavastust on kolmik mänginud üle terve Soome ning möödunud kevadel anti neli etendust ka Eestis.
Lavastus põhineb trupi liikmete, endiste rühmvõimlejate isiklikel kogemustel. Rühm- ja iluvõimlemine on ülipopulaarne nii Soomes kui ka Eestis. Näiteks Soome võimlemisliitu edestab spordiühingutest liikmete arvult vaid jalgpalliliit. Rühmvõimlemises on Soomel ette näidata ka hulgaliselt tiitleid rahvusvaheliselt areenilt ning mõned selle spordiala klubid, rühmad ja koreograafid on sisuliselt superstaarid. Kuna tegelesin lapsepõlves üheksa aastat iluvõimlemisega, siis ei olnud selles lavastuses teemat või hetke, mida ma ära poleks tundnud. Minusugused endised võimlejad moodustasid ka lõviosa publikust ja kohati oli tunne, nagu viibiks oma lemmikbändi kontserdil, kus iga järgmise loo juba avataktidest ära tunned.
Seekord tundsin esimestest lausetest või liikumistest ära iga järgmise teema. Oli selleks siis trennipäevikud, võistlustrikood, toitumine, rühmakuuluvus, treenerid või harjutused. Sarnaselt selle lavastuse autorite-etendajatega sain ka mina sellest maailmast päris korraliku lapsepõlvetrauma, ent täpselt nagu need kolm näitlejannat, ei vahetaks ma seda osa oma elust mitte millegi vastu. Sellist isiklikkuse astet kohtab teatrilaval harva ning Katariina, Inkeri ja Ella vajadus seda lugu rääkida ning seeläbi ehk tuua kaasa muutus meetoditesse, kuidas lapsi treenitakse, oli väga tuntav.
„Uuele tõusule“. Kummalisel kombel jätkasin järgmisel päeval Q-teatris täpselt sealt, kus eelmisel õhtul lõpetasin. Anna Brotkini ja Juho Mantere kirjutatud ning viimase lavastatud „Uuele tõusule. Lama-aegsete laste elu ja tegemised“ („Uuteen nousuun. Laman lasten elämä ja teot“) on vaimukas, eluline ja nostalgiline tagasivaade lapsepõlvele 1990. aastate Soome väikelinnas. Kui lavastus kaks aastat tagasi esietendus, müüdi saalid kohe välja ja kriitikud ei olnud kiitusega kitsid. Olles nüüd seda lavastust näinud, võin tõdeda, et lapsepõlv ja noorusiga 1990. aastate Eestis ja Soomes olid ühelt poolt kardinaalselt erisugused, aga seejuures ka ääretult sarnased. Samad välismaised hitid, telesarjad, multifilmikangelased ja videomängud, kuid hoopis teistsugune elu väljaspool noorukite omamulli. Aga lapsepõlv on ikkagi lapsepõlv ja vaade sellele tahes-tahtmata nostalgiline.
Q-teatri lavastus ei ole ajalootund, kuid tabab ajastu vaimu suurepärase teksti, rikkalike videolahenduste ja nelja näitleja mängu tõttu ometigi väga täpselt. Märkimist väärib ka ülimalt vaimukate kõrvaltegelaste plejaad. Näiteks Soome toonane peaminister Esko Aho ilmub lavale mustas ülikonnas ja multikast „Minu väike poni“ tuttava ükssarviku peaga ning asub tohutute Fiskarsi kääridega majanduskärpeid läbi viima. Kirsiks tordil on funktsionaalne ja detailitäpne kunstniku- ja kostüümikunstnikutöö ning muusikaline kujundus, mis kõlab suuresti kujunduse looja Henri Lyysaari elavas ettekandes. See on lavastus, mida julgen soovitada ka eesti teatripublikule, aga kuna nägin selle hooaja viimast etendust, siis ei julge lubada, kas seda järgmisel hooajal enam mängitakse.
Loomulikult pole võimalik vaid paari päevaga saada Soome teatrist tervikpilti, ent kui lisada festivalil nähtule kas või Helsingi teatrite hetkerepertuaar, siis tundub, et põhjanaabrid tegelevad aktiivselt sotsiaalsete teemade ja Soome ajaloo mõtestamisega.
Liis Aedmaa on lavastaja, dramaturg ja tõlkija, praegu Ugala teatri loominguline juht.