Mõtteviisi illustreerib Ventseli kogemus Verhojanski mägedes. Seal pidasid hobusekasvatajad aedikus hundikutsikaid. Seda ikka selleks, et loomad suuremaks kasvatada, maha lüüa ja riigilt hundi tapmise eest preemiat saada. Ühe kiskja eest makstav tasu oli piirkonnas sama suur kui terve kuupalk.
“See ongi näide, kuidas loodusrahvastel on oma ratsionaalne moment alati sees,” nentis Tartu Ülikooli Skytte instituudi külalisteadur Aimar Ventsel.
Ventseli sõnul käituvad sama kalkuleerivalt mitmedki teised loodusrahvad. Näiteks toitus üks Ameerika Kaljumäestiku indiaanihõim suure osa aastast rohutirtsudest. Selleks kaevasid indiaanlased kraavid, panid rohumaad põlema ning suunasid putukad kraavidesse, kus nad elusalt röstusid. Raske mägijahi asemel valis hõim lihtsalt tõhusama viisi kõhtu täita.
Ventseli hinnangul eelistavad lääne inimesed põlisrahvastest mõeldes säärastest praktilistest valikutest enamasti mööda vaadata. Linnainimestele meeldib uskuda, et põhjarahvad kütivad ainult nii palju, kui neil õhtusöögiks vaja läheb. Tegelikkuses kütivad nad selleks, et osta uusi nutitelefone, mootorsaage ja muud tarbekaupa.
Kui tegelikkus harjumuspärase romantilise ettekujutusega põlisrahvastest kokku ei sobi, otsivad lääne inimesed tihti seletust omaenda kultuuri mõjust. Näiteks väidetakse, et põliskultuur olla hävitatud ja mingi müstiline algne eluviis seetõttu kadunud. Vahel püüavad vaatlejad ebamugavaid fakte ka lihtsalt ümber tõlgendada. Näiteks sattus Ventsel 1990. aastate alguses hantide juurde, kus nägi pealt hasartküttimist. Hiljem seletas üks etnoloog seda romantiseerivalt väitega, et hantidel on eraldi kala- ja lihapäevad ning külalised sattusid juhuslikult just lihapäevale.
Ventseli sõnul tegutsevad Venemaal praegu põhjapoolkera ainsad elukutselised kütid. Just seetõttu maalivadki paljud Põhja-Ameerika loodusfilmid tema hinnangul Arktika elust petliku pildi. “Kõik dokfilmid, näiteks “Yukon Men”, on üldistuste tegemiseks lihtsalt fake, sest USA-s ja Kanadas elukutselisi kütte sisuliselt pole,” selgitas ta.
Looduse austamine ei välista küttimist
Ventseli sõnul ei välista loomade küttimine põhjarahvaste austust looduse vastu. Arktika karmides oludes napib taimset toitu ning inimeste toidulaual ongi ajalooliselt olnud kalad, hülged, vaalad, põhjapõdrad ja linnud. Samas hoiavad paljud rahvad elus rituaale, näiteks karupeiesid, mis väljendavad austavat suhet loomade ja ümbritseva keskkonnaga.
Ventsel tõmbab paralleeli Eesti jahimeestega: ka nemad toidavad talvel metsloomi, kuid kütivad neid muul ajal. Sellises suhtes pole loodus pelgalt püha objekt, vaid osa igapäevasest elukorraldusest, kus hoolitsus ja jaht käivad käsikäes. “Mina ei leia, et seal mingi konflikt oleks. See konflikt on võib-olla tänapäeval meie, linnainimese peas,” märkis ta.
Kaubavahetus oli osa Arktika elust ammu enne tänapäevast kapitalismi. Piirkonna rahvad kauplesid omavahel ka sajandeid tagasi. Jakuudid tegid Hiinaga äri juba vähemalt 12. sajandil, tükk aega enne venelaste saabumist. Kui aga venelased kohale jõudsid ja nõudlus karusnahkade järele Euroopas kasvas, kujunes piirkonna majandus põhjalikult ümber. Kvaliteetsest nahast sai Vene tsaaririigi jaoks rahvusvahelisel turul oluline maksevahend.
Turg muudab ka Arktika majandust
Ka tänapäeval kujundab kohalikku elukorraldust suuresti turu nõudlus. Ventseli sõnul muutusid Venemaal ühel hetkel menukaks suured, rasvased ja maitsvad Arktika jõekalad. Selle tulemusel vahetasid paljud kütid senise tegevusala välja, sest kalapüük tõi paremini sisse kui jaht või põhjapõdrakasvatus.
Kui Ventsel 2000. aasta paiku põhjas käis, tõi ta sealt Jakutskisse kaasa pool seljakotti kala, kus seda veel ei müüdud. Kümme aastat hiljem oli sama kala saada juba sõna otseses mõttes iga nurga peal: “kalad seisid müügikohtades seina najal nagu puuhalud”.
Uus tuluallikas muutis ka külade sotsiaalset korraldust. Kui varem olid mehed jahihooajal külast eemal ja elatasid peresid küttide või põhjapõdrakasvatajatena, siis hiljem pöördus olukord justkui peapeale. Naistest said tihti peamised leivateenijad ja mehed püsisid rohkem külas. Kalapüügi puhul nihutas piire isegi mobiililevi – kõige aktiivsemad püügialad kujunesid välja seal, kus parajasti telefoniga ühendust sai.
