Te alustasite peaprokurörina aasta tagasi sellisel ajal, mil teie asutuse maine ei olnud võib-olla just kõige parem. Mitu kohtujuhtumit on tembeldatud avalikkuses poliitiliseks, Elmar Vaheri ja teiste politseijuhtide süüdistamine lõppes justiitsministri vabandamisega. Kas teil on õnnestunud selle aastaga oma asutust kuidagi paremaks muuta, selle mainet parandada?
Ega maine ei ole meie jaoks kuidagi eesmärk omaette. Meie jaoks eesmärk on ikkagi see, et me oma põhifunktsiooni võimalikult hästi täidaksime, et me suudaksime tagada ühiskonnas turvalisuse sellisel määral, et inimesed valdavalt tunneks ennast turvaliselt. Ja seda tehes peame suutma ka selgitada, miks me seda teeme, mida me teeme ja kuidas me seda teeme. Ma tahaks ise loota, et selle kaudu saab ka usaldusväärsus tagatud.
Tõsi, selle aasta jooksul oleme üksjagu üritanud oma seniseid protsesse võib-olla ka ümber vaadata, et mida me saaksime veel paremini teha. Neid tegemisi on ikkagi päris palju olnud. Teisest küljest, igasuguse uue protsessi juurutamine või mingite muudatuste tegemine võtab alati aega. Eriti aeglane on see õiguskaitseasutustes või justiitsasutustes tervikuna. Tegemist on konservatiivsete organisatsioonidega. Selles mõttes ma tahaks võib-olla kuidagi vähendada ka seda ootust, et aastaga suudab midagi väga suurt ümber korraldada. Isegi kui me täna hakkame juurutama mingit uut protsessi, et edaspidi teeme toimingutes midagi teistmoodi, siis avaldub see alles paari aasta pärast, kui need ükskord kohtusse jõuavad. Need on pika vinnaga lood kõik.
See tähendab, et teie klaarite oma eelkäija arveid ja asjade eest, mis teil täna õnnestuvad, võtab võib-olla autasu vastu hoopis järgmine peaprokurör?
Ma ei tahaks öelda, et klaarin arveid. Paratamatult on meil praegu uurimises asju, mis on alustatud juba mitu aastat tagasi, aga on ka neid, mida meie praegu oleme alustanud. See on selline mitme otsaga lugu.
Tulles korraks veel tagasi Elmar Vaheri juhtumi juurde, kas eripensionide aeg ei peaks meie ühiskonnas üleüldse juba läbi olema?
Ta veel ei ole läbi, aga ta on saamas läbi. Tegelikult on enamuse ametnike puhul, kellel varasemalt olid eripensionid: kohtunikud, prokurörid, politseinikud, tehtud tänaseks seadusemuudatused. Uued, kes tulevad, enam eripensioni ei saa. Kohtutes tehti see reform juba 2013. aastal ära.
Ühiskonda šokeeris hiljuti netikelmi Artur Jermolajevi efektne lahkumine eralennukiga Tel Avivi. Mees, kes oli erinevates riikides inimestelt varastanud 100 miljonit eurot, maksis mingi kaheksa ja pool miljonit ning oligi vaba. See lugu riivas paljude õiglustunnet, ehkki tema Eesti ohvrid saavad nüüd raha tagasi. Aga kas teistmoodi ei oleks saanud teha? Raha tagasi pluss pikk vangistus ja miks me ei andnud teda välja teistele riikidele, kus ta samamoodi oli kurjategijana tegutsenud?
Ma mõistan, et võis tekkida tunne, et võib-olla inimene pääses liiga kergelt. Mis puudutab teisi riike, siis me selle uurimise käigus rääkisime mitme riigiga, kus me nägime, et see inimene on tõenäoliselt teinud kuritegusid. Paraku ükski teine riik ei avaldanud soovi teda välja anda. Midagi teha ei ole, me ei saa teiste riikide eest neid asju lahendada. Kui me räägime, et selle tegevuse mastaap oligi ülemaailmne, seal oli väga palju asjaosalisi, just kannatanute vaatest, siis meie Eesti riigina saame lahendada vaid neid kuritegusid, kus on Eestil jurisdiktsioon olemas, kus on Eesti kannatanud. Teiste riikide õue peale me minna ei saa. Nii need reeglid käivad. Me oleme pakkunud. Ma detailidesse ei hakkaks minema, sest tegelikult ei ole välistatud, et keegi seda veel teeb.
