EELK-s on tekkinud mitmes küsimuses selline vastaseis, et Saaremaal tegutsev vaimulik Veiko Vihuri on lausa nõudnud sotsiaalmeedias, et luteri kiriku juhid peaksid tagasi astuma. Mille üle üldse vaidlus käib?
Meie kirikus on vaimulikke nii nagu ikka suuremates kirikutes, kes esindavad erinevaid vaateid – on oma vaadetelt konservatiivsemaid ja vabameelsemaid.
Kiriku juhtkond tavaliselt püüab jälgida sellist keskteed ja otsida ruumi kõigi jaoks. Nii nagu ühiskonnaski, on ka kirikus ikkagi teemasid, mis kirikut pisut lõhestavad.
On neid, kes sooviksid, et me ei peaks neid teemasid kirikus üldse käsitlema ega nende teemade üle arutama, kuna kõik asjad on juba piiblis kirja pandud, uusi tõlgendusi pole vaja ja arutada ka pole vaja.
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on aga otsustanud oma otsustuskogude ja piiskopliku nõukogu kaudu võtta juba paar aastat tagasi vastu teoloogilise arutelu strateegia, millega lepiti kokku, kuidas arutelu kirikus keerulistel küsimustel peaks toimuma.
Ma tsiteerin praegu peast need küsimused, mis seal ära loetleti: alustati sellest, kuidas piiblit tõlgendada ja milline on luterlik identiteet. Need olid teemad, millega me eelmisel aastal tegelesime.
Sel aastal on nüüd soolisus, seksuaalsus ja elupühadus. Järgnevatel aastatel seisavad ees arutelud ka näiteks keskkonnaküsimustes või loodushoiu küsimustes. Samuti tulevad arutlusele elu algusega seotud küsimused ja abieluküsimused.
Meil on koostatud selline plaan, mille alusel moodustatakse igal aastal iga teemavaldkonna jaoks võimalikult tasakaalukas ja erinevate teoloogide osalusega töörühm. Tavaliselt toimuvad aasta teises pooles piiskopkondade sinoditel sellised arutelud, kus osalevad nii vaimulikud kui ka mitteordineeritud kirikute esindajad kuni koguduste tasandini välja.
Kuna selle aasta teema, soolisus ja seksuaalsus, on ka ühiskonnas selline teema, mille üle ei ole sugugi rahulik arutada, siis see teema on tekitanud meie kiriku sees sellise omamoodi hääleka ja jõulise liikumise.
Võiks öelda, et seda juhib tõepoolest teie nimetatud hea ametivend Veiko Vihuri, kes ei taha rahumeelselt arutleda selle üle, mis on soolisus või seksuaalsus, kuidas peaks sellest aru saama ja mismoodi me tänapäeval neid teemasid peaksime käsitlema.
Tema soov või peaaegu et nõudmine on see, et see arutelu üldse peatatakse ja vähemalt selles küsimuses lõpetatakse. Ta on teinud selleks terve rea ettepanekuid, aga need ei ole läbi läinud.
Neljapäeval toimus Saarte praostkonna sinod ja seal ta soovis samuti, et võetakse vastu vastav pöördumine kõikide sinodite poole, et see tarbetu arutelu lõpetada. See hääletati aga päevakorrast välja ja Vihuri ei saanud toetust. Eks see loomulikult ärritab.
Otseselt konkreetseid süüdistusi kirikujuhtide suunas ei ole, peale selle, et me oleme liberaalsed ja esindame marksistlikku ideoloogiat. Need on tegelikult sildid. Kui te ütlete, et on nõutud tagasiastumist, siis ma ei näe praegu alust selle üle isegi mitte arutada.
Ma julgen öelda, et see on selline emotsionaalne eneseväljendus, mis tema puhul ei ole mitte väga erakordne. Muidu on ta tubli töötegija meie kirikus, kes teenib oma kogudusi Saaremaal ja on väga hea vaimulik, nii et ei saa talle selles osas etteheiteid teha.
Lisaks on teie vaidlused jumalateenistuse korra kohta, ka seal on tekkinud vastasseis?
Jumalateenistuse korraga on meil vaidlused üleval olnud võiks öelda üle kahekümne aasta. Meil on viimased 15 aastat, kui mitte rohkem, olnud kasutusel kaks erinevast traditsioonist pärit korda.
Üks on nõndanimetatud agendakord, mida on kasutatud juba 19. sajandist alates, ja on kogudusi ning vaimulikke, kes on tahtnud seda korda kasutada. Siis on niinimetatud uus käsiraamatukord, aga see uus on ka nüüd juba 20 aastat vana. Umbes 20 aastat tagasi otsustatigi, et meil on need mõlemad korrad paralleelselt kasutusel.
Tekkis küsimus, et kui inimesed käivad kirikus ja kasutusel on kaks erinevat korda, siis inimene, kes on harjunud käima ühes kirikus ja läheb teise, satub segadusse, sest seal on teine jumalateenistuse kord ja isegi meloodiad on teised.
