Saksa filosoof Markus Gabriel on Bonni ülikooli professor ning üks noorema põlvkonna tuntumaid Euroopa mõtlejaid. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud oma panuse poolest uusrealismi välja arendamisel, mida ta on põhjalikult käsitlenud teostes „Miks maailma ei ole olemas“ (sks „Warum es die Welt nicht gibt“, 2013) ja „Tähendusväljad: uusrealistlik ontoloogia“ (ingl „Fields of Sense: A New Realist Ontology“, 2015). Praegu tegeleb ta üha enam metaeetikaga, käsitledes moraalsete faktide problemaatikat. Alates 2024. aastast on ta seotud Kyōto Filosoofiainstituudiga (KIP), kus ta vanemnõunikuna suunab väärtusküsimuste alaseid arutelusid.
Markus Gabrieli visiit Tallinna toimus märtsis Rein Raua eestvedamisel Kyōto Filosoofiainstituudi ja Tallinna Ülikooli ühise töötoa „(Mitmekihiliste) väärtuste objektiivsusest“ (ingl „On the Objectivity of (Multilayered) Values“) raames. Töötoas arutleti muu hulgas, millised väärtused peaksid suunama ühiskonda geopoliitiliste pingete ja kiire tehnoloogilise arengu tingimustes ning kuidas mitmekesised ja sageli vastandlikud väärtussüsteemid võiksid ühiskonnas olla pigem loovuse kui lõhestumise allikaks. Intervjuu leidis aset järgmisel hommikul Nordic Hotel Forumi hommikusöögilauas.
Teid kirjeldatakse sageli kui üht uusrealismi juhtfiguuridest. Üks teie kuulsamaid ontoloogilisi seisukohti puudutab maailma olemasolematust. Viimasel ajal olete liikunud ka metaeetika* juurde, kaitstes teatud tüüpi moraalset realismi. Alustuseks: mille poolest erineb uusrealism klassikalisest realismist?
Traditsioonilised realismi käsitlused on välja kujunenud enam-vähem kolmes etapis, hõlmates filosoofia arenguloos üle kahe aastatuhande.Esmalt mõisteti realismi metafüüsilise teesina: olla reaalne tähendavat olla mõistusest sõltumatu (ingl mind independent). Idee seisneb selles, et reaalsus on see, mis ta on, sõltumata sellest, kuidas me seda tajume, sellega suhestume või seda keeles ja teoorias kirjeldame. Nimetagem sedasorti realismi metafüüsiliseks realismiks.
Teises etapis hakkasid filosoofid täheldama probleeme, mis antud määratlusega esile olid tõusnud. Nimelt, kui reaalsus on täiesti sõltumatu meie tunnetuslikust ja keelelisest ligipääsust, siis näib võimalik, et me võime selles ka täielikult eksida, näitena on siinkohal „Matrixi“-laadsed uskumatud stsenaariumid, mis seavad kahtluse alla kogu inimkogemuse. See viis nihkeni ja puhtalt metafüüsilise käsitluse asemel liikusid filosoofid epistemoloogilise või semantilise realismi poole. Küsimuseks sai nüüd, kas meie väited võivad olla tõesed või väärad ja kas reaalsus määrab meie propositsioonide tõeväärtuse.
See nihe tõi kaasa uue pinge. Alustasime ju ideest, et reaalsus on mõistusest sõltumatu, kuid nüüd määratleme realismi keele ja tõesustingimuste kaudu. Mõned kriitikud on märkinud, et kui määratleda reaalsust sellena, mis on „keelest sõltumatu“, siis me osutame tahes-tahtmata keele ebareaalsusele. Sellega triivis arutelu lähemale antirealismi ja ka idealismi vormidele.
Uusrealism kujutab endast järgmist sammu. Neid raskusi võetakse tõsiselt ja pakutakse teistsugust vaatenurka ning selle asemel et püüda mõistust, keelt või teooriat reaalsusest lahutada, käsitleb uusrealism neid reaalsuse täisväärtuslike tahkudena. Teisisõnu, reaalsus ei ole miski, mille saame kätte alles siis, kui oleme välistanud sellele ligipääsuviisid. Samal ajal on uusrealism pühendunud klassikalisele veendumusele, et kõige olemasoleva puhul on meie teadmised ümberlükatavad. Rõhuasetuses falsifikatsionismil igas reaalsusse puutuvas valdkonnas – nii mõistuse kui keele puhul – seisnebki uusrealismi eripära.
Markus Gabriel ja Miikael-Aadam Lotman.
Erakogu
Niisiis soovite siiski säilitada mõningad klassikalise realismi tunnusjooned. Näiteks idee, et olla millegi suhtes realist tähendab uskuda, et see on olemas sõltumata sellest, kas keegi selle olemasolusse usub või mitte?