Iisraelist on teda nüüd juba raske kätte saada.
Ega meil olidki ainult halvad valikud põhimõtteliselt. Kõigepealt, meie jaoks oli juba väga suur töövõit see, et me ta üleüldse Eestisse saime. Tegemist on inimesega, kellel on võimalus liikuda maailmas erinevates riikides, kus tal on õigus viibida, ja ka riikides, kellega õigusalane koostöö ei ole kõige sujuvam. Ta anti välja Küproselt.
Kuna kannatanuid oli arvestatav hulk ja oli ka ohvreid, kes ei olnud oma kahjust ise teada andnud, me nägime andmetest, et seal on tegelikult veel Eesti inimesi, kes on selle pettuse ohvriks sattunud, siis väga lihtsustatult öeldes olime me valiku ees: kas saame kannatanutele selle raha tagasi, mis meie vaatest peaks alati olema esimene aspekt, eriti arvestades olukorda, kus need teod olid aset leidnud juba üsna pikka aega tagasi – need olid juba neli-viis aastat vanad lood – või siis me oleksime läinud seda teed pidi, et oleksime proovinud pika kohtumenetlusega, mis võib-olla oleks kestnud veel neli-viis aastat. Ei saa ju välistada. Ega me tegelikult ei oleks siis teadnud, kas me saame lisaks sellele ka kannatanute raha tagasi, sest selle raha kättesaamine ei ole sugugi lihtne, kui me räägime välisriikidest. Seal on väga keerulised õigusabiprotsessid ja tihtipeale on kurjategijad ka väga oskuslikult need varad ära peitnud. Nende enda nimel tavapäraselt ei ole suurt midagi. Tõenäosus, et me ise oleksime kriminaalmenetluslike vahenditega üleüldse seda vara kätte saanud, on liiga väike.
Astrid Asi Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Praegu saime selle raha kätte, kuna tegime “diili” kurjategijaga ja kurjategija tuli meile vastu ning maksis meile ära?
Ma ei saa öelda, et ta nüüd vastu tuli. Lõppkokkuvõttes ta oli ikkagi mingi aja ka vanglas. Teiseks on tal praegu katseaeg. Kui ta läheb ja teeb kuskil veel midagi, tal on see teadmine täna olemas, et Eesti riik on võimeline teda uurima ka distantsilt. Kui meil kahtlus tekib, et ta on midagi uut toime pannud, siis me püüame teda uuesti kätte saada ja siis tuleb vangistus juba täies ulatuses täitmisele pöörata. Selles mõttes ei saa ka öelda, et ta on lihtsalt pääsenud. Tingimisi karistus ei pruugi sugugi lihtne olla.
Mina võrdleksin netikelmust, mis lõhub inimeste elusid, ründab nõrgemaid, inim- või narkokaubandusega. Mina oleksin ikka tahtnud näha, et sellest karistuseks saaks üks korralik karm näidisõppetund teistele kelmidele, ka võimalikele kaasosalistele Eestis. Praegu oleks nagu ikkagi sündinud pretsedent: kui ma olen varastanud piisavalt palju raha, võin ennast ka välja osta.
Täna ei ole meil teadmist, et kaasosalised oleksid olnud Eestist. Meile teada olevalt on ikkagi kogu see võrgustik olnud Eestist väljas. Mistõttu on kogu see uurimine olnud väga keeruline ja see peamiselt baseerub koostööl teiste riikidega.
Teisest küljest ma tahaks loota, et see juhtum annab ikkagi signaali, et sind tabatakse sõltumata sellest, kus sa tegutsed. Meie vaatest on selle signaali andmine oluline. Ma ikkagi rõhutan seda, et olles ka kannatanutega suhelnud, mitte konkreetses kaasuses, aga üleüldise, siis kui inimene annab politseile teada, et tal on jalgratas või midagi muud varastatud, siis tema esimene huvi on ikkagi vara tagasi saada. Selles mõttes me ikkagi esimese hooga vaatame seda, et saaks kannatanutele need varad tagasi. Ja kui vaadata kriminaalmenetlusi, vargusi ja kelmusi, siis see, et kõik kannatanud saavad raha tagasi, on üsna harukordne.
