Eesti Panga sõnumid riigi rahanduse kriitilisest olukorrast on murettekitavad, aga mitte üllatavad. Jätkuvalt on valitsusel puudu terviklik nägemus majandusest ning keeldutakse võtmast kasutusele lahendusi, mis on isegi praeguses keerulises olukorras täiesti olemas.
Kolm aastat tagasi oli riik valiku ees, kas edendada majandust ning lasta riigieelarve ajutiselt miinusesse või ohverdada majanduskeskkond, et riigieelarve tasakaalu ajada. Loogiline oleks alustuseks päästa majandus ning selle abil ajapikku ka riigieelarve. Valitsus tegi lasi aga alguses põhja majanduse ning seejärel riigieelarve.
Nüüd ongi riigieelarve miinuses ning ka inimeste ja ettevõtete puhvrid on senise poliitika tulemusena ammendunud. Siit ei ole enam midagi täiendavalt võtta.
Võlaspiraal järjest süveneb
Valitsuse äsja kinnitatud ümberkorraldused eelarves on üksnes kosmeetiline etendus, kus summasid tõstetakse ühelt realt teisele, ent mis ei lahenda riigi rahandusseisu baasprobleeme. Võtame jooksvate kulude katteks laenu ja riigi võlakoormus järjest kasvab.
Mõelgem korraks sellele, et pere eelarves haigutab iga kuu lõpus tühjus ja viimased viis päeva tuleb kiirlaenu toel mööda saata ning kõik see kordub ja kordub. Just sellisesse seisu on riigirahandus Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside, kes olid valitsuses 2022–2025, poliitiliste otsuste tulemusel sattunud.
Tegelikult on olemas konkreetsed võimalused, kuidas tulude ja kulude tasakaalu parandada ilma majanduskeskkonda halvendamata, aga valitsus keeldub isegi neid arutamast.
“Lätis ja Leedus ning ka Poolas on pangamaks kehtestatud ja ühtki tagasilööki see toonud ei ole.”
Pangamaks tooks riigieelarvesse suurusjärgus 300–500 miljonit eurot aastas. Praegu on ajaaken, mil euribor on taas kasvamas, panku ootab ees erakorraline tulu ja riigil puudub tegelikult igasugune õigustus see maks kehtestamata jätta. Lätis ja Leedus ning ka Poolas on pangamaks kehtestatud ja ühtki tagasilööki see toonud ei ole. Ometi on Eesti valitsusel dogma, et nad keelduvad seda tegemast. Selle asemel pandi inimeste kaela automaks, millega riik lükkas vabalangusse terve majandusharu.
Astmeline tulumaks puudutab inimeste toimetulekut ja jätkusuutlikku majandust. Selle loogika on lihtne: esmavajadustele minev osa iga inimese sissetulekust oleks madalamalt maksustatud, sest see raha läheb tarbimise kaudu koheselt majandusse tagasi ning seda maksudega pärssida ei ole mõistlik. Seevastu need summad, mis toimetulekut otseselt ei mõjuta, on maksustatud kõrgemalt, kuna see raha jääb sageli hoiusele ja majanduses sama operatiivselt ei osale.
Põlevkivitööstuse taastamine on paraku ainus tee energeetikajulgeoleku taastamiseks, rääkimata rahalisest küljest. Ja me räägime palju enamast kui lihtsalt stabiilsest elektrihinnast. Põlevkivi puhul arendame sektorit, kus on meie maavara, meie teadus, meie tehnoloogia ja meie töökohad. Ehk teisisõnu on põlevkivisse tehtud investeeringutel oluliselt laiem majandusmõju kui mistahes importkütusel.
Mõningatel juhtudel võivad ka maksulangetused riigieelarve seisu parandada. Automaksu kaotamine aitaks käima tõmmata autoturu ning taastada ka käibemaksu laekumise automüükide pealt. Praegu jääb registreerimistasu tõttu ostmata autolt laekumata ka käibemaks ja iga-aastane automaks on teinud tuhandetest inimestest maksuvõlglased.
Toiduainete käibemaksu alandamine ei ole humanitaarprojekt, vaid eelkõige majandusprojekt. See aitab taastada toidutööstust, kuna just esmavajaduste täitmine on stabiilse majanduse mootoriks.
Selliste sammudega saaks taastada majanduse jätkusuutlikkuse ja parandada inimeste toimetulekut. Ettevõtjale on vaja kindlustunnet, et saab rahus keskenduda oma tegevuse arendamisele ning ei pea ärevusega uusi maksutõuse või elektriarvet ootama.