Vastus sõltub jällegi sellest, kuidas me mõistame sõna „sõltumata“. Mina tõlgendan seda selle kaudu, mida nimetan „objektiivsuse kontrastiks“ (ingl contrast of objectivity). Tegu on meie mõtlemise semantilise omadusega. Kahe asjaolu vahel on alati võimalik lõhe: see, et me peame midagi tõeseks, ja see, et asjad tõesti nii ka on. See lõhe ei kao kunagi täielikult, isegi mitte siis, kui meil on õigus. Ka juhtudel, kui me tabame midagi õigesti, ei hooma me seda kunagi koos kogu asjassepuutuva kontekstiga ning tegelikult oleks selline asi ka võimatu. Seega ei tuleks fraasi „sõltumata sellest, mida keegi usub“ mõista metafüüsilise teesina meie episteemsetest hoiakutest sõltumatu reaalsuse kohta. Pigem peegeldab see mõtlemise enda struktuurset omadust, et oleme oma hinnangutes alati altid eksima.
Selge, kuid pisut konkreetsemalt. Milline on uusrealistlik vaatenurk moraalsele realismile ning kas te illustreeriksite seda mõne näitega?
Esiteks peaksime küsima: millest eetika räägib ehk mis on selle objekt? Vastaksin, et eetika käsitleb selliseid tõsiasju, mida ma nimetan „moraalseteks faktideks“. Tegu on tõesete vastustega mõttekalt esitatud eetilistele küsimustele. Aga selleks et nüüd omakorda mõista, mida võib pidada mõttekaks eetiliseks küsimuseks, peame lähtuma konkreetsetest näidetest. Kujutleme näiteks järgmist olukorda: kas peaksime lükkama ratastoolis inimese metroojaama trepist alla lihtsalt seetõttu, et ta meile ei meeldi, või koguni seetõttu, et meile ei meeldi ratastoolis inimesed üldiselt? Ilmselgelt on vastus ei. Moraalne seisukoht on, et seda ei tohi teha, sõltumata sellest, kes see inimene on või kes sina oled. Üheski asjakohases olukorras ei ole see õige.
Selliseid näiteid võib tuua palju. Vahel püüame üldistades öelda midagi sellist: moraal seisneb kannatuste mitte tekitamises, kuna kellegi trepist alla lükkamine, imikute kahjustamine või loomade piinamine kõik põhjustavad kannatusi. Kuid selline üldistus on liiga jäme. On olukordi, kus valu tekitamine on õigustatud, näiteks kui kellelgi on vaja surma vältimiseks kiiresti hammas eemaldada. Meie hinnangud moraalsete faktide kohta jäävad ümberlükatavaks, kuna põhimõtteliselt me võime eksida. Seepärast tuleb minu arvates eetika ankurdada konkreetsete juhtumite, mitte liialt üldiste printsiipide külge. See on moraalse realismi oluline osa, mida ma kaitsen.
Kuid on juhtumeid, kus eksimine näib peaaegu mõeldamatu. Neid nimetan ilmseteks moraalseteks faktideks (ingl obvious moral facts). Näiteks on raske ette kujutada, mida üldse tähendab eksida selles, et ratastoolis inimese trepist alla lükkamine või imiku aknast välja viskamine on vale. Seega on moraal valdkond, kus eksisteerivad sellised ilmsed ja muud tõed. Ja ehkki loogiliselt jääb eksimisruumi, on mõne juhtumi puhul see võimalus äärmiselt väike.
Ometigi ei piisa moraalse realismi jaoks väitest, et moraalsed faktid eksisteerivad: meil oleks tarvis eristada eksistentsi reaalsusest. Lõppude lõpuks olete ka väitnud, et sellised objektid nagu ükssarvikud on olemas, kuivõrd nad kuuluvad fiktsionaalsesse tähendusvälja. Kas olete nõus tunnistama, et ükssarvikud on olemas, aga nad ei ole reaalsed?
Ma ei sõnastaks seda nii. Ütleksin, et ükssarvikud on reaalsed, kuid nad ei ole siin. Näiteks mina ei ole nendega kokku puutunud. Rangelt võttes on ükssarviku näide ajalooliselt komplitseeritud. See, mida kreeklased pidasid ükssarvikuteks, olid tõenäoliselt härjakujutised India muistsetes kunstiteostes, mida nad valesti tõlgendasid. Kuid see on erijuhtum. Parem oleks käsitleda mõnda teist välja mõeldud olendit.
Olgu, räägime siis härjapõlvlastest.
Väga hea.
Kas olete siis nõus nentima, et nii härjapõlvlased kui ka moraalsed faktid võivad olemas olla, kuid moraalsed faktid on „reaalsemad” kui härjapõlvlased?
