Aastatel 2022–2025 on Eestis toimunud järsk sündide arvu langus ja eelmisel aastal nägi ilmavalgust vaid 9240 last. Tegemist on statistilises aegreas, mis algab 1919. aastaga, äraspidise rekordiga ehk nii vähe pole Eesti Vabariigi loomisest alates kunagi lapsi sündinud.

Siinse artikli eesmärgiks on asetada praegu sündivate põlvkondade suurus pikemaajalisse võrdlusesse. Teisalt on soov vaadata tulevikku ja küsida, millisesse suurusjärku jäävad järgnevatel kümnendite põlvkonnad.

Joonis 1. Sündinud laste arv Eestis, 1919–2025. Autor/allikas: Statistikaamet ja TLÜ EDK arvutused

Vaade minevikku

Nagu öeldud, algab Eestis rahvastikuandmete pidevad aegread 1919. aastaga (joonis 1). Varasema aja kohta on statistikat vähem kogutud ja publitseeritud, samuti on probleemiks Eesti ala jagunemine mitme kubermangu vahel ja aja jooksul toimunud halduspiiri muutused.1 Lisaks oli tollane sündide registreerimine ise väiksema täpsusega.2

Kaugemasse minevikku vaadates on sündivate laste arvu näitaja vähem oluline kui praegu tulenevalt suurest imiku- ja lapsesuremusest, mille mõju ulatust mõõdetakse elutabelitega3. Kultuuri ja majanduse arengu ning ühiskonna järjepidevuse (ehk järglaste saamise) vaatest on oluline täisikka jõudvate põlvkondade suurus.4 Seda on üritatudki käesolevas artiklis Eesti kohta pakkuda. Täpsemalt on kasutatud andmeid ja nende puudusi kirjeldatud artikli lõpus.

Joonisel 2 on esitatud aastane sündinud laste arv Eestis alates 18. sajandi lõpust, tuues lisaks välja põlvkonnasuuruse, kes eelduslikult jõudsid sündinutest täisikka. Rõhutan, et tegemist on hinnanguga, mis on mõjutatud andmete ebatäpsusest.5

Joonis 2. Sündinud laste arv aastas ja ligikaudne täisikka jõudnud põlvkonna suurus Eestis, 1780–2024. Autor/allikas: Mark Gortfelder

Jooniselt 2 näeme, et 18. sajandi lõpus oli sündide arv aastas võrreldes praeguse kümnendiga pea kaks korda kõrgem ehk ilmavalgust nägi pea kakskümmend tuhat last. Alla 10 000 lapse sündis Eestis viimati 18. sajandi esimesel poolel, kui rahvaarv oli 200 000 ja 300 000 vahel.

Sündide arvu ajalooline tipp jäi Eestis 19. sajandi kolmandasse veerandisse, kui neid oli aastas üle kolmekümne tuhande. Sündinud laste arv oli suur ka Nõukogude aja lõpus, kuid suure panuse sellesse andis tollane sisseränne (vrd joonis 1). Kuid samuti näeme, et enne 1950. aastaid oli suremus imiku- ja lapseeas märkimisväärne, mistõttu täisikka jõudis võrreldes sündinutega märksa väiksemad põlvkonnad.

Täisikka jõudnud aastakäigud olid Eestis sama suured kui praegu viimati 1780. aastatel. Vahepealsel ajal on sündinud laste ja neist täisikka jõudnute arvud olnud märksa suuremad.

Näiteks 1830. ja 1840. aastatel sündinud lastest, kellest said rahvusliku ärkamisaja ja talude päriseksostmise eestvedajad, jõudsid täisikka neljateist tuhande suurused aastakäigud. 1880. ja 1890. aastatel sündinutest jõudsid täisikka kaheksateist tuhande suurused aastakäigud, kes sõdisid edukalt vabadussõjas ja panid aluse eestikeelse kõrgkultuuri hoogsale arengule Eesti Vabariigis.

Nõukogude okupatsiooni ajal sündinud põlvkonnad, kes on taasiseseisvunud Eesti elu suuresti korraldanud, on samuti võrreldes praegu sündivatega ligi kaks korda suuremad (ka siis kui piirduda üksnes eestlastega, nagu näitab joonis 1).