Ja ikkagi jääb õhku ka teadmine, et kui olen varastanud piisavalt palju, võin riskida, sest mul on raha, et end vajadusel välja osta.
Ega me ka lõpuni ei tea, kas see oli tema vara, mille arvelt see kompensatsioon lõpuks maksti. See ei tulnud tema arvelt otse. Seal teatavad riskid on, ma möönan, aga olles olukorras, kus meil ei ole häid valikuid, ongi ainult kehvad ja veel kehvemad valikud, siis me tegime selle valiku.
Palju väiksemate varguste eest minnakse vangi.
Teisest küljest oleks olnud väga keeruline kannatanutele öelda, et meil see (raha tagasi saamise) võimalus oli, aga me ei kasutanud seda. Need on tegelikult väga suured summad, mis kannatanutelt võeti. Kui meil vähegi on võimalik need tagasi tuua, siis me ikkagi üritame need tagasi tuua.
Kas selliseid kelme saame veel kohtupingis näha?
Me pingutame selle nimel väga palju. Me oleme viimase aasta jooksul tegelikult koos politseiga võtnud selgelt sihikule küsimused, kuidas me saame nende kelmuste vastu võidelda, sest see ongi ülemaailmne fenomen. Tänu tehnoloogiale ja tehisintellektile on pettusi nii lihtne teha. Kannatanute hulk ja summad, mida kannatanud ära annavad, järjest kasvavad. Me oleme oma tööprotsesse üle vaadanud, me oleme ka erasektoriga koostööd tõhustanud, nii pankade kui telefoniettevõtetega. Väga palju sõltub ennetustegevusest: kui palju pangad ja telefonifirmad suudavad neid kõnesid ja tegevusi blokeerida juba enne, kui kannatanud rahad ära annavad.
Teine pool on see, et kui kelmus on aset leidnud, siis me koos politseiga ikkagi reageeriksime. Oleme võtnud sihikule kullerite tasandi, et neid tõhusamalt kinni püüda ja viimaste kuude jooksul oleme kätte saanud ka petturite SIM-bokse. Inimesed, kes on tulnud Eestisse ja tahtnud siin SIM-bokse püsti panna, oleme päris kiiresti kätte saanud. Kui rääkida suurtest kõnekeskustest, mis teistes riikides asuvad, siis me teeme tööd, et saaksime ka sealt neid lõhkuda.
Kas see fenomen areneb teil eest ära ja teie uurijatena lohisete järele või vastupidi, olete saanud hea hoo sisse nüüd pärast Jermolajevi kättesaamist ja karistamist?
Kelmid on väga heas arengus. Midagi teha ei ole, tehnoloogia on täna nii võimas ja nii kergesti igaühele kättesaadav. Nad arenevad väga kiiresti ja mahud on ülemaailmselt väga suured. On keeruline selle fenomeniga võidelda, aga kindlasti need lood, kus me oleme jõudnud tipptegijateni, annavad teadmist ja indu, et me suudame seda teha.
Loomulikult oleks meil vaja juurde oma tehnoloogiavahendeid ja ka seaduslikke vahendeid, mis aitaksid meil seda kõike paremini ja efektiivsemalt teha. Viimased lood näitavad, et tegelikult on see võimalik ja kui me sinna paneme piisavalt ressurssi, siis midagi me vähemalt suudame teha.
Kui tihti te tunnete seda, et ei ole õigeid seadusi, pole tööriista, millega õigust taga ajada nii, et te ka tunnete, et see on ka õiglane?
Ikka aeg-ajalt on seda tunnet. Üks teema, mis on pikalt olnud ka avalikkuse ees, on sideandmete kasutamise küsimus. See regulatsioon on täna selline ebaselge ja mingis osas vaieldav. On olnud ka ebaselgust, kas ja millal seda ikkagi võib kasutada. Nüüd on kohtud läbi riigikohtu seda natukene selgitanud. Me täna teame, kus, millal ja mis tingimustel me saame neid andmeid kasutada, aga see regulatsioon võiks olla seadusandja poolt selgemini paika pandud. Ma väga loodan, et seadusandja ka Euroopa Liidu tasemel jõuab sinna, et neid andmeid saab kuritegevuse vastases võitluses kasutada. Kelmuste puhul on sideandmete kasutamisvõimalus peaaegu et võtmetähtsusega. Me kasutame ka muid tööriistu, aga see kiirendaks meie tööd päris oluliselt.
