Me oleme jõudnud helgesse tulevikku, kus tehnika progress on viinud selleni, et teadlast ei erista šarlatanist ega hullumeelsest enam mitte miski. Vahet pole. Kõik nad kirjutavad asju, mida pole olemas, aga teadlasel on selleks lihtsalt parem arvuti ja suurem toetusfond.
Värsked andmed näitavad, et aastatel 2020–2025 analüüsiti 2,5 miljonist teadusartiklist tervelt 111 miljonit viidet. Ja ennäe imet – aastal 2025 tuvastati sellistest soliidsetest andmebaasidest nagu arXiv, bioRxiv, SSRN ja PubMed Central umbes 147 000 puhast hallutsinatsiooni. Täielikku ja täiesti haiget valet.
Õhust võetud libateadus – väljamõeldised, luulud ja mõistagi läbinisti valed. Kuni 2024. aasta keskpaigani oli kõik veel enam vähem, siis aga avastas progressiivne teadusmaailm keelemudelid ja graafikud lendasid taevasse nagu marutõbise koera süljepritsmed.
Kõige kaunim selle juures on progressi kägistav haare. Arvuti- ja sotsiaalteadustes – seal, kus tehisaru kõige varem sisse lükati – käib praegu üks lõputu intellektuaalne orgia. Noored, näljased ja täiesti kirjaoskamatud teadurid ei viitsi ega ilmselt oskagi enam lugeda. Lugemine on vaev, lugemine on läbitud etapp!
Palju lihtsam on käskida juhmil masinal midagi valmis songerdada ja see siis kriitikavabalt teadusajakirja saata. Ja ärge arvake, et keegi neid luhvtikustisid takistab. Süsteem töötab nagu kellavärk! Ligi 90% valedest läheb õnneks.
ArXivi moderaatorid on ilmselt pimedad või alamakstud, sest 78,8% nendest olematutest viidetest lipsab sealt läbi nagu nuga sulavõist. BioRxiv paneb veelgi paremini: 85,3% täieliku sodiga täidetud artiklitest jõuab pärast esialgset laadimist täiesti ametlikesse, nn eelretsenseeritud teadusajakirjadesse.
See tähendab, et teaduslik eelretsenseerimine on muutunud vasaklibaraalide puhkekoduks, kus keegi ei kontrolli enam mitte midagi. Ja mis on tulemus? Teadusruum mürgitatakse ära ja see muutub prügimäeks.
Masin toodab valet, noor teadlane allkirjastab selle, ajakiri avaldab, Google Scholar korjab üles ja järgmine tehisaru mudel õpib juba selle uue, puhta vale pealt.
See on täiuslik, iseennast täiendav lolluse ringkäik. Ja pidage meeles – need 147 000 viga on vaid jäämäe tipp, need on ainult need viited, kus pealkirjad on nii lollilt välja mõeldud, et isegi algeline algoritm sai aru, millega tegemist. Mis seal sügavamal toimub, seda ei tea enam vanakuri ka mitte.
Teadus ei põhine enam inimlikul vastutusel ega allikakriitikal. Teadus põhineb nupulevajutusel, laiskusel, mugavusel, vastutamatusel ja mõistagi ka poliitilisel korrektsusel. Kui jutt on punane, siis seda keegi nii kui nii ei loe, puudub vajadus kontrollida, kvaliteet on liigne.
Me oleme asendanud tõe labaste väljamõeldistega ja tulemuseks on intellektuaalne reovesi, mis voolab otse meie meditsiini, bioloogiasse ja sotsiaalteadustesse. Teadust ei saa enam usaldada, sest teadlast ei huvita tõde – teda huvitab ainult tekstimaht.
Palju õnne meile kõigile, järgmine kord arsti juurde minnes võite kindlad olla, et teie ravijuhendi on kirjutanud hallutsinatsioonides vaevlev kompuuter ja heaks kiitnud nn teadlane, kes ei oska ilma kõrvalise abita isegi kingapaelu siduda.
Laiali ei tule saata mitte ainult soniv ERR, vaid ka ülikoolid, akadeemiad ja instituudid. Teaduspetised tuleb vastutusele võtta, nende nn teadustööd käibelt kõrvaldada ja hävitada, kelmidelt kraadid ja grandid ära võtta, kõige jultunumad kelmid aga teiste hirmutamiseks pooleks eluks vangi panna.
Kui mõni kloun julgeb veel teaduse uskumisest või usaldamisest rääkida, siis püüdke talle mitte näkku sülitada. Verbaalsest kõrvakiilust piisab täiesti.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 15.05.2026