Vaade tulevikku

Demograafilise tuleviku kaardistamiseks koostatakse rahvastikuprognoose. Kuna tulevik pole ette määratud, vaid sisaldab määramatust, ei anna prognoosid vastust selle kohta, milliseks tulevik täpselt kujuneb. Prognoosid annavad siiski väärtuslikku teavet selle kohta, millise tulevikuolukorrani ühe või teise arengustsenaariumi teostumine viib.

Joonis 3 toob ära sündivate laste aastakäikude suuruse kolme rahvastikuprotsesse seirava asutuse kõige värskema rahvastikuprognoosi põhistsenaariumi alusel.6 Oma eeldustes need erinevad.

Sündimuse vaates (tabel 1) on kõige optimistlikum statistikaamet ja kõige pessimistlikum Eurostat. Statistikaameti prognoosi optimistlikkuse põhjuseks on tõsisasi, et selle stsenaariumide sõnastamise ajal oli praegune sündimuslangus veel algjärgus. Rände vaates eeldavad nii statistikaamet kui ka Eurostat püsivat mõnetuhandega plussis olevat rändesaldot (mis suurendab lisaks rahvaarvule ka sündide arvu), aga ÜRO eeldab sisuliselt rändevoogude tasakaalu.

Prognooside tulemused (joonis 3) näitavad, et kümne tuhande suurusjärgus olevad laste põlvkonnad, mida me praegu seostame erakordsete kriiside ajaga on tegelikult selle sajandi keskpaigani Eesti uus normaalsus, eeldades et ei toimu dramaatilisi ja ebatõenäolisi muutuseid, olgu heas või halvas suunas.

Seda, kas sündivate laste arv jääb kümnest tuhandest veidi üles- või allapoole pole võimalik muidugi täpselt ette öelda. Küll on aga selge, et võrreldes taasiseseisvuse aja eelnevate kümnenditega on oodata olulist tagasiminekut.

Uue olukorra kujunemise põhjus peitub 1990. aastatel ja hiljem sündinud aastakäikude arvulises väiksuses. Sel kümnendil lapsesaamise east lahkuvad Nõukogude aja kahel lõpukümnendil sündinud suured põlvkonnad, keda asendavad taasiseseisvunud Eestis sündinud keskeltläbi kolmandiku jagu väiksemad põlvkonnad.

Seega, isegi kui neil oleks sama palju lapsi kui 1960. ja 1970. aastatel sündinud aastakäikudel (1,9), oleks sündivate laste arvu ja põlvkondade suuruse vähenemine möödapääsmatu. Tegemist on Rein Taagepera kirjeldatud demograafilise vetsupoti toimimisega, kus absoluutarvuna üha väiksemad põlvkonnad saavad omakorda absoluutarvus veel vähem lapsi.

Samas näitavad küsitlusuuringud, et praegused noores täiskasvanueas olevad arvuliselt väiksed põlvkonnad soovivad ise võrreldes eelnevate, suuremate põlvkondadega vähem lapsi saada. Seetõttu on üsna kindel, et keskmine laste arv saab neil olema väiksem, mis järgnevate aastakäikude suurust täiendavalt kahandab. Lisaks on jutuks olevate põlvkondade kooselud senisest ebapüsivamad, mis samuti ilmselt sündimust vähendab.

Joonis 3. Sündivate laste arv rahvastikuprognooside põhistsenaariumide järgi. Autor/allikas: Mark Gortfelder

Selle sajandi kolmandas veerandis jõuavad lapsesaamise ikka praegu ja lähitulevikus sündivad keskeltläbi kümne tuhande suurused põlvkonnad. See toob kaasa järjekordse sündivate aastakäikude suuruse uue, järjekorras kolmanda vähenemise alates 20. sajandi lõpust.

Muidugi ei tea meist keegi, millised saavad olema praeguste laste elu- ja pereväärtused mõnekümne aasta pärast, kuid isegi kui nende saadud keskmine laste arv kerkiks taastetaseme (2,1) lähedusse, tähendaks see 20. sajandiga võrreldes ligikaudu kaks korda väiksemaid aastakäike.

Suur sisseränne võib samuti aastakäikude suurust oluliselt mõjutada, kuid siinse põlisrahva kahanemist see ei muuda. Madala või keskmise sündimustaseme puhul (sündimuskordaja 1,3–1,6) tähendaks see, et eestlaste põlvkonna suurus väheneks 5000 sündiva lapse juurde 2075. aastaks (vrd joonis 1).7

Sajandi lõpuks oleks eelmainitud sündimustasemete juures eestlaste sündide arv (assimilatsiooni arvestamata) aga vastavalt 2700 või 4700 aastas. Eestlaste osakaalu vähenemine suure sisserände tingimustes vähendab arusaavalt ka uute tulijate ja nende laste assimileerumist eestlaste hulka.