Ja näide, mis mul endal on mitmel korral jäänud kripeldama, on seotud vaimse tervise teemadega. Mõnda aega tagasi oli üks juhtum, kus üks inimene tappis teise ära ja lõpuks ta karistusest pääses, kuna tuvastati, et ta oli sel hetkel deliiriumis. Ta oli nii tugevas alkoholijoobes, et oli deliiriumiseisundis ja seega ei saanud oma tegude eest vastutada.
Nii et tuleb juua korralikult, enne kui sa kellegi tahad ära tappa?
Selles olukorras ei olnudki meie tänases regulatsioonis ühtegi hooba, mida teha. Ei järgnenudki mitte mingit reaktsiooni. Haiget inimest karistada sellises olukorras ei saa, aga kas siis võiksid olla mingid muud meetmed, kuidagi reageerida? Me täna teame, et seesama inimene on meil juba muude tegudega uuesti silmapiiril.
Veel on olnud juhtumeid, kus oli selgelt vaimse tervise häiretega inimene, diagnoosiga, mis ei ole ravitav. Tal on püsiv seisund, see ei ole ravitav ja ta oli sooritanud tapmise. Kuna diagnoos on selline, et seisund ei ole ravitav, siis me karistusõiguslikult sundravi talle taotleda ei saa ja me jällegi vabastasime ta vahi alt. Sisuliselt oli ta tänaval. Kui siis tsiviilõiguslikult ei suudeta reageerida, siis inimene jääbki tänavale. Ühest küljest see inimene ise vajab abi ja teisest küljest on ta teistele ohtlik.
Astrid Asi ja Astrid Kannel Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Kas kohati ei ole meie seadused liiga õhulised? Toimingupiirangu rikkumine on üks selline parajalt hämar asi, millel on juures maitse, et kui on inimene, leidub ka paragrahv. Ühelt poolt annab see võimaluse süüdistada keda tahes, ikka kuidagimoodi sa seda toimingupiirangut rikkunud oled, teisest küljest saab alati püüda kalu sogases vees.
Ma olen väga nõus sellega, et karistusõigus iseenesest peaks olema ikkagi viimane meede. Kui me räägime ühiskonnas toimuvatest erinevatest protsessidest, rikkumistest või tegevustest, mida ühiskonnas ei aktsepteerita, siis need kõik ei pea olema kuriteod. Me võiksime püüda need jamad kuidagi muul viisil ära lahendada. Kui me ütleme, et mingi tegu on kuritegu, siis tegelikult peaks see olema inimesele intuitiivselt mõistetav, et see tegu võib olla kuritegu.
Kindlasti ei jõua me kunagi sinna, kus kõik seadusesätted on nii selged, et ükski jurist kunagi selle üle ei vaidle. See on utoopiline ootus, juristid suudavad ka selle üle vaielda, mis see tapmine ikkagi täpselt on. Aga ta peaks olema intuitiivselt arusaadav, et tegu ei ole aktsepteeritav.
Inimesed saavad asjadest väga erinevalt aru.
Seesama toimingupiirangu rikkumine, mina ise olen toetanud seda, et seda sätet tuleb kitsendada. Täna lähevad sinna sätte alla ka sellised teod, mis ei sisalda kuidagi ebaõiglust ja mis võivadki olla ainult formaalsed rikkumised. Uus regulatsioon võiks olla selline, mis keskendub sellele, kui tegevusel on olnud päriselt korruptiivne eesmärk.
Pakuti välja ka idee, et kui inimene on omastanud vähem kui 40 000 eurot, siis pole probleemi. Kas sellel mõttel on jumet?
See võib-olla läheb väga juriidiliseks. Versioon, mis siin vahepeal välja pakuti, oleks selle sätte tegelikult vastupidi muutnud praktiliselt sisutühjaks. See omakorda oleks põhjustanud probleeme selles kontekstis, kuidas see sobitub ülejäänud karistusõiguse loogika või teiste koosseisudega, mis meil karistusseadustikus on. Sisuliselt oleks see teinud sätte täiesti sisutühjaks. Selles kontekstis mina seda muudatust ei toetanud, aga see, mis täna on Riigikogus, on juba selline regulatsioon, mis kindlasti vääriks kaalumist.
