Justiits- ja digiministeerium on valmis esitama valitsusele seaduseelnõu, mis lõpetab sideandmete kasutamise ümber tekkinud õigusliku patiseisu ja taastab meie võimekuse kurjategijaid reaalselt tabada.
Minu kui justiits- ja digiministri peamine ülesanne on kaitsta inimeste põhiõigusi ja vabadusi. Ka Euroopa Liidu õiguse kohaselt on nii, et kõigi inimeste sideandmeid ei tohi lausaliselt igaks juhuks koguda, vastasel juhul peetaks kõiki inimesi potentsiaalseteks kurjategijateks.
Järjest on hakanud sellist lausalist säilitamist kaotama ka teised riigid. Aegamööda on tunnistanud kõrgemad kohtud need sätted kehtetuks Austrias, Rumeenias, Sloveenias, Hollandis ja Saksamaal.
Oleme nüüd lõpuks välja pakkumas väga head lahendust, mis vastab Euroopa Liidu Kohtu praktikale ning kus on tagatud nii inimeste põhiõiguste kaitse kui ka see, et uurimisasutused saavad olulisi kuritegusid uurida. See eelnõu on valmis ja peagi liikumas valitsusse arutamiseks.
Kuidas on praegu?
Enne muudatuste juurde asumist siis veidi taustast. Sideandmete sellisel kujul kasutamine, nagu me oleme seda teinud varem, ei ole enam võimalik, kuna selle on keelanud nii Euroopa Liit, Euroopa Liidu kohus kui ka Eesti riigikohus.
Euroopa Liidu kohus on teinud mitmeid sideandmete lausalist säilitamist keelavaid otsuseid, sh Eesti kohta juba 2021. aastal, leides, et massiline andmete säilitamine on inimõiguste rikkumine. Samal aastal nõustus sellega ka Eesti riigikohus. Märtsis 2026 tegi riigikohus täiendava otsuse, milles kinnitas, et kriminaalasjades saab tõendina kasutada ainult ärilisel eesmärgil säilitatud sideandmeid ja tõendamise kohustus on seejuures prokuratuuril.
Eesti õiguskaitse on aga sattunud juriidilise puntrasüsteemi ohvriks, mis on de facto halvanud uurimisasutuste igapäevase töö ja tekitanud sügava tõendamiskriisi. Kuigi sideandmeid kasutatakse umbes ühel protsendil kohtusse saadetud süüteoasjadest, kulub politsei ja prokuratuuri niigi napp ning väärtuslik ressurss sideandmete päritolu ja nende säilitamise aluse üle vaidlemisele ning selle tõendamisele kohtusaalis, selmet tegeleda kuritegude avastamisega.
Isegi ärivajadusteks talletatud info puhul tuleb praegu iga kord juuksekarva pooleks ajades tõendada, et tegemist oli just nimelt ja ainult ärilisel eesmärgil kogutud andmetega.
Näiteks kui uuritakse mõrva ja selleks on kogutud mobiiliandmeid, mis näitavad inimese viibimist mõrvapaigas, siis selleks, et see tõendina pädeks, peab prokuratuur tõendama, et meie mobiilsideoperaator ei kogunud neid andmeid muuks kui enda otstarbeks. Seda on riigil aga väga keeruline tõestada ja sinna kogu väärtuslik aeg lähebki.
See on menetluslik ebaefektiivsus oma ehedaimal ja lausa ohtlikul kujul. Me ei saa riigina aktsepteerida, et muuhulgas tehisaru abil tegutsevad küberkurjategijad ja nahaalsed telefonikelmid tühjendavad Eesti inimeste pangakontosid, aga uurijatel on käed seaduse ebaselguse tõttu raudus.
“Nüüd lahendame me selle patiseisu ja samal ajal võimaldame ka kuritegude sujuva uurimise. Tegevusetuse hind on organiseeritud kuritegevuse kasv ja karistamatus.”
Sageli on selliste juhtumite uurimisel ainus võimalus toimepanijaid tuvastada, kasutades liiklus- ja asukohaandmeid. Praegu on neid andmeid patiseisu tõttu sisuliselt võimatu kasutada. Nüüd lahendame me selle patiseisu ja samal ajal võimaldame ka kuritegude sujuva uurimise. Tegevusetuse hind on organiseeritud kuritegevuse kasv ja karistamatus.
Ma siiski märgin, et ajal, kui Eestis tuvastatakse ligi 40 000–50 000 kuritegu aastas, puudutab sideandmete kasutamine tegelikkuses oluliselt vähem kui sadat kriminaalasja.
Me peame leidma lahenduse olukorras, kus ühelt poolt on senisel kujul andmekorje seadusevastane, aga teiselt poolt on õiguskaitseorganitel karjuv vajadus tegeleda kurjategijate tabamisega. Tegemist ei ole probleemiga, millel ei oleks lahendust või mis lööks uppi senise õiguskaitseorganite töö.
Viimased kaks aastat on kulutatud aega poliitmängudele ja illusioonidele, otsides lahendust sealt, kus seda tehnoloogiliselt ega juriidiliselt olla ei saa. On nõutud, et teeme raskete kuritegude puhul erandi, unustades täielikult probleemi algpõhjuse, et asi ei ole selles, keda parasjagu uuritakse, vaid viisis, kuidas ja miks andmeid on algselt kogutud.