Ma sõnastaksin selle erinevuse teisiti. Härjapõlvlasi siin ei ole, aga moraalsed faktid on nii siin kui seal. Näiteks kujutage ette filmi, kus iraanlased piinavad härjapõlvlasi. Me ei pea sellist tegevust moraalselt vastuvõetavaks. Vastupidi, ka fiktsionaalse konteksti puhul reageerime moraalihinnanguga ja mõistame piinamise hukka. See näitab, et moraalsed faktid ilmnevad ka meie suhestumises fiktsiooniga. Moraalsed reaktsioonid lihtsalt ei lakka seetõttu, et tegu on fiktsiooniga. Ja ma ütleksin, et need on asjakohased.
Pöördume nüüd teie kõige tuntuma ja provokatiivsema seisukoha poole: maailma ei ole olemas. Alustuseks võib sõna „maailm“ pidada mitmetähenduslikuks. Ühelt poolt võib see tähendada universaalset kõikehõlmavat „anumat“, teisalt seda, kuidas asjad on, s.t fakte või asjade seise, mis vastavad lausetele või uskumustele. Kuna aktsepteerite moraalseid fakte, siis näib, et te ei taha eitada teist tähendust.
Täpselt nii. Kui filosoofid räägivad „maailmast“ selles teises tähenduses, siis tavaliselt peavad nad silmas asjade seisu. Jah muidugi, selles mõttes on maailm olemas, vastasel juhul ei oleks ma realist. Maailma olemasolu eitamine selles tähenduses ei olegi tegelikult võimalik, isegi mitte solipsisti jaoks. Toonitan, et „maailmast“ rääkimine selles tähenduses on sageli lihtsalt abstraktsioon detailidest. See, mis tegelikult eksisteerib, on konkreetsete faktide mitmus ning ma olen täiesti valmis neid aktsepteerima. Ma ei ole monist.
Väide, et maailma ei eksisteeri, puudutab ainult esimest tähendust – ideed totaalsest, kõikehõlmavast „anumast“ kui universumist, kosmosest, kõige kogumist, maksimaalsest objektist. Minu seisukoht on, et sellisest entiteedist ei saa me moodustada sidusat mõtet. Puudub määrav tähendus, mis võimaldaks sellele osutada. Mõni võib muidugi vastata: „See on lihtsalt tervik, mille osadeks on kõik olemasolev.“ See võib kõlada selge ideena, kuid kui edasi küsida, kuidas täpselt te seda tervikut näete või sellele ligi pääsete, siis läheb asi segaseks. Ainus viis sellist objekti määratleda on kirjelduse, mitte vahetu kogemuse või kokkupuute kaudu. Te ei ärka ju ühel heal hommikul ega kohtu „maailmaga“ samamoodi nagu tavapäraste objektidega. Seega eeldab maailma olemasolu kinnitav väide seda, et me juba mõistame reaalsuse struktuuri piisavalt hästi, et kinnitada sellise totaalsuse olemasolu. Just selle ma lükkan tagasi.
Samuti tasub märkida, et seda mõistet ei tohi segi ajada teadusliku universumi mõistega. Kosmoloogias viitab „universum“ tavaliselt sellele, mis on meie positsioonilt vaadeldav, arvestades selliste piirangutega nagu valguskiirus. Antud juhul on tegu episteemse, mitte metafüüsilise mõistega. Ka füüsikud ei kirjelda selles mõttes maksimaalset „anumat“.
Proovin sõnastada probleemi veidi täpsemalt. Matemaatilises loogikas nõuavad olemasoluväited alati mingi domeeni ehk käsitletavate objektide hulga määratlemist. Näiteks lause „x on suurim naturaalarv“ võib olla tõene, kui käsitleme mõnda lõplikku naturaalarvude alamhulka, kuid muutub vääraks, kui räägime kõikidest naturaalarvudest. Seega sõltub väite tõeväärtus pahatihti sellest, millise domeeni me valime. See näib iseenesest sobivat hästi teie tähendusväljade teooriaga: olla olemas tähendab kuuluda mõnda välja, kus olemasolul on mõte.
Jah, täpselt – see on õige.
Kuid siin tekib üks ilmselge raskus. Kui ütlete, et „maailma ei eksisteeri“, kõlab see üldise, kõikehõlmava eitusena justkui väide kõige kohta korraga. Aga nagu enne nägime, vajavad sellised väited alati kindlat domeeni. Sellisel juhul peaks domeeniks olema kõikide objektide hulk ehk „maailm“ ise. Ent see ongi ju see, mille olemasolu te eitate. Nii tekib paradoks: näib, et maailma olemasolematuse väitmiseks tuleb eeldada just seda, mille olemasolu te eitate.