Seadusi luuakse parlamendis ja mitte kõik ei ole seal juristid. On see probleem?
Ei ole. See on seesama küsimus, millest me just rääkisime: inimene peaks aru saama, mis on kuritegu ja mis ei ole. Kui regulatsioone loovad või seal osalevad inimesed, kes ei ole ise juristid, siis ma tahaks loota, et nad teevadki sellised seadusi, millest nad ka ise aru saavad. Seal võiksid kõrval olla juristid, kes vajadusel aitavad seda toetada ja räägivad lahti, kus võivad tekkida vastuolud muude seadustega. Aga tegelikult seaduse mõte peakski olema see, et see on kõigile arusaadav, isegi kui sa ei ole jurist. Me ei tee seadusi ainult juristidele. Selles kontekstis on hea, kui seal on erineva valdkonna esindajaid.
Me elame juba aastaid maailmas, kus on palju vandenõuteooriaid. Sellele aitavad kaasa kõikvõimalikud rahvusvahelised protsessid ja ka sündmuste arengud meie enda riigis. Vanasti rääkis EKRE, et Eestit juhib süvariik. Nüüd leiab praktiliselt igast parteist inimese, kes räägib süvariigist. Mis see süvariik teie hinnangul on?
Väga hea küsimus. Ma ei oska ka ühest vastust anda, mida selle all mõeldakse. Tõsi on, et maailmas on see tendents levinud, see ei ole ainult Eesti küsimus. Nii palju, kui ma aru saan, on mõte justkui see, et ametnikud justkui juhiksid seda riiki. Ma ise päris nii ikkagi ei arva.
Prokuratuurile on ette heidetud, et klaarite arveid, maksate kätte ja juhite poliitikat. Kelle poolt te siis olete, millise partei asju te ajate?
Meie lähtume sellest infost, mis meile tuleb. Me töötame koos uurimisasutustega. Kui uurimisasutustele laekub info mingisuguse kuriteo kohta, on see poliitikutega seotud või kellega iganes, siis me peame reageerima. Ma ei saa öelda, et me kuidagi lahterdaksime. Kui meile tuleb kuriteokaebus ükskõik kelle kohta, siis me ei saa öelda, et me sellega ei tegele.
Aga kas te ei taju vahel, et Eestis, kus kõik tunnevad kõiki, võib teile laekuda ka kättemaksulõhnaline, mitte kõige puhtam kaebus?
Me peame asjadele kriitiliselt otsa vaatama. Ajaloos on teada küll neid juhtumeid, kus on ka valekaebusi esitatud. Ma ei räägi poliitikutega seotud kaasustest, vaid üleüldse. Neid juhtumeid on olnud, kus mis iganes motiivil esitatakse teise peale valekaebus, on see siis kättemaks või mingi muu põhjus. Ei ole harvad ka need juhtumid, kus perekonnas on tüli tekkinud ja hakatakse üksteise peale kaebama või on need äriühingud, kus tekib vaidlus ja üritatakse ka kriminaalmenetluse kaudu asju ajada. Midagi enneolematut selles ei ole, aga meie roll ongi vaadata kriitiliselt igale kuriteokaebusele. Me ei saa pimesi kõike uskuda. Me kuulame ära, kes on kuriteoteate või kaebuse esitaja, aga me peame koguma ka teised tõendid. Meil on kohustus kohtueelses menetluses koguda nii süüstavaid kui õigustavaid tõendeid. Me peame kogu pilti vaatama, kriitiline meel peab meil kogu aeg olema.
Üks, mis inimestes süvariigi tunnet ja hirme süvendab, on näiteks ettekujutus, et kõiki kuulatakse pealt. Ja kui kuulatakse pealt kellegi vestlusi, siis vestluses on ka teine osapool, kes ei pruugi olla kahtlusalune. Aga ka teda kuulatakse pealt.
