Hiidalk, suur pingviini meenutav lennuvõimetu lind, elas kunagi nii Euroopa kui ka Põhja-Ameerika rannikul. 19. sajandi keskpaigas surid hiidalgid välja, sest Euroopa linnukütid ihaldasid nende udusulgi, et patju teha. Kõigepealt hävitati padjatäiteks Euroopa, seejärel Ameerika algiasurkonnad, viimased allesjäänud algid Põhja-Atlandi väikestel saartel aga tapeti muuseumide ja erakollektsionääride kogude tarbeks.
Muuseumid on sellest ajast palju muutunud. Nende tegutsemist kujundavad kohalikud, rahvusvahelised ning ka muuseumitöötajate sisemised eetikanõuded ning kogu maailma iga hinna eest muuseumidesse kokkukandmine on asendunud teistsuguselt mõtestatud rolliga, kus muuseumi kese on pärandi säilitamine ning tutvustamine läbi aja, üha enam aga ka ühiskondliku sidususe loomine ja hoidmine.
Muuseum on hiidalgi väljasuremise loos siiski ainult üks tahk. Suuremat osa alke ei tapetud muuseumikogude täiteks, vaid hävitati udusulgede saamiseks. Omaaegsed kirjeldused maalivad pildi julmast ja massilisest hävitamisest. Elusolenditest sai ressurss, tulevik aga taandus praeguse hetke kasumi ees.
Nüüd, kui me tegeleme samal ajal kliimakriisi, ülemaailmse elurikkuse hävingu ning vaimse tervise kriisi ja loodusest võõrandumisega, on see sama mõtteviis kahjuks jätkuvalt vägagi kohal. Selle suurepäraseks näiteks on Eesti metsatööstuse lobitöö selle nimel, et kinnitada seaduse tasandil lagi sellele, kui palju Eesti metsadest võib olla kaitse all, aga ka laiem tegevus selle nimel, et metsa raiuda saaks võimalikult palju ja igal ajal. Seda nähes tundub mulle, et metsatöösturid ei ole saanud minevikust sama õppetundi, mis muuseumid.
Eesti metsatööstus võiks muuseumidelt õppida tahet ja oskust näha kaugemale praegusest hetkest. Eesti muuseumide kogudes on museaale, mis on pärit tuhandete aastate tagusest ajast, näiteks luust ehteid, kivikirveid, mammutiluid. Nii neid, kui ka suurel hulgal nooremaid museaale hoitakse nii, et need jääks kestma tulevastele põlvedele. Teadmine asetsemisest mineviku ja tuleviku vahel, kus nii enne kui ka pärast meid on loendamatu hulk põlvkondi, on muuseumides kohal.
Seda ajatunnetust oleks vaja ka metsa majandamisel. Et neis metsades on sündinud, suureks kasvanud, järglasi kasvatanud, surnud ja mullaks saanud lõpmata palju linde, putukaid, puid, seeni ja teisi olendeid. Et need metsad on täis pühapaiku, nii ammu unustatuid, kui neid, mida me õnneks veel mäletame, aga ka perekondade, sõpruskondade ja üksikute inimeste salajasi seene-, marja- ja mõtisklemiskohti, aga ka mahlakaski ja vanu taluaedu, mida meenutavad veel õunapuud ja sõstrapõõsad. Et väga paljud paigad alles taastuvad ajast, kui Eesti 18. sajandil mõisate viinavabrikute tarbeks pea lagedaks raiuti, ja kus tõeliselt vana ja liigirikas mets alles kasvab.
Need on kihid, kus peegeldub mineviku liiga intensiivne metsakasutus, aga teisal ka inimese ja looduse koostöö. Pahatihti tundub, et metsa väärtusest rääkides räägitakse ainult puidust kui ressursist, kõrvale jääb aga kõik muu.
Tehislikult loodud vastandus maa- ja linnainimeste vahel lisab veel ühe kihi juba niigi ääremaastumisest õrnale pinnale ja viib usaldamatuseni, mille tagajärgedega peame elama ka saja aasta pärast ning mis võib meile saatuslikuks saada hüpoteetilises sõja või muu katastroofi olukorras. Ühiskondlik sidusus on sama õrn kui metsaökosüsteem ning vajab niisamuti aega kasvamiseks, olemiseks, paika settimiseks.
“Uuringu mõte ei ole ju ometi avalikku arvamust kallutada, vaid anda teetähiseid, mille järgi tegutseda.”
Teine asi, mida muuseumidelt õppida võiks, on oma kriitikute kuulamine. Selle asemel, et looduskaitsjaid halvustada ja teadlastele kaikaid kodaratesse loopida, tuleks neid kuulata, ja oma teguviisi ka kriitikast lähtuvalt muuta. Uuringuid peaks tellima mitte takkakiitjatelt, vaid neilt, kes on kahtlevad. Sest uuringu mõte ei ole ju ometi avalikku arvamust kallutada, vaid anda teetähiseid, mille järgi tegutseda.
Ka muuseumeid on palju kritiseeritud, enamasti ikka asja pärast, ja seda kriitikat kuulda võtnud muuseumid on selle võrra ka paremad.
Näiteks Tate Gallery Londonis lõpetas pärast aastaid kestnud proteste koostöö naftafirma British Petroleumiga, USA-s tegutsev põlisameeriklastest omanikega Akomawt Educational Initiative aitab muuseumidel ümbermõtestada oma tihti väga kahtlastel viisidel kogutud ja eksponeeritud põlisameerika kogusid.
Need on vaid kaks näidet paljudest. Eestist sobib näiteks Vabamu nimevahetus, mille käigus algselt plaanitud vabaduse muuseumi nimi asendati pärast kriitilist ühiskondlikku arutelu okupatsioonide ja vabaduse muuseumiga.
Maailma muuseumides on hiidalkidest järel 78 nahka, 75 muna ja 24 luukeret. Ei saa öelda, et alkide hävitajad ei oleks saanud teisiti, et saabuvast väljasuremisest ei oleks aru saadud või poleks eksisteerinud jätkusuutlikumaid küttimisviise.
Põhja-Ameerika idaranniku põlisrahvad küttisid hiidalke aastatuhandeid, ilma nende väljasuremist põhjustamata, ning ka eurooplased said aru, et senised küttimisviisid ja -mahud viivad väljasuremiseni. Aga see ei lõpetanud alkide küttimist, sest nende sulgedest saadav praeguse hetke kasu oli suleküttide jaoks olulisem kui tulevik.
Niisamuti ei saa öelda, et praegu ei oleks oskusi ja teadmisi paremini teha. Säästlikuma metsamajandamise eest on sõna võtnud looduskaitsjad, teadlased (sealhulgas metsandusteadlased) ja erametsaomanikud.
Ma usun, et keegi meist ei taha ju tegelikult tulevikku, kus lendoravast või must-toonekurest on alles vaid nahad ja luud Eesti muuseumide zooloogilistes kogudes ning ühiskondlik sidusus elab edasi üksnes arhiivi talletatud mälestusena.