ERR-i portaalis ilmus lugu Tartu Ülikool paneb ajakirjandusõppe kõrvalerialana pausile. See vastab tõele ja uudist selles pole, kuna otsus võeti vastu juba enam kui aasta tagasi. Jah, minul ajakirjandusõppejõu ja ajakirjanikuna on sellest kahju, sest tõesti, kõrvalerialade tudengid toovad juurde väärtuslikku teistsugust vaadet. Aga asjal on ka teine pool.

Toon näite oma tavapärasest nädalast ülikoolis. Õpetan sel semestril viiel kursusel. See tähendab, et nädalas õpetan kontaktõppes keskmiselt kaheksa tundi. Siis hindan nädalas keskmiselt 120 tööd. Juhendan kolme bakalaureuse-, kolme magistri- ja kolme doktoritööd.

Siis juhin veel kaht teadusprojekti, kirjutan paralleelselt veel kolme projektitaotlust ja hanget, juhin ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistriõppe programmi, olen instituudi nõukogus ja jumal teab mitmes töörühmas.

Ja siis teen veel Raadio 2-s iganädalaselt raadiosaadet “Olukorrast riigis”, kirjutan aegajalt Delfis meediakriitika rubriiki ja vahel teen Vikerraadios saateid. Keskmine töönädal on 55 tundi.

Miks ma seda näiteks toon? Sest on väga suur vahe, kas õpetada korraga 80, 60 või 45 tudengit, sellest sõltub, kui palju individuaalset tagasisidet saab tudengitele anda ehk kui kvaliteetset haridust õppija saab.

Kui me võtame kõik kõrvalerialadelt soovijad vastu, on mu kursusel 80 tudengit, aga kui õpetan vaid neid, kes on erialale sisse astunud, on neid 45.

See on ülikoolitöö karm reaalsus: aega napib, sest napib raha, et palgata rohkem inimesi. Ja üha vähemaks jääb neidki, keda palgata, sest prakadeemikuid (ehk akadeemilise teadmisega ajakirjanikke) on kole vähe. Aga mulle meeldib mu töö, nagu paljudele mu kolleegidelegi, keda väga riivasid ERR-i veebiuudiste toimetuse juhi Urmet Koogi ning Postimehe tulevase peatoimetaja Anvar Samosti väljaütlemised. Tuleme tagasi kõrvaleriala pausile panemise juurde.

Ajakirjanik pole lihtsalt käsitööline

Urmet Kook pani ette, et ajakirjanduse käsitööoskusi ABC-tasemel võiks õpetada nii ajakirjandustudengitele kui ka kõrvalerialadelt tulnutele. Väga nõus, sest mida rohkem on ühiskonnas kõrgharitud spetsialiste, kes saavad aru ajakirjanduse kui institutsiooni toimimisest ja oskavad seda oma igapäevatöös rakendada, seda tugevam on meie neljas võim.

Aga ma ei ole nõus sellega, et ajakirjandus on ainult “käsitööoskused”, mille omandavad toimetuse töös kiirelt, nagu Urmet Kook sedastas. Magistriharidusega ajakirjanikuna teab Kook kindlasti, et ajakirjanduse põhiteadmised algavad ajakirjanduse põhiväärtuste tundmisest.

Lihtsamalt öeldes: teadmistest ajakirjanduse funktsiooni kohta ühiskonnas, eetika tundmisest ja mõtestamisest, faktide kontrollimise oskusest, vastutusest avalikkuse ees, fakti ja arvamuse eristamisest jne.

Ja alles siis tulevad käsitööoskused nagu Tiit Hennoste “Uudise käsiraamatu” järgi uudise kirjutamise ja klikitavate pealkirjade panemise teadmised. Tõsi, neid viimaseid oskavad toimetused hästi õpetada, aga kuidas on esimestega? Mis teeb ajakirjandussisu väärtuslikuks, kas klikitav pealkiri ja tööpäeva jooksul tehisaru abiga toodetud uudisnupuke või sügavuti minev, faktiliselt kontrollitud ja tasakaalustatud uurimus?

Tartu Ülikooli ajakirjanduse bakalaureuse- ja magistriõppes oleme pidanud väärtuslikuks, et ajakirjandusest kui demokraatliku ühiskonna institutsioonist on teadmised, millele ehitada oskused praktiliseks tööks.

Praktiline töö tähendab, et tulevane ajakirjanik tunneb ajakirjanduse eetikakoodeksit (õpetame kohustuslikuna kursusel “Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eetika”), ajakirjandusteooriaid (õpetame kohustuslikuna kursustel “Ajakirjandusteooriad ja ajakirjanduse alused” nii ajakirjanikele kui ka kommunikatsioonijuhtidele), meediateooriaid (“Sissejuhatus kommunikatsiooni ja meediasse”, “Ülevaade meedia ja kommunikatsiooni teooriatest”).