Kriminaalmenetluse vaatest ei ole see kindlasti kontrollimatu protsess. Igasugune pealtkuulamine kriminaalmenetluses käib kohtu loal. Nende kohtulubade saamine on täna väga keeruline, selleks tuleb kirjutada põhjalikke taotlusi. Kui numbritest rääkida, siis eelmisel aastal tegime jälitustegevust laiemalt, mitte ainult pealtkuulamist, kokku ligi 180 kriminaalasjas. Võrdlusena, aasta jooksul tuleb meile umbes 28 000 teadet kuritegude kohta ja tavapäraselt on meil menetluses kuskil 12 000 kriminaalasja. Sealhulgas kasutame jälitustegevust ainult 180 puhul.
See on tegelikult väga väike arv ja see on olnud langustrendis. Me järjest vähem kasutame jälitust. Pealtkuulamise lubasid oli eelmine aasta 500 ringis. See ei ole väga suur arv, kui mõelda kogu kuritegevusele, millega me võitleme.
Loomulikult on nii, et kui ühe isiku suhtes on antud pealtkuulamisluba, siis ta suhtleb teiste inimestega ja sinna satub erinevaid inimesi, kelle kõned salvestusse lähevad. Uurimisasutuse jaoks on pärast kaalumiskoht: keda me sellest teavitame? Inimest ennast, keda kuulati pealt, tuleb üldjuhul teavitada. Teiste puhul on seadusandja näinud ette kaalumiskoha, et me peame teavitama siis, kui on olnud oluline eraelu või pereelu riive. Igasugusest kõnest me ei pea teavitama. Kui keegi tellib taksot või broneerib mingit aega, siis nendest me ei teavita. Praktika on olnud ka ajaloos teistsugune. Mingi periood teavitati peaaegu kõiki, taksojuhid said pidevalt teavitusi, et nende kõned on linti sattunud.
Ehk siis mind on ka võib-olla pealt kuulatud, sest ma olen enda teadmata mingisuguse kahtlase inimesega rääkinud, aga mind ei ole sellest isegi teavitatud, sest pole olnud vaja?
Kui kõne ei ole olnud selline, mis oleks sisaldanud delikaatseid isikuandmeid. Kui räägid naabrimehega muruniitmisest, siis see ei ole midagi sellist, mis kuidagi ülemäära riivab. Toimikusse lähevad ikkagi ainult need asjad, mis on seotud uurimisobjektiga.
Aga meil tuleb kriitilisema pilguga vaadata üle, mida me toimikusse paneme, et see oleks selgelt ja ainult sellega seotud. Ja võib-olla tegeleda rohkem sellega, et tagada teavitamine neile inimestele, kelle vestlused sinna toimikusse lähevad. See on meil arutamise koht.
Justiits- ja digiministeeriumist on riigikokku jõudnud ka kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadus, mis lõpetaks vaikimisi kõigi eelmenetluste ja määruskaebuste avaliku arutamise. Selle eesmärk on kiirendada õigusemõistmist, kuid avalikkuse jaoks tähendab see, et me saame toimuvast vähem teada. Kas see on hea mõte?
Ma nii detailis selle peale pole mõelnud. See puudutab täna ringkonnakohtu istungeid, näiteks kui prokuratuur esitab vahistamistaotluse. Algul arutatakse asja esimese astme kohtus ja see, kas seal on istung avalik või mitte, on eraldi otsustus. Täna on Tallinna ringkonnakohtu praktika olnud see, et kui esimese astme kohtu otsustust vaidlustatakse, siis ringkonnakohtus on istung alati avalik. Sealt on võimalik pealtvaatajatel saada teada, mis täpselt toimus.
Tartu ringkonnakohtus on näiteks teistmoodi praktika, seal ei ole see nii üheselt selge. Nüüd tahetakse muuta regulatsiooni, mis puudutab küsimust, kas üleüldse on vaja istungit teha. Kui kohus leiab, et ei ole istungit vaja, siis ei tee seda. See on kaalumise koht, mis eesmärgil on istungit vaja pidada? Kas see peabki olema selleks, et saada avalikkust teavitada, või on istungil mingi muu eesmärk? See on lõppkokkuvõttes seadusandja otsustus.
Üks mõjukamaid vastaseid prokuratuurile on olnud on Isamaa suurtoetaja Parvel Pruunsild, kes muu hulgas on väidetavalt ebaseaduslikult parteid rahastanud. Te olete mitu kuud tagasi öelnud, et täitsa võimalik, et uurimise käigus lisandub infot, mis muudab prokuratuuri hüpoteesid kehtetuks ja menetlus lõpetatakse ära. Kuidas selle asjaga on, kas te esitate talle süüdistuse?