Kokkuvõtvalt

Niisiis on (täisikka jõudvate) põlvkondade suurus praegu Eestis samal tasemel kui 18. sajandi lõpus ning tuleviku väljavaade on põlvkonna suuruse püsimine nüüdse kümne tuhande juures kuni sajandi keskpaigani. See tähendab, et kümnetuhandesed põlvkonnad pole mitte kriiside põhjustatud ajutine ja mööduv olukord, vaid uus normaalsus järgnevaks kolmekümneks aastaks, millele järgneb tõenäoliselt uus kahenemine.

Avalikus mõttevahetuses on madala sündimuse ja demograafilise kahanemise teemat pisendavate arvajate poolt kombeks väita, et sündimus väheneb igal pool.8 Nõnda pannakse samale pulgale varase demograafilise nüüdisajastumisega Eesti ja teised Euroopa riigid, kus madal sündimus on olnud reaalsus juba terve sajandi ning päris hilise demograafilise arenguga riigid, kus hoolimata sündimuskordaja mõningasest langusest rahvastik kasvab veel jõudsalt aastakümneid.

“Paistab, et mugavam on ebameeldivat osa demograafilise kahanemise reaalsusest ignoreerida.”

Veel enam, ka Euroopa riikide võrdluses ei arvesta säärane mõtteviis kui ebasoodne on olnud Eesti rahvastikuareng viimaste sajandite jooksul. Kui Eestis on praegu sündivate aastakäikude suurus, võttes arvesse täisikka jõudmist, samal tasemel 18. sajandi lõpuga, siis Rootsis ja Soomes olid toonased aastakäigud praegustest ligikaudu 60 protsenti võrra väiksemad ehkki neiski riikides on sündimustase praegu väga madal ja ühiskonnas üha rohkem mõtteainet pakkuv.

Samuti Islandi puhul, mida tuuakse ikka ja jälle esile kui veel väiksema rahvastikuga riiki ja väga väikese rahva demograafilise kestlikkuse eeskuju, on sündivate aastakäikude dünaamika sootuks teistsugune. Kui 1840. aastatel (sellest ajast olen leidnud Islandi kohta käivaid varasemaid andmeid) oli Eestis täisikka jõudvate põlvkondade suurus võrreldes praegusega 46 protsenti suurem, siis Islandil oli see hoopis praegusega võrreldes 72 protsenti väiksem.9

Eesti avalikkuses eksisteerib tugev kontrast demograafilise olukorra ja ning ühiskondliku tegevuste vahel. Juba on rajatud või planeeritakse rajada väga kulukaid raudtee- ja maanteeprojekte. Juba on ehitatud või soovitakse ehitada uusi kontserdisaale, koolimaju, jalgpallihalle ja kultuurikeskuseid. Samuti on praegu ehitusjärgus tervelt kolm uut spaahotelli, rääkimata kaubanduskeskustest, mida ei jõua kokku lugedagi.

Neid samme tehes või neist unistades ei ole vist piisavalt küsitud, kes hakkab lisanduvat taristut pikas plaanis kasutama ning üleval pidama. Paistab, et mugavam on ebameeldivat osa demograafilise kahanemise reaalsusest ignoreerida.

Sündide arv

  • 1780–1850 on kasutatud Sulev Vahtre kogutud andmeid Eestimaa kubermangu luteriusuliste kohta.10 Puuduvad seega mitteluterlaste ja toona Peterburi kubermangu kuulunud Narva linna sünnid, mistõttu on Vahtre sündide arvu korrutatud 1,06-ga.11 Liivimaa kubermangu ja selle Eesti osa kohta seesugust aegrida siinkirjutajale teadaolevalt ei ole. Liivimaa kubermangu Eesti osa orienteeruv sündide arv on tuletatud eeldades, et kubermangude sündide arv on proportsionaalne kubermangude rahvaarvuga. Selleks on kasutatud samuti Sulev Vahtre hinnanguid.12
  • Aastate 1862–1863 ja 1874 osas on kasutatud Liivimaa kubermangu statistikapublikatsioone, Valga linn on arvatud tervikuna Eesti osaks.13. Eestimaa kubermangu kohta sääraseid kokkuvõtteid leitud ei ole. Seega on eeldatud, et sündide arv kahe kubermangu vahel on proportsioonis 1881. aasta rahvaloendusel registreeritud üldise rahvaarvuga.14
  • 1880–1884 ja 1897–1899 on sündide arv võetud esimese iseseisvuse aegsest statistikapublikatsioonist ja see hõlmab Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu Eesti osa.15
  • Aastast alates on kasutatud statistikaameti andmebaasi. Eesti piiride muutust ei ole arvestatud, kuid selle mõju tulemustele ei ole suur.