Juba mitu aastat tagasi algatasime protsessi, et tuleme kokku ja kirjutame ühe ühise või ühendatud korra, kus mõlemad traditsioonid on esindatud ning mõlema korra toetajad teevad teatud kompromisse. See protsess kestis samamoodi mitu aastat. See läks päris hästi: eelmise aasta vaimulike konverentsil andis suur osa vaimulikke sellele oma heakskiidu.
Seejärel otsustas piiskoplik nõukogu – kuhu kuuluvad lisaks kirikuvalitsuse liikmetele kõigi meie 12 praostkonna praostid ehk ligi 20 inimesega kogu kõigist kirikujuhtidest – selle ühtlustatud korra kehtestada.
See oli juba eelmise aasta veebruaris ja kogudustele anti aega esimese advendini, mis oli eelmise aasta novembri lõpus, et uut korda harjutada ja sellele üle minna. Tänaseks on seis selline, et umbes 80 protsenti kogudustest on selle ühinenud korra kenasti vastu võtnud.
On aga vaimulikke, kes seda ei ole tahtnud teha ega ole seda oma kogudusega harjutanud. See on selline põhimõtteline mittemeeldivus, sest teoloogilisi põhjendusi keegi ei esita.
Nüüd toimus Valga praostkonnas hääletus, mis oli iseenesest kiriku seadustiku vastane ehk seda poleks tohtinud niimoodi hääletadagi. Praostkond otsustas ise, et nemad kasutavad ikkagi seda vana korda, mis sellest, et kõrgemad otsustuskogud oli otsustanud teisiti.
See on nüüd tekitanud loomulikult jälle pingeid, sest praostkond ehk praostkonna sinod läks tegema otsust, mida ei olnud õiguslikult üldse võimalik teha. Nüüd me peame mõtlema, mis sellest edasi saab, ja need arutelud seisavad ees.
Meie soov ei ole sugugi ennast liiga rangelt kehtestada, aga tegelikult on aega antud juba omajagu – üle aasta on olnud kogudustel aega seda harjutada. Me teame, et on mitmeid kohti, kus ei ole seda isegi püütud proovida. Suures organisatsioonis, kus meil on ikkagi üle 200 vaimuliku ja 170 kogudust, tuleb selliseid asju ikka ette.
Saate kinnitada, et ühtegi kirikuõpetajat või vaimulikku selle pärast oma koha pealt kangutama ei hakata?
Ega me ei saa niisama kangutada lihtsalt meeldimise või mittemeeldimise pärast mitte kedagi. Loomulikult on meie kiriku seadustikus oma kord, mis puudutab seda, kui kiriku seadustikku ei järgita või teenistuskorda rikutakse – seda nimetatakse kirikukariks.
Kui meil muud üle ei jää, siis me peame hakkama sealt ju ka vaatama, aga see on väga pikk protsess, kuni me jõuame kellegi ametist tagandamiseni. Need on väga erandlikud juhtumid. Tavaliselt küsitakse seletuskiri, kutsutakse inimene kohale ja vesteldakse. Meil on seal erinevad tasandid: saab noomida, saab manitseda, saab vahepeal ameti peatada. Kuid need ei ole tõenäoliselt proportsionaalsed otsused, mida peaks nüüd jumalateenistuse korraga seoses rakendama.
Päris selge on see, et jumalateenistuse kord ühes kirikus – pean silmas kirikut kui institutsiooni – on ühtne. See ei saa olla nii, et igas koguduses on vastavalt õpetaja või koguduse juhatuse esimehe maitsele mingid omad korrad. See ei ole kiriklik käitumine.
Me peame neist asjust rääkima, neid selgitama, minema kohtadele ja uut korda paremini tutvustama. Seda kõike me peamegi tegema.
Veiko Vihuri kirjutabki sotsiaalmeedias jumalateenistuse korra kohta, et “sellises õhkkonnas, kus jõuga ja tuimalt surutakse peale oma tooreid otsuseid, mille puhul konsensust ei ole, ei ole enam võimalik suhelda. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik vajab juhtimises muutust, vajame uut juhtkonda.” Kas need inimesed, kes tahaksid selle varasema korraga jumalateenistusi jätkata, on enam-vähem sama seltskond, kes arvab, et kirik ei peaks sisemiselt arutama neid teemasid, millest te enne rääkisite – soolisus ja seksuaalsus?
Ma julgen öelda, et need inimesed ei kattu üldse. Mitte et ma saaksin öelda, et üldse mitte, aga need on meie kirikus ikkagi erinevad koolkonnad. Mul on tunne, et need, kelle jaoks see arutelu on vastumeelt, ei ole siiamaani veel väljendanud oma seisukohti selle ühinenud või ühendatud korra osas, ja vastupidi.
Veiko Vihuri postitust tuleb võtta nii, nagu ikka iga inimese postitust oma lehel – see on emotsionaalne. See on umbes nii, nagu me aeg-ajalt loeme, et valitsus peab tagasi astuma või riigikogu peab laiali minema.
