Haiglaravi järjekorrad on aegade pikimad. Töötajaid ei jagu ja olemasolevad põlevad läbi. Eelarved on miinuses. EMO-d on ülekoormatud. Arstid streigivad. Rahva rahulolu tervishoiusüsteemiga kukub kivina. Alates koroonapandeemiast toimub see kõikjal rikastes OECD riikides sõltumata süsteemi korraldusest, tervishoiule kulutatavast rahast või perearstide rollist.
Seega on väga tõenäoline, et lihtsalt süsteemi mingi komponendi eelisrahastamine või veel täpsemad ettekirjutused, mida tohib ja mida mitte tervisekassa raha eest teha, ei too jätkusuutlikku lahendust ka Eestis. Niisamuti on suur oht pettuda kõigi muude ideede puhul – näiteks rohkem raha meditsiinile tervikuna või arstide palkadeks, tehisarusse või erameditsiini –, kui neid ellu viia eraldiseisvana ning kogu süsteemi loomuomast käitumisloogikat eirates. Samal ajal võib soovi korral leida iga mainitud mõtte kohta tõenduse nende kasulikkusest.
Kindlasti on rahval õigus teada ja aru saada, kuidas ning millistest prioriteetidest nende maksuraha kulutamisel lähtutakse, aga tegevus pealkirjaga “kuhu tervishoiuraha kaob?” meenutab praegu spungi otsinguid. Ent kui juba otsida, tuleks seda teha pipiliku meelekindlusega, sest Pipi vastus Annika küsimusele, kas ta ikka teab, milline see spunk välja näeb, oli tegelikult asjalik.
“Ma tunnen ta ära, kui ma teda näen,” ongi tunnustatud ja tõenduspõhine meetod nurjatute probleemide (ingl k wicked problems) lahendamiseks. See käib probleemide kohta, mille puhul saab isegi õiged küsimused lõplikult sõnastada alles sobiva tulemuseni jõudmisel, kuna omavahel põimunud ja sageli vastandlikke asjaolusid on liiga palju. Nagu tervishoius.
Tõsi, meetodi õnnestumise kohustuslik eeldus on arusaamine, milliste omadustega otsitu, näiteks spunk, peaks olema, ning valmisolek sellest lähtuvalt tegutseda. Sest nurjatu probleemi lahendamise tulemus saab olla üksnes meeldiv ehk hea või mittemeeldiv ehk halb, aga mitte kunagi õige ega vale.
“Õige” tulemus eeldab ühte ja objektiivset valemit. Tervishoiusüsteemi puhul ei aita isegi integraalarvutus, selleks on lihtsalt huvid liiga erinevad. Üks tahab saada rohkem raha, teine vähem maksta ja kolmas kõigile meele järele olla. Tegelikult on põrkuvaid huvisid veelgi rohkem. Seega pole võimalik niisugust võrrandit õigesti lahendada, kuna igaüks kasutab arvutamiseks talle sobivaid lähteandmeid.
Seevastu on suurem lootus kokku leppida “heas” ehk “enamusele meele järele” tulemuses. Näiteks selles, mis on inimese enda ja mis ühiskonna teiste liikmete ehk riigi, tööandja või kogukonna roll iga inimese parima võimaliku terviseseisundi saavutamisel, kui senine olukord enam ei toimi. Kokku leppimiseks on lisaks visioonile vaja ka piisavat tahet ja usku, et kokku lepitu suudetakse ellu viia. Nii oli see 20 aastat tagasi, kui viimased tervishoiureformid Eestis ära tehti. Nurjatu probleemi “lahendamine” ongi tulemuse suunas liikumise protsess, milles piisav hulk erinevate huvidega asjaosalisi sama tuleviku nimel ühiselt pingutavad.
“Isegi sellest pole abi, kui valida “kolm võrdlusriiki” ja siis otsustada, mis on õige arstide vajadus.”
Õiged küsimused koos praktiliste vastustega sünnivad töö käigus, kuna sama hulk arste suudab kohtuda 200 patsiendiga kümneks minutiks või siis hoopis saja patsiendiga kaks korda kümneks minutiks või ühe korra 20 minutiks. Ilma “hea süsteemi” kokkuleppeta pole võimalik otsustada, mitu arsti on “õige” vastus. Isegi sellest pole abi, kui valida “kolm võrdlusriiki” ja siis otsustada, mis on õige arstide vajadus.