Elutabelid

  • Sajandi lõpust on olemas kolm Heldur Palli arvutatud elutabelit. Otepää kihelkonna kohta on need olemas 1775–1779 ja 1780–1784 kohta, Karuse kihelkonnas aastate 1783–1794 kohta.16 Vaatamata sellele, et elutabelid on arvutatud mitmeaastase perioodi keskmistena, seeläbi vähendades mineviku suremuse suurt varieeruvust, on eeldatav eluiga sünnihetkel väga erinev, vastavalt 41,5, 32,8 ja 28,6 aastat. Seetõttu on aastate 1780–1839 kasutatud Palli elutabelite andmeid, mille kohaselt 55 protsenti sündinutest elasid vähemalt 20 aastat vanaks.
  • Aastate 1834–1853 kohta on Holstre mõisavalla kohta olemas elutabel.17 Seda on kasutatud siin ajavahemiku 1840–1849 kohta. See ütleb, et vähemalt 20-aastaseks elas 59 protsenti sündinutest.
  • 1880–1883 on olemas elutabel, mis arvutatud Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kubermangu peale kokku.18 Siinses artiklis on seda kasutatud aastate 1862–1863, 1874 ja 1880–1884 osas. Eeldatud on, et vähemalt 20-aastaseks elas 64 protsenti sündinutest.
  • Aastate 1897, 1923–1938 ja 1950–1958 elutabelid on arvutatud Kalev Katuse ja Allan Puuri poolt.19 20-aastaseks elanute osakaal tõusis neil aastail jõudsalt 67 protsendilt 1897. aastal 94 protsendini 1958. aastal.
  • 1959–2024 elutabelid on võetud Human Mortality Database’st.

1 Lisaks Eestimaa ja Liivimaa kubermangule asus Narva Peterburi kubermangus. Samuti on muutunud Kagu-Eesti piir ja ka Eesti-Läti piir.

2 Sündide registreerimisel ja sünnistatistikas on üheks probleemiks surnultsündide sagedane registreerimine sündide hulka, samas kui moodne rahvastikustatistika keskendub elussündidele. Teisalt on ilmselt alaregistreeritud kohe pärast sündi surnud lapsed. Probleemid on usutavasti tõsisemad enne 1834. aastat, millel jõustus uus, ühtlustatud rahvastikusündmuste registreerimiskord luterikirikus. Kolmandaks on ilmselt probleeme seonduvalt 1840. aastatel Liivimaa kubermangus toimunud usuvahetusega, kui õigeusklik kirikuvõrk oli veel välja kujunemata ja osa sünde ei pruugi seetõttu statistilistes kokkuvõtetes kajastuda.

3 Perioodelutabel kirjeldab mitte tegelikult olemasolevat põlvkonda, vaid sünteetilist põlvkonda. See tähendab, et me eeldame, et ühel aastal sünnib rühm inimesi, kelle suremuse vanuskordajad on kogu nende elu jooksul täpselt samasugused nagu selles konkreetses aastas (või aastates) tegelikult mõõdeti. Nii saame hinnata, kui kaua inimesed keskmiselt elaksid, kui tolle aasta suremustingimused püsiksid muutumatuna sünteetilise põlvkonna kogu elu jooksul.

4 Täpsemalt on kasutatud elutabelite l20 väärtust, mis näitab, kui paljud inimesed sünteetilisest põlvkonnast elaksid vähemalt 20-aastaseks, pidades silmas suremuse vanuskordajaid nooremas eas. Selleks on sündide arv korrutatud läbi vastava proportsiooniga.