Tuleb arvestada ka sellega, et meie vaimulikel on vabadus arvamust avaldada nii ühiskondlikes teemades kui ka kiriku sees, kuni see ei ole meie kiriku korra vastane
Samuti tuleb vaadata, kas inimestel on mingid poliitilised taustad või mõjutused, kas mõni erakondlik taust võib siin samamoodi kaasa mängida(Veiko Vihurit seostatakse EKRE-ga, toimetaja märkus)
Seda saab igaüks ise otsustada. Väide, et konsensust ei ole, on ju iseenesest vale, sest nii jumalateenistuse ühtlustatud korra kui ka arutelu osas on otsustuskogud oma otsused teinud.
Kuna ühtlustatud korrale on üle läinud juba üle 80 protsendi kogudustest ja paljud teised on öelnud, et nad on teel ning õpivad seda uut korda protsessi käigus, siis täna ma julgen öelda, et Veiko Vihuri hääl siiski ei esinda enamust. Ka tema algatatud allkirjade kogumised näitavad, et need ei ole olnud väga hoogsad.
Meil on kirikus ikkagi 150 000 ristitud liiget ja üle 20 000 inimese, kes teevad igal aastal oma annetuse. Me oleme üsna suur kirik ja täna ma ei näe, et tegemist oleks kirikulõhega või kirikut lõhestava protsessiga. Ma ei näe siin sugugi enamust, aga see ei tähenda, et me ei pea neid hääli kuulama ja püüdma nende inimestega rääkida, mida ongi tehtud.
Te rääkisite, millised teemad on sellel aastal kirikusiseste arutelude aineks, seksuaalsus, soolisus ja elu pühadus. Mis see tulem peaks olema, kui need arutelud on sellel aastal teil läbi? Kas tulemiks on mingid kiriku jutupunktid, ühtne kiriku arusaam nendest vastakaid arvamusi tekitavatest teemadest?
Me ei ole praegu lõpuni muud kokku leppinud kui seda, et me koostame siiski mingisuguse dokumendi. Kõikide nende teemade puhul ei ole see tegelikult midagi uut. Luteri kirikul on aastaid tagasi – üle 20 aasta tagasi – olnud kiriku sotsiaalne sõnum.
Meil on olnud dokumendina kiriku missioon ühiskonnas, mis on enam-vähem samamoodi käsitlenud neid ühiskondlikke teemasid, mis on olulised ja kus on kiriku selge puutumus. Tõenäoliselt ongi iga teema tulemuseks üks dokument – pigem selline juhis või juhendmaterjal, millest saavad näiteks kirikuõpetajad isiklikult juhinduda.
Kui mõne kirikuõpetaja poole pöördub ükskõik kus kohas Eestis inimene, kellel on konkreetsed küsimused, siis praegu on seis selline, et üks õpetaja võib öelda, et tema ei tea, mida kirik ütleb ja arvab nii, ning teine õpetaja arvab naa.
Meil on oluline siiski ka siin kirikuna toimida ja anda nõu, sest oleme ausad – mitte kõikides küsimustes ei ole kirik viimase 2000 aasta jooksul lõpuni arutanud.
Loomulikult on piiblis kirjas, et sugu on binaarne ehk me räägime kahest soost: mehe- ja naissoost. Me näeme aga täna ühiskonnas, et on ka inimesi, kes ütlevad, et nad ei ole ei üks ega teine. Nüüd on küsimus, mis me siis teeme? Või tuleb inimene, kes ütleb, et ta oli varem lapsena ristitud ühe nimega, mis määratles ühe soo, aga nüüd on ta juba ammu hoopis teisest soost ja palub oma nime näiteks kirikuraamatus ära vahetada. Mis sellest saab?
Ka teised kirikud maailmas on need protsessid läbinud ja on jõutud väga erinevatele seisukohtadele. Küsimus on selles, et kiriku ülesanne – eriti suurema kiriku ja rahvakiriku ülesanne – on olla kõigi inimeste juures, avada uksed kõigi jaoks ja olla nendega koos. See puudutab elukaart tervikuna alates sünnist ja sellest veelgi varasemast ajast kuni surmani ning pärast sedagi.
Nii et see on meie vastutuse ja hoolivuse ülesanne, mitte selline kõrkus, et ütleme inimestele: loe piiblit ja sellest piisab. Peabki lugema piiblit, aga me peame andma sinna juurde ka tõlgenduse. Selleks ongi luteri kirikus kõik vaimulikud koolitatud ja kõrgharidusega – mitte ükski kirikuõpetaja meil ei saa olla ametis, kui tal ei ole kõrgharidust ja head teoloogilist ettevalmistust.
Kui me valmistame inimesi ette kuus aastat, et ta saaks kirikuõpetajaks, siis on sellel inimesel õigus ka teoloogiliselt arutleda nendel teemadel, mida ühiskond talt ootab.
Ehk siis nende arutelude mõte on liikuda inimeste ja ajaga kaasas?
Ma arvan, et te ütlesite selle päris õigesti. Me peame olema igal ajastul koos nende inimestega, kellega me seda aega, ajastut ja ühiskonda jagame.