Näiteks Prantsusmaa ja Rootsi kulutavad tervishoiule ühepalju raha, kuid esimeses on 15 protsenti vähem arste ja 20 protsenti vähem õdesid sama hulga elanike kohta. Keskmine eeldatav eluiga on sisuliselt sama, aga üks on rajatud tugevale esmatasandile ja teises lubatakse ka kiiret ligipääsu eriarstiabile. Ühes on levinud erakindlustus ja teises maksab patsient ravi saamisel omast taskust 40 protsenti rohkem. Raviga välditav suremus on võrdne.
Mulle tundub, et Eesti peab igal juhul leidma oma tee. Proovides seda leida niivõrd erinevate tervishoiusüsteemide statistilise keskmise arvutamise teel on sobilik riskide kaardistamiseks, aga mitte parima eesmärgi arvutamiseks.
Tulemuslik tervishoiupoliitika sünnib üksnes siis, kui keegi suudab sõnastada soovitud hea tulemuse, veenab parasjagu suure hulga asjaosalisi selle headuses ning pakub välja usutava strateegia selle elluviimiseks. Omal ajal nimetati neid riigimeesteks, nüüdseks on naised tõestanud, et sugu pole seejuures tähtis. Igal juhul on spungiotsing poliitikute töö. Ei mõtle seda välja ka tublimad ametnikud, isegi mitte 50 000 euro eest.
Tervishoiuteemaline arutelu meenutab sellist olukorda, et Toompeale koguneb hulk intelligentseid inimesi kirglikult arutama, kas sihtpunkti jõudmiseks sobib paremini buss, tramm, rong, jalgrattad või sõidujagamisteenus, ent jätavad kokku leppimata, mis kellaks, kas sihtkohaks on Nõmme või Põltsamaa ning mitmekesi ja kui kauaks kavatsetakse jääda. Kardetavasti poleks seejuures abi ei “võrdlusuuringust” Tartu või Saaremaaga ega isegi TI oskuslikust kasutamisest.
Niisiis minnakse laiali teineteisele kinnitades, et vaatamata erimeelsustele mõningates detailides ollakse sama meelt selles, et kõiki kannustab siiras soov, et ettevõtmine peaks olema sisukas, tõenduspõhine ning mõistliku hinnaga.
Kardetavasti on ette läbikukkunud kõik plaanid, mis eeldavad tervishoiusüsteemi järjest uute inimeste toomist või olulist avaliku eelarve suurenemist laenuraha toel või elanike väiksemat tervishoiuteenuste kasutamist, kuna eiravad trende, mida muuta ei saa.
Tööinimesi jääb Eestis vähemaks. Laenurahale rajatud Euroopa sotsiaalsüsteemid ei ole kestlikud. Inimeste tahtmised ei vähene. Seevastu ennetusele suunatud teenuste arendamisel rahalise vastutuse jagamine inimeste endi, tööandjate ja ühiskonna vahel on ühtaegu õiglane ja ratsionaalne, kuna inimesed ise toetavad seda ning nii paraneb ka jätkusuutlikkus. Tugev digivõimekus suurendab eduvõimalusi targema juhtimise kaudu igal tasandil ning tehisaru annab korraliku võimenduse.
Erakindlustust saab siis hea tervise eesmärke ja riskide hajutamise vajadust silmas pidades mõistlikult korraldada õige mitmel viisil. Eesti tugev esmatasand on seejuures heaks vundamendiks, kuid see peaks lähtuma tõepoolest tervishoiusüsteemi korraldamisest kaasaja inimeste ja ühiskonna käitumist arvestades ning vähem arstlike erialade väärtuse võrdlemisel.
Tervishoiu kriitiline seisund sünnitab muidugi lootuse, et ühel hetkel ilmub välja riigimehest Pipi, kes julgeb ette võtta ja eest vedada üht head plaani, mis arvestab praeguste vajadustega ja julgeb muuta eelmise sajandi eeldustele rajatud tervishoiukorraldust.