5 Samuti mõjutab täisealiste arvu ränne, aga see on siinsetest arvutustest täiesti välja jäetud.

6 Tavapäraselt koostatakse prognoosid mitmevariandilistena, mis põhinevad erinevatel stsenaariumidel.

7 TLÜ Eesti demograafia keskuse prognoos, mis eristab eestlasi ja teisi rahvusi. Prognoosi tulemused avaldatakse mai lõpus Põhimõtte koja raportis.

8 Sama argumenti aga mõne muu hingelähedasema teema osas ei kasutata, olgu selleks sooline palgalõhe või defitsiidis riigieelarve või midagi muud.

9 1840. aastatel sündis Islandil keskmiselt 2046 last aastas, kellest täisikka jõudis siinse arvutuse järgi 1187. Eestis olid vastavad arvud 23 879 ja 14 089. 2024. aastal sündis Islandil 4311 ja Eestis 9690 last.

10 Sulev Vahtre, “Rahvastiku liikumisest Eestimaa kubermangus XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi esimesel poolel”, Ajaloo järskudel radadel (Eesti Raamat, 1966).

11 Mitte-luterlaste osakaal oli Eestimaa kubermangus 6 protsenti 1881. aasta rahvaloenduse aegu. Eeldatud on, et see oli varem väiksem (va sõdade aeg) ja Narva linna rahvastik (toonastes piirides) oli enne 19. sajandi teist poolt väike.

12 Sulev Vahtre, “Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmeil (1782-1858): ajaloolis-demograafiline uurimus” (Eesti Raamat, 1973), 236. Täpsemalt hindab Vahtre rahvaarvu 1782. ja 1858. aasta hingeloenduse aegu. Hingeloenduste osas tasub meeles pidada, et selle täpsus ei ole sama suur kui moodsatel rahvaloendustel. Aastatel 1780–39 on Liivimaa sündide arv saadud korrutades Eestimaa sündide arvu 1,37-ga ning aastate 1840–49 puhul on seda tehtud 1,43-ga.

13 Wilfried Anders, Beiträge zur Statistik Livlands: nach dem Material des Livl. statistischen Comité’s, Издание Лифляндскаго губернскаго статистическаго комитета, XII (Livländisches statistisches Comité, 1876), 52–53; Friedrich von Jung-Stilling, Material zu einer allgemeinen Statistik Livland’s und Oesel’s. Jahrgang 1, Издание Лифляндскаго губернскаго статистическаго комитета, 2 (Livländisches statistisches Comité, 1863), 8–9; Friedrich von Jung-Stilling, Material zu einer allgemeinen Statistik Livland’s und Oesel’s. Jahrgang 2, Издание Лифляндскаго губернскаго статистическаго комитета, 3 (Livländisches statistisches Comité, 1864), 8–9.

14 Riigi Statistika Keskbüroo, toim, Rahvastikuprobleeme Eestis. II Rahvaloenduse tulemusi. Vihk IV (Riigi Statistika Keskbüroo, 1937), 7, https://dspace.ut.ee/handle/10062/4440. Toona elas Liivimaa Eesti osas 1,34 korda enam inimesi kui Eestimaa kubermangus.

15 Riigi Statistika Keskbüroo, Rahvastikuprobleeme Eestis. II Rahvaloenduse tulemusi. Vihk IV, 109. Täpsemalt on kasutatud sündide arvu 1000 elaniku kohta, millest on tuletatud sündide koguarv.

16 Heldur Palli, “Otepää rahvastik aastail 1716-1799: monograafia”, with Eesti NSV Teaduste Akadeemia ja Ajaloo Instituut (Eesti Raamat, 1988); Heldur Palli, “Lääne-Eesti rahvastiku struktuur ja taastootmine” (Karuse 1685-1799), with Ajaloo Instituut (Eesti Raamat, 1984).

18 L. Besser ja K. Ballod, “Smertnost, vozrastnoi sostav i dolgovetnost pravoslavnogo naseleniia oboego pola v Rossii za 1851–1890 gody”, Zapiski Akademii Nauk (Peterburg) T. 1, nr 5 (1897).

19 Kalev Katus ja Allan Puur, “Eesti rahva suremusest”, Akadeemia 3, nr 12 (1991): 2516–49; Kalev Katus ja Allan Puur, Life tables. Estonia 1923–1938 and 1950–2000, Ru Sari C 22 (Eesti Kõrgkoolidevaheline Demouuringute Keskus, 2004).