Maksumaksja raha põleb
Kaitsekulud on pidanud kasvama ja see on nii kogu Euroopas. Aga peame tunnistama, et see raha pole meie kaitsevõimet proportsionaalselt parandanud. Riigikontroll nentis möödunud sügisel, et kaitseministeeriumi suutlikkus üha kasvavast eelarvest üle käia on puudulik ja sisuliselt valitseb kaos.
Me peame aga aru saama, et mitte rahapakid ega protsent SKP-st pole see, mis meie riiki kaitseb, vaid ikka ja ainult selle raha eest soetatud varustus ja inimesed. Kuigi kaitsekulude kasv on olnud mugav loosung, millega valitsus saab inimesi rahustada, siis sellesse mugavusse ei saa kinni jääda ja äsjased drooniintsidendid näitasid ilmekalt, kuidas tegelikult meil elementaarne valmisolek puudub.
Lätis astus kaitseminister tagasi pärast ebaõnnestunud reaktsiooni droonidele. Meil võiks kaitseminister vähemalt vigadest õppida ja omada mingitki terviklikku plaani, kuidas inimeste raha kaitseks kasutada.
Veelgi kõnekam näide kaootilisest rahakasutusest on olnud Rail Baltic. Me ei saa öelda, et riigil on raha otsas, kui samal ajal põletatakse sadu miljoneid hiigelprojektis, mis on naaberriikides juba takerdunud ning mis on läinud aastatega kolm korda kallimaks. Enne seda, kui puudub adekvaatne kulude prognoos ja tasuvusanalüüs, ei ole mõistlik täiendavaid miljardeid eurosid sinna panustada.
Ei saa öelda, et valitsus ei prooviks sõnastada ka lahendusi, aga see on üksnes näiline. Lugedes valitsuse uusi eelarvekorrektuure ja ka Reformierakonna tulevikusuundasid, siis huvitav on see, kuidas tehisarust on tehtud võluvits, mis justkui peaks meie riigi probleemid lahendama.
Mäletame, et eelmiste riigikogu valimiste eel oli selleks võluvitsaks rohepööre, mis aga tegelikult tõi meile hoopis kõrged energiahinnad ja kasvava sõltuvuse energia impordist. Ka praegu on tehisaru jäänud üksnes paljasõnaliseks loosungiks. On selge, et tehisaru muudab ühiskonnas palju. Samavõrd selge on see, et praegu proovib valitsus selle sõna abil jätta endast lihtsalt innovaatilist muljet ning mingit tegelikku plaani rahandusseisu parandamiseks selle taga ei ole.
Tõmblemine ei asenda terviknägemust
Valitsuse kogu pikk plaan majanduse jaoks on olnud lootus, et igale langusele järgneb kord tõus. See toimiks tõepoolest niimoodi tavapäraste majandustsüklitega, aga sellise maksupoliitilise tõmblemise keskkonnas, nagu Eestis viimased kolm aastat korraldatud on, ei saa loota, et majandus iseenesest kasvama hakkab.
Kui ettevõtete konkurentsivõime on kõrgete maksude ja ideoloogilise energeetikapoliitikaga sedavõrd ulatuslikult kahjustatud ning puuduvad ka lootustandvad signaalid tulevikuks, siis tegelevad ettevõtjad ellujäämisega ning arendustegevust oleks palju oodata. Ja nii ei sünni ka uusi väärtusi, millest turgutada riigieelarvet.
Riigi rahanduse juhtimiseks on vaja kontseptuaalset visiooni, sest ainult nii saavad ettevõtjad ja tarbijad teha pikaajalisi plaane. Seda meil aga ei ole siiamaani. Erakondade ülene kokkulepe, mida Eesti Pank soovitas, oleks riigi rahanduse parandamiseks hea ja vajalik, aga see ei ole praegu realistlik.
Kui Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 on oma majanduspoliitikas eiranud isegi üldteada majandustõde, et finantskriisi ajal makse ei tõsteta, siis veelgi keerulisem on saada kokkuleppele selles, et tõsta prioriteediks inimeste ja kodumaise ettevõtluse toimetulek. See on aga kogu majanduse ja rahanduse alus.
Kui vaba turumajandus kannatab järjest enam ettearvamatute maksude käes ja üksnes ideoloogiliselt soositud valdkonnad naudivad maksumaksja tuge, siis oleme ei saa majandus teenida rahvast, vaid rahvas on pandud teenima majandust. Selliselt aga ei parane ka riigirahanduse seis.