Kui esmane andmekorje on lausaline ja ühetaoline ning toimunud viisil, mis on vastuolus kohtupraktikaga, on mobiiltelefoni kasutamisega seotud andmed algusest peale ebaseaduslikud. Ebaseaduslikult kogutud materjal ei muutu imeväel kohtukõlblikuks lihtsalt seetõttu, et uuritav kuritegu on ühiskonna silmis raske.
Samuti on pakutud välja ebarealistlikke ideid koguda andmeid vaid teatud geograafiliste piirkondade või spetsiifiliste inimeste kohta. Tehniliselt on see täielik tupiktee, sest kurjategijad liiguvad oma nutiseadmetega pidevalt ringi ja me põrkuksime kohe sellega, et salvestame andmeid nendegi kohta, kelle puhul see on keelatud. Pealegi eeldaks see, et meie mobiilsideoperaatorid peaksid hakkama osa andmeid koguma topelt, mis jällegi poleks kooskõlas õigusriigi põhimõtetega.
Kõik varasemad katsed luua kuritegevuse uurimiseks sarnaseid erandeid on jooksnud liiva, kuna need on selges vastuolus nii tänapäeva tehnika taseme kui ka Euroopa õiguse aluspõhimõtetega. Nüüd oleme konkreetset lahendust välja pakkumas.
Mis kaob ja mis jääb?
Uue seadusemuudatusega lahendame selle Gordioni sõlme, asendades ebaseaduslikuks kuulutatud lausalise säilitamiskohustuse sihistatud lähenemisega.
Lihtsustatult öeldes kaob senine massiline ja aastapikkune kohustus säilitada inimeste kõige tundlikumaid andmeid ehk kes kellega ja kui palju telefonis rääkis ning millises piirkonnas ta kõne ajal asus.
Vastuseks ühiskonnas kõige enam kõlapinda leidnud teematõstatusele: selliseid telefonide kõneeristusi ja asukohaandmeid ei pea sideettevõtja enam kohustuslikult kaksteist kuud talletama. See on meie eelnõu peamine mõte.
Küll aga saab õiguskaitse ka edaspidi kasutada kuritegude avastamiseks neid andmeid, mida ettevõtted äritegevuse otstarbel koguvad. See on tsiviliseeritud ja õigusriigile kohane süsteem.
Väga konkreetselt: jätame telekomidele alles kohustuse säilitada aasta aega kasutaja tuvastamist võimaldavaid andmeid: kelle nimel on telefoninumber ja millised on tema kontaktandmed, et uurimisasutused saaksid kohtueelses menetluses põhjendatud vajadusel selgitada, kellele kuulus number, millelt tehti kuritegelik kõne või saadeti kelmusesõnum.
Samuti jääb telekomidele kohustus säilitada internetiteenusega seotud andmeid, mis aitavad küberkuritegude puhul tuvastada, kes oli konkreetse IP-aadressi taga, kui sealt midagi ebaseaduslikku postitati või edastati.
Kõigi muude detailide osas toetub riik pärast muudatuste jõustumist infole, mida sideettevõtjad nagunii oma igapäevaseks äriliseks tegevuseks säilitavad, näiteks teenuste osutamiseks, kvaliteedi tagamiseks ja arvete esitamiseks.
Teeme aktiivselt koostööd telekomiettevõtetega, et seadustada selliste andmete kogumine nii ärilisel eesmärgil kui ka riigi julgeoleku tagamiseks. See loob toimiva ja vajaliku sünergia ärihuvide ning õiguskaitse vahel, andes uurijatele tagasi tööriista süütegude tõendamisel, ilma et suruksime telekomifirmadele peale uusi ja kulukaid IT-paralleelsüsteeme. Need maksab lõpuks kinni maksumaksja ja esialgsetel hinnangutel on need summad kuuekohalised, rääkimata sellest, et väiksemad ettevõtted tõenäoliselt süsteemide ümberehitamist üle ei elakski.
Samal ajal ei saa me olla naiivsed tänapäeva pidevalt muutuva julgeolekuolukorra suhtes, mistõttu on eelnõus loodud eraldi erisätted sideandmete kasutamiseks juhtudel, kui need puudutavad riigi julgeolekut või terrorikuritegusid.
Kui Eesti riigi julgeolekule või põhiseaduslikule korrale peaks tekkima vahetu ja tõsine oht, annab uus seadus valitsusele võimaluse rakendada ajutiselt tunduvalt rangemat andmete säilitamise korda. See on rangelt kontrollitud instrument, mille kasutamist on selgesõnaliselt lubanud ka Euroopa Liidu kohus, tagades, et kriitilisel hetkel on meie asutustel olemas vajalik info riigi kaitsmiseks.
Lõpetame aastaid kestnud õigusliku absurdi, anname õiguskaitsele tagasi reaalse võimaluse teha oma tööd ja saadame kurjategijatele väga selge sõnumi, et Eesti ei ole enam riik, kus juriidiliste ebamäärasuste taha pugedes saab karistamatult tegutseda.