Seda otsust veel tehtud ei ole. Täna prokurörid tutvuvad materjaliga, mis seni kogutud on. Võib-olla tuleks tagasi laiema pildi juurde, minu jaoks on hästi oluline süütuse presumptsiooni järgimine ja austamine. Kui me alustame mõnd kriminaalmenetlust, siis see ei tähenda automaatselt, et inimene on süüdi. See võib lõppeda sellega, et lugu ei jõua kunagi kohtusse ja me lõpetame uurimise enne ära.
Kohtueelse menetluse mõte ongi uurida ja tuvastada nii süüstavad kui õigustavad asjaolud. Ei ole midagi erakordset, kui uurimise käigus tulevadki õigustavad asjaolud ja leitakse, et siin ei ole kuritegu. Nii ka selle asja puhul: kui tulevad sellised asjaolud ilmsiks, siis tuleb meil see enne ära lõpetada. Sellisel juhul me ei saa kohtusse minna, selle kaalumise me peame enne ise ära tegema.
Aga me teame, et ühiskonnas on uurimise all oleval inimesel väikest viisi märk külge pandud. Väga paljud hiljem isegi enam ei mäleta seda, et ta mõisteti õigeks. Kas Pruunsilla juhtumi vastus ei või tulla näiteks Isamaale mingil sellisel hetkel, kus see mõjutab partei valimistulemust? Siis on väga lihtne öelda, et näete, mõjutasitegi poliitikat, ehkki peaksite olema sõltumatud.
Siin on jälle mitu aspekti. Tulles tagasi süütuse presumptsiooni juurde: ma saan väga hästi aru, et kui keegi satub uurimise alla ja see info on avalikuks tehtud, siis hukkamõist kipub tulema väga kiiresti. Aga tegemist on põhiseadusliku põhimõttega ja see on väga oluline, et me ei mõistaks inimest hukka enne süüdimõistvat kohtuotsust. Mina ise pean seda põhimõtet väga oluliseks.
Teine külg on see, et kui meile tuleb info, olgu see kuriteokaebus või muu, siis selleks, et kontrollida infot, peame me ikkagi juba alustama menetlust, et meil oleks selleks tegevuseks õiguslik alus. Nüüd ongi koht: kuidas selgitada inimestele, et me esialgu püüame kontrollida hüpoteesi. Kui sellega on seotud poliitikud, siis loomulikult peame endale aru andma, et see võib mõjutada. Kui on võimalik, siis me püüame seda arvestada, et põhjustada võimalikult vähe ebakohast mõju.
Astrid Asi Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Ehk siis see teie otsus võiks tulla peale valimisi näiteks?
Mingites olukordades on ka seda varem tehtud. Teisest küljest, me ei saa ka ainult selle järgi otsustada, sest valimisi on Eesti riigis üksjagu tihedalt. Me ei saa asju päris pausile panna, me peame need otsused üks hetk ära tegema. Moel või teisel see mõjutab. Need on väga keerulised otsustused ja me alati kaalume asjaolusid. Teinekord ongi ainult halvad valikud.
Kui lõpuks tuleb välja, et Pruunsild ei olnud süüdi, siis kas tema ees ka vabandatakse?
Me ei saa oodata, et kõik asjad, mis kohtusse lähevad, lõpevad süüdimõistva kohtuotsusega. See oleks kentsakas olukord. Meile on ajalooliselt ette heidetud, et õigeksmõistvaid otsuseid on väga vähe. Siin on olnud statistikat, et kohtuotsuseid, mis on õigeksmõistvad, on kuidagi liiga vähe. On öeldud, et kohus on kummitempel. Kus see mõistlik piir on, kui palju peaks neid olema? Mina ka ei tea, aga ma arvan, et see, et mõned kriminaalasjad lõppevad õigeksmõistva otsusega – ma ei näe selles midagi sellist, mis ei oleks arusaadav.
Aga vabandamine?