Ja siis muidugi kursus “Praktiline ajakirjandus”, kus aasta vältel suudame seitsme õppejõuga ära õpetada kuni 27 tudengit, et nad oskaksid teha kvaliteetset ajakirjandust ajalehes, veebis, raadios ja televisioonis. Tahtjaid on sinna kursusele alati rohkem, kui jõuab ära õpetada. Ajakirjandus muutub noorte hulgas järjest populaarsemaks ja kuigi tahaks õpetada rohkemaid, siis eesõigus on nendel, kes on tulnud õppima ajakirjandust ja kommunikatsiooni.

Aga teeme siis koostööd

Urmet Kook osutab õigele asjale: “Õppejõudude koormust, eriti praktilistes ainetes aitaks leevendada koostöö meediamajadega.” Muide, praktilist ajakirjandust õpetavad bakalaureuse astmes ERR-i, Postimehe ja Delfi praktikud. Kas ERR-i uudistetoimetuse juhid seda muidu teavad?

Teeme siis rohkem koostööd, on mu ettepanek. Aga vaatame ka korraks otsa reaalsusele. Eelmisel õppeaastal läks Tartu Ülikoolist ajakirjanduslikule praktikale 41 tudengit. Nad kõik räägivad oma praktikatest. Mis sealt peegeldub?

ERR-i tele- ja veebiuudiste toimetustest tuleb sealt tagasiside, et “praktikajuhendaja läks kaks päeva pärast praktikandi tulekut puhkusele ja keegi ei juhendanud”. Erand on ERR-i raadiouudiste toimetus, mida juhib Indrek Kiisler, ja kus praktikandid saavad väga sisulist tagasisidet ning juhendamist.

Teine erand on ERR-i Tartu toimetus, kus praktikaid juhendavad sageli need ajakirjanikud, kes ka ülikoolis õpetavad. Pigem võib küsida, miks “Aktuaalse kaamera” ja ERR-i veebiuudiste toimetuses praktikante piisavalt ei juhendata, on ju seegi seesama koostöö meediamajadega, millele Kook viitab.

Tuleb tunnustada Delfi ja Õhtulehe toimetusi, kust tudengite tagasiside praktika kohta on valdavalt suurepärane. Delfist käib neli ajakirjanikku igal kevadel õpetamas veebiajakirjandust ning seepärast on see ka populaarne koht, kuhu hiljem minna praktikale ja saada oma esimesed töökogemused.

Õhtuleht on aga väljaanne, mille peatoimetaja ja toimetuste juhid võtavad juba varakult ühendust, et küsida tublimate tudengite nimed, keda kutsuda praktikale.

Äripäeva toimetust oleme soovitanud tudengitele kui suurepärase töökeskkonna ja -kultuuriga toimetust ning tudengid, kes sinna on läinud, on olnud väga rahul.

Postimehes oli eelmisel aastal Tartu Ülikoolist praktikal viis tudengit. Postimeest võib tunnustada stipendiumide eest, mida nad tudengitele jagavad, nii mõnigi Tartu Ülikooli ajakirjandustudeng on saanud selle eest end täiendada Eestis ja välismaal.

See toobki nende käsitööoskuste juurde. Ajakirjanik ei ole keskaegne käsitööline, millel võis olla rõhk 1990. aastatel, vaid inforuumi mõtestav ja kujundav spetsialist.

Kommunikatsioonijuhid vs ajakirjanikud

Tuleme tagasi selle ajakirjanduse kõrvalerialana pausile panemise juurde. Vaadates kõrvalerialana ajakirjanduse aineid võtvaid tudengeid, on nende peamine soov saada alusteadmised ajakirjandusest. Jah, nad tulevad ajakirjandusmajade toimetustesse praktikale kui ajakirjanikud, aga meile ülikoolis avaldavad ausalt, et tegelikult tahavad saada kommunikatsioonispetsialistiks.

Kommunikatsioonijuhi ja ajakirjaniku baasoskused on samad. Tundes akadeemilist ja praktilist poolt ajakirjandusest oskavad nad seda tööd teha paremini näiteks kultuurivaldkonnas, majanduses, avaliku sektori ametnikena, erakonnapoliitikas ehk nendes valdkondades, mida praegune ERR-i uudistetoimetuse juht ja tulevane Postimehe peatoimetaja Anvar Samost Eesti Ekspressis ilmunud intervjuus kritiseeris.

Muide, seda, et kommunikatsiooni kui kõrvaleriala võtmise võimalus kadus kolm aastat tagasi, ei kritiseerinud keegi. Samas neid, kes võtavad nüüd kursusi “Ajakirjanduse alused” ja “Praktiline ajakirjandus”, on rohkem kui varem, sest nad tahavad tööle minna kommunikatsioonivaldkonda.

“Kas see on ajakirjandusharidus, mis rahuldaks toimetusi? Tartu Ülikooli kriteeriumide järgi mitte.”

Nüüd tuleb välja tuua veel üks aspekt. Kuna ülikool liigub õppekavade ülesehituses mahukamate ainete (minimaalset 6 EAP) poole, siis tähendab see, et kõrvaleriala võtjad saavad ainult piiratud mahus ajakirjanduse erialaseid aineid, kuna rohkem nende õppeplaani lihtsalt ei mahu. See omakorda tähendab sisuliselt vaid ajakirjanduse “nuusutamist” massloengu vormis. Kas see on ajakirjandusharidus, mis rahuldaks toimetusi? Tartu Ülikooli kriteeriumide järgi mitte.