Ventsel rõhutas, et ühtset Arktika eluviisi pole olemas. Piirkonniti erinevad nii liikumisviisid kui ka töövõtted. Ühed kasutavad koerarakendeid, teised ratsutavad põhjapõtrade seljas ja kolmandad sõidavad nartaga. See näitab, et Arktikat ei saa käsitleda ühe tervikliku ja muutumatu maailmana. Kohalik eluviis kujuneb alati konkreetse maastiku, loomade, liikumisvõimaluste ja ajalooliste oskuste koosmõjul.
Tundrat ei saa lõputult tühjaks küttida
Kuigi kommertsküttimine kuulub argielu juurde, ei lasta tundrat päris tühjaks küttida. Piire seavad nii riiklik järelevalve ja kvoodid kui ka kogukondade endi reeglid. Jahindusinspektorite töö on GPS-ide ja satelliittelefonide abil muutunud tõhusamaks. Samuti austavad kohalikud siiani suguharude jahiterritooriume – võõral maal ei tohi loata kalastada ega küttida.
Olulised piirid seab ka loodus ise. Põhjapõtru kütitakse peamiselt rände ajal, kui loomad liiguvad suveks põhja poole ja talveks tagasi taigassse. Samamoodi sõltub rändest kalapüük – põhihooaeg on siis, kui kalad tulevad merest jõkke kudema või naasevad merre.
Küttimine on Ventseli sõnul riskantne ega paku igapäevast kindlustunnet. Metsikud põhjapõdrad muudavad iga mõnekümne aasta järel oma rändeteid. Kui kütt jääb lootma ainult vanale teadmisele ja loomad enam samast kohast läbi ei liigu, ootavad teda karmid tagajärjed. “Kui oled harjunud ühes kohas küttima ja neid ei tule, sured sa vanadele aegadele lootes lihtsalt nälga,” nentis Ventsel.
Kavalpead proovivad ametlikest piirangutest siiski mööda nihverdada. Sahhalinil nägi Ventsel, kuidas venelased kasutasid ära nivhidele antud suuremaid püügikvoote. Kui kohalik venelane tahtis rohkem kala püüda, võttis ta kaasa nivhist sõbra. Inspektorile öeldi, et kala püütakse põlisrahva kvoodi alusel. Saak viidi turule ja ring algas otsast peale.
Kliimamuutus muudab maastikku ja loomade liikumist
Tänapäeval mõjutab Arktika rahvaste elu üha enam kliimamuutus. Igikeltsa sulades vabaneb maapinnast metaan ja tekivad suured sissevaringud. Soojem ilm muudab ka loomade liikumist. Rajad kasvavad kiiremini kinni ja piirkonda trügivad uued liigid.
Arktika noorte valikuid mõjutab samas sotsiaalne keskkond. Linn pakub küll kooli ja palgatööd, kuid paljude jaoks ei suuda see asendada koduküla kogukonda. Ventsel meenutas noori, kes põlgasid veel 2001. aastal enesekindlalt põhjapõdrakasvataja elu ära. Kui ta 2022. aastal nendega uuesti ühendust sai, olid samad mehed tundras tagasi ja karjatasid just põhjapõtru.
Tagasipöördumise üks põhjus on külarahva tihe suhtlus. Arktika külas on täiesti tavapärane minna hommikul naabri koju teed jooma ning seejärel järgmise ja siis juba kolmanda juurde põigata. Linnas sellist võrgustikku pole ning noored tunnevad end üksikuna.
Detailne teadmine aitab ellu jääda
Ventseli hinnangul oleks lääne ühiskonnal põlisrahvastelt kõige rohkem õppida just ümbritseva keskkonna tundmist. Kohalikud tunnevad maastikku ning loomade, lindude ja kalade käitumist lääne inimesele hoomamatu detailsusega.
Need teadmised talletuvad omakorda kohanimedes. Tundra kubiseb paikadest, mille nimed viitavad loomadele, lindudele või möödunud sündmustele. Lõputul valgel maastikul suudavad kohalikud eksimatult meenutada paiku, kus nad aastaid tagasi käisid, ja märkavad suurest karjast ka üheainsa looma puudumist.
“Kui meid kuskile tundrasse lahti lasta, sureksime me seal üsna ruttu ära, aga nemad jäävad ellu. Nende eluviisis väljendubki see, kuidas jääda ellu siis, kui lähed tsivilisatsioonist eemale,” märkis uurija.
Kokkuvõttes joonistub Aimar Ventseli kirjeldustest välja maailm, mis on korraga traditsiooniline ja väga praktiline. Arktika põlisrahvaste elu ei allu lihtsakoelisele vastandusele, mis seab ühele poole looduse harmoonia ja teisele turumajanduse. Omavahel põimuvad rituaalid ja nutitelefonid, põdrakarjad ja mobiililevi, pärimuslikud teadmised ja igapäevane majanduslik arvestus, muutes eluviisi keerulisemaks, kui lääne romantiline kujutlus näha lubab.