See sõltub konkreetsest olukorrast, mis põhjusel on need otsused sellised nagu nad on. Mingis kontekstis võib see olla põhjendatud. Mingis kontekstis jällegi tuleb öelda, et uurimisasutus on teinud seda tööd, mida ta peab tegema ja õigeksmõistva otsuse põhjused võivad olla väga erinevad.
Meediast on mulle silma jäänud, kuidas teie käest on küsitud, et kuidas te julgete minna vastu Eesti kõige populaarsemale erakonnale ja selle kaudu tulevasele peaministrile? Tõesti, kas teil hirm ei ole?
See on osa meie tööst. Me peame arvestama, et me ei saa valida. Kui info viitab kuriteole, tuleb meil seda kontrollida. Me mõtleme läbi oma tegemised, aga me ei saa selle tõttu jätta midagi tegemata.
Aprillis ei olnud parlament nõus võtma saadikupuutumatust Tõnis Mölderilt, väideti, et see on umbusaldusavaldus prokuratuurile. Kas Tõnis Mölder peab nüüd jääma igavesti parlamenti, et võimalikust kohtuprotsessist pääseda?
Eks me kaalume seda olukorda siis, kui Tõnis Mölder peaks uuesti tagasi valitama ja parlamendis jätkama. Eks me siis vaatame, kas me läheme uuesti taotlema saadikupuutumatuse äravõtmist või ei lähe. Üks hetk on ikkagi ka absoluutne aegumistähtaeg ees. Mingeid otsuseid me peame selles kontekstis tegema.
Rahvusvaheliselt tuleb mulle meelde Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu, kes ei saagi võimult lahkuda, sest ta läheks ilmselt oma korruptsioonisüüdistuste tõttu kohe vangi. Ma ei taha nüüd Mölderit ja Netanyahut otse võrrelda, kuid eks Möldergi saaks ennast kindlustada sellega, et jääbki parlamenti.
Tõsi on, et kui inimene jätkab parlamendiliikmena, siis kohtusse saab teda saata ainult siis, kui parlament annab nõusoleku. Muul juhul me seda teha ei saa.
Üks maamärke prokuratuuri töö tõhususes on Tallinna Sadama juhtum. Käis tohutu kohtuprotsess, terve Eesti elas sellele kaasa ja kõik lõppes kuriteo aegumisega. Kui palju oli selles protsessis sihilikku saamatust teie hinnangul?
Ma ei oska hinnata sihilikku saamatust. Ma tahaks loota, et seda ei olnud. Kui ma vaatan prokuratuuri tööd, siis kohtueelne uurimine tehti ära, arvestades kaasuse mahtu, väga kiiresti. Sisuliselt pooleteise aastaga läks see kohtusse. Nüüd kohtumenetluses paraku juhtusid kõik asjad, mis juhtuda saavad. Selle aja jooksul oli koroonaviirus, mille tõttu paljud istungid lükkusid edasi. Siis oli lugu, et rahvakohtunikud vahetusid ja tuli alustada kohtus otsast peale. Seal oli erinevaid põhjuseid, mis menetlust pikemaks venitasid ja lõpuks ta nii lõppes. Seal olid õppetunnid, mõtlemise koht, et mida me saaksime teha teisiti, et sedalaadi asjad ei juhtuks.
Näiteks rahvakohtunike küsimus – kuidas me saame üle olukorrast, kui poole menetluse pealt on vaja rahvakohtunikud välja vahetada? Kas me oleme valmis selle riski võtma? Tänase seaduse järgi paraku nii on. Meil on parlamendis eelnõu, mis käsitleb seda, kuidas üldmenetluses kohtuasju kiiremini lahendada. Seal oli tehnilisi ettepanekuid, mis võiksid olla meetmed, et edaspidi selliseid kaasuseid lahendada kiiremini.
Miks üldse saab kohtuprotsessidel nii palju venitada? Kuidas on see võimalik, et inimesed ilmuvad lakkamatult välja arstitõenditega? Advokaadid vahetuvad. Kas see on lihtsalt üks mäng, mis käib tohutu raha eest ja mängivad rikkad?
Siin on mitu tasandit. Ühest küljest peavad kriminaalmenetluses inimeste põhiõigused olema tagatud, kaitse peab olema tagatud. Kui rääkida haiguslehtedest ja muudest nõksudest, siis siin tuleb eristada, mis on põhjendatud ja mis on pahatahtlik. Inