Küllap teame kõik Mark Twaini kuulsat tsitaati „Kuuldused minu surmast on tugevasti liialdatud“. Olen ikka mõelnud, et küllap oli kirjaniku elu nii õnnelik, et iseenda surma teesklemine ja elumurede eest põgenemine ei tulnud talle pähegi. Aga võib-olla oli kiusatus veidi avalikult teravmeelitseda piisavalt suur – kui tihti siis ikka tekib elus võimalus omaenda surma kinnitada või ümber lükata?