Jah, ja just seetõttu ei olegi see minu seisukoht, vähemalt mitte otseses tähenduses. Minu vaadet tuleb mõista dialektiliselt. Vastasel juhul avaneb uks nn väljendatavuse paradoksile (ingl paradox of expressibility) ehk kriitikale, et antud seisukohta saab sõnastada ainult tingimustel, mis seda seisukohta ennast õõnestavad. Sellele kriitikale on erinevaid vastuseid. Varem kaldusin wittgensteiniliku hoiaku poole, et nii maailma olemasolu kinnitamine kui ka eitamine on rangelt öeldes mõttetu. Seega, kui ma ütlen „maailma ei ole olemas“, ei esita ma sõna-sõnalt korrektset väidet. See toimib rohkem loosungina, selleks et vastaspoole seisukoht vaidlustada.
Nüüd vastaksin sellele kriitikale veidi teisiti. Tõsi, kuna absoluutne kvantifitseerimine üle kõikide tähendusväljade ei ole minu arvates võimalik, ei saa ma eitada maailma olemasolu globaalsel tasandil. Selle asemel saan aga sõnastada lokaalse väite oma ontoloogia sees: arvestades tähendusväljade struktuurseid piiranguid ei saa me mõttekalt postuleerida „maailma“ kui totaalse ja kõikehõlmava domeeni olemasolu. Kui keegi tahab seda siiski teha, peab ta esitama ka sidusa käsitluse. Minu arvates tekivad neil just siin teoreetilised raskused.
Aga miks mitte tunnistada, et on olemas mõttetud objektid, sellised objektid, millel puudub igasugune tähendus?
Raskus seisneb selles, et kui mõttetud objektid oleksid olemas, ei saaks me neist mõttekalt rääkida. Hetkel, kui me neile osutame, näiteks kui nimetame neid „mõttetuteks objektideks“, oleme paradoksaalsel kombel juba üritanud anda neile mõtte. Muidugi võiks ka sellise kriitika omaks võtta ja öelda: olgu, on olemas sellised kummalised, paradoksaalsed entiteedid, ja võib-olla on maailm üks neist. Kuid see viib meid omamoodi metafüüsilisse vabamängu, kus lubame põhimõtteliselt vastuolulisi objekte. Minu arvates on see seisukoht köitev peamiselt selle poolest, et soovitakse iga hinna eest säilitada maailma ideed.
Sellist ettepanekut käsitleksin poeetilise või ka müstilise žestina. Eri traditsioonidest pärit filosoofid, näiteks Plotinos ja teised, nii lääne kui ka mitte-lääne päritolu, on vahel midagi sellist välja käinud. Kuid nõnda lahkume loogika ja ratsionaalse arutelu raamest ja jõuame mõtlemise piirini, loobudes sellest täielikult.
Võiks pakkuda ka eksistentsialistliku tõlgenduse. Näiteks võib öelda, et me oleme olendid, kelle loomuses on maailma mõtestada, ja kui maailmal oleks juba kindel mõte, muutuks meie olemus mõttetuks.
Jah, täpselt, siin võib pöörduda nii Camus’ Sisyphose müüdi kui ka üldise spirituaalsuse poole. Ma mõistan selliseid vaateid. On hetki, mil mõtlemine ja keel põrkavad kokku millegagi, mida võib kirjeldada kui puhast mõttetust. Mul endalgi on olnud selliseid müstilisi kogemusi. Ma ei eita nende olemasolu.
Ometi ma ei usu, et sellistel kogemustel on metafüüsiline tähtsus. Selles mõttes tunnistan budismi ülemust, kuivõrd budistid ei tõlgi neid kogemusi otseselt metafüüsikasse. Ma arvan, et viited mõttetusele või paradoksidele täidavad nendel pigem pedagoogilist rolli, kui nad osutavad teistsugusele taipamise viisile, üritamata sealjuures kirjeldada mingisuguseid kummalisi entiteete. Seega ma ei eita müstilist kogemust, kuid ei näe põhjust rajada müstilist ontoloogiat.
Äärmisel juhul võime öelda, et maailma olemasolust rääkimine on omamoodi redel sellise taipamiseni. Kuid otsesõnu ma seda ei ütle. Nagu Jacques Derrida on kirjutanud tekstis „Comment ne pas parler?“ („Kuidas mitte rääkida?“), on sellel, mida ülepea saab öelda, omad piirid. Ja isegi kui ma ulataksin lugejale redeli, ei saa ma öelda, millega on tegu. Ja ma ei teinudki seda.
* Eetika käsitleb küsimusi sellest, mis on moraalne käitumine, õige või vale, hea või halb. Metaeetika seevastu uurib eetika võimalikkust: kuidas mõista moraalseid väiteid, millele nad osutavad ja kas neil saab olla tõeväärtus. Moraalne realism on üks metaeetiline seisukoht, mille kohaselt tõesed moraalsed väited on olemas, need osutavad moraalsetele faktidele ja neid ei saa omakorda taandada pelgalt inimeste arvamustele ega hoiakutele.