Tartu Ülikool on pea 15 aastat olnud surve all, et me ei õpeta piisavalt praktiliselt. Euroopas on riike, kus ajakirjandusharidus on kutseõpe. Miks mitte – vastates ERR-i uudistetoimetuse juhtidele –, kuid paraku ükski neist kutseõppe-ajakirjandusega riikidest ei ole pressivabaduse indeksi esikümnes (Eesti on tänavu pressivabaduselt maailmas 3. kohal).

Olen vast eelnevate näidetega suutnud tõestada, et Tartu Ülikooli ajakirjandusõpe on praktiline, kus külalisloenguid annavad pea kõigi meediamajade ajakirjanikud. Samal ajal on probleem, kas praktikud tulevad ja teevad kahetunnise loengu või on valmis igal nädalal terve semestri vältel andma loenguid ja tagasisidestama kodutöid.

Ma ei kahtle, et praktiline on ka Tallinna Ülikooli ja Postimehe ajakirjanduskooli õpe, kuid tunnistan, et pagas kvaliteetset haridust anda on tühjaks jooksmas kõrghariduse rahastuse nappuse tõttu.

Aga on valearusaam, nagu Tartu annaks vaid teoreetilist õpet. Tartu annab terviklikku õpet, kust on tulnud ridamisi ERR-i, Delfi, Äripäeva, Postimehe ja Õhtulehe tippajakirjanikke (sh Taavi Eilat, keda Urmet Kook oma arvamusloos tunnustab, rääkimata “Aktuaalse kaamera” päevatoimetajatest või päevakajaliste saadete ajakirjanikest). Ajakirjanikke, kel on südametunnistus ja professionaalsus.

Ferraridega muru niitma

Toon veel ühe isikliku näite. Aastal 2013 läksin tööle ERR-i veebi. Olin selleks ajaks õppinud ajakirjandust ligi seitse aastat (sh kõrvalerialalt tulnuna). Kõik põhioskused olid olemas, doktorandina oli olemas ka hulk teoreetilisi teadmisi, kuidas ajakirjandus erinevatel platvormidel peaks toimima.

See, mida mind tegema pandi, oli aga sisuliselt keskaegse käsitöölise töö: võta mõnest muust väljaandest artikkel ja tee viielauseline kokkuvõte. Ja see peab ilmuma iga 30 minuti tagant.

Kui küsisin juhilt, et miks selline töökorraldus, öeldi, et ära küsi”miks?”, vaid tee, nagu öeldud. Ei teinud. Kuni sai kõrini keskpäraste juhtidega sõdimisest ja kandideerisin toimetuse juhiks.

Selle näite tõin põhjusel, et ka oma doktoritöös, kus kõigi Eesti meediaväljaannete toimetajad peegeldasid sama, lõin metafoori, et meie toimetuste juhid kasutavad oma töötajaid, kelle oskused on justkui “Ferraridel”, “muruniidukitena”, mille võimekus on alla taseme.

Miks ma selle vahelepõike tegin? Sest Eestis on osades ajakirjandusmajades tõsine probleem juhtimisega, kus professionaalseid ja haritud ajakirjanikke ei palgata või ei osata neid oskuste põhiselt rakendada. Aga on ka vastupidiseid näiteid.

Delfi on andnud võimaluse paljudele noortele erialase haridusega ajakirjanikele. Neist on kasvanud toimetuste juhid, tegevtoimetajad. Õhtuleht on andnud võimaluse verinoortele teha noorteportaali, mis kõnetab sihtgruppi, mida ükski teine meediamaja ei suuda. Äripäev on alati võtnud oma toimetustesse noori, keda õpetavad toetavalt välja toimetuse sees majandusteemaliste lugude kirjutamiseks.

ERR-ist aga, kuhu Tartu Ülikool saadab oma tragimaid tudengeid, saab praktikantidele üldjuhul hüppelaud mõnda muusse meediamajja, et teenida Bonnieri preemiaid või oma “Ferrari” oskusi täiel määral rakendada. See on kurb ja paneb mõtlema, kelle jaoks me neid professionaalseid ajakirjanikke – olgu pea- või kõrvalerialana – koolitame, kui palgatakse ikka ilma erialase hariduseta inimesi ja nimetatakse neid ajakirjanikeks.

Siinkohal lasen enda eest kõneleda ERR-i uudistetoimetuse uue peatoimetaja konkursi kuulutusel, kust kõrgharidusnõuet ei leia…

ERR-i, aga ka teiste meediamajade juhid võiksid mõelda, kas poleks aeg end täiendada teadmistega, mida tänapäevane Eesti ülikoolide ajakirjandusharidus pakub. Alati on võimalus tulla end ülikooli täiendama – ükskõik kas bakalaureuse- või magistriastmes –, sest asjad pole enam nii, nagu 25+ aastat tagasi, ei maailmas ega ajakirjanduses.