Paljud Euroopa Liidu riigid on tugeva eelarvesurve all. Mitmes riigis on eelarvepuudujääk suur ning valitsemissektori võlg on jõudnud tasemeni, kus võla teenindamine on keeruline ja poliitikakujundamine on raskendatud. Need eelarvepinged olid eriti ilmsed ülemaailmse finantskriisi ja sellele järgnenud võlakriisi ajal, kuid on püsinud ka pärast seda. Suurenenud nõudlus riigikaitse tugevdamise, rohepöörde rahastamise ja vananeva elanikkonna toetamiseks tehtavate kulutuste järele tähendab, et kõrge või kasvava riigivõla tasemega seotud väljakutsed on ELi riikide fiskaalpoliitika kujundamisel endiselt kesksel kohal.
Euroopa Liidu eelarvepoliitika raamistik, sealhulgas stabiilsuse ja kasvu pakt, seab piirangud valitsemissektori eelarvepuudujäägile ja riigivõlale. 2024. aastal jõustunud uuendatud raamistik pöörab erilist tähelepanu avaliku sektori võla jätkusuutlikkusele ning nõuab kõigilt ELi riikidelt võlataseme prognooside koostamist, sealhulgas prognooside, mis näitavad, kuidas erinevad poliitikameetmed võlataset mõjutavad.
Avaliku sektori võla ja kulutuste kasv Euroopa Liidus tõstatab küsimuse, kuidas eelarvepoliitika mõjutab võlataset. Käesoleva artikli eesmärk on kvantifitseerida erinevate fiskaalšokkide, sealhulgas esmase eelarvepositsiooni, valitsuse tulude ja kulude šokkide mõju valitsemissektori võla dünaamikale ning peamistele eelarve- ja makromajanduslikele muutujatele. Analüüs viiakse läbi ELi riikide paneelandmete põhjal ning hõlmab aastaid 2001 kuni 2024. Analüüsis tuginetakse lokaalsete projektsioonide (LP) meetodile, et modelleerida vaadeldavate näitajate impulssreaktsioone. Fiskaalpoliitilised šokid on tuletatud Euroopa Komisjoni prognoosivigadest ehk erinevustest prognoositud ja tegelike eelarvenäitajate vahel. Prognoosivead on ortogonaliseeritud — see on uudne lähenemine, mille eesmärk on eemaldada makromajanduslike prognoosivigade mõju fiskaalprognooside vigadelt ning seeläbi vähendada pöördpõhjuslikkuse riski.
Empiirilise analüüsi tulemused näitavad, et positiivsed esmase eelarvepositsiooni šokid (kasinusmeetmed) alandavad reaalset SKPd ja SKP deflaatorit, samas kui mõju pikaajalisele intressimäärale on tagasihoidlik. Esmase eelarvepositsiooni paranemine jääb tagasihoidlikuks ning võla ja SKP suhte langus on alguses aeglane, kuid tugevneb seejärel järk-järgult.
Tulude ja kulude poole meetmete mõjud on erinevad. Positiivsete tulude šokkide mõju võlatasemele on väike ja statistiliselt ebaoluline, kuna esmase eelarvepositsiooni paranemine jääb tagasihoidlikuks ning makromajanduslik olukord halveneb. Esmaste kulušokkide mõju riigivõlale on seevastu suhteliselt kiire ja statistiliselt oluline. Selle põhjuseks on erinevad fiskaalreaktsioonid: suurematele tuludele järgnevad suuremad valitsuse kulutused, samas kui kulukärped ei too kaasa maksude alandamist.
Käesoleva artikli tulemused pakuvad olulisi õppetunde ELi riikide poliitikakujundajatele, kes soovivad diskretsiooniliste fiskaalpoliitika meetmetega vähendada avaliku sektori võlataset. Esiteks selgub, et laiapõhjalised kasinusmeetmed võivad võla ja SKP suhet edukalt vähendada, kuid mõju eelarvepositsioonile ja võlakoormusele ei ole üldjuhul väga suur ning avaldub kõige selgemalt pikemas perspektiivis — see nõuab kannatlikkust. Teiseks ilmneb, et diskretsioonilistel kulukärbetel on keskmiselt olnud tugevam mõju esmasele eelarvepositsioonile ja võlatasemele kui tulude suurendamisel. See tuleneb sellest, et meetmed kutsuvad esile erinevaid eelarvepoliitilisi reaktsioone. Seega võivad tulupõhised kasinusmeetmed olla edukamad, kui neid täiendatakse meetmetega, millega ohjatakse avaliku sektori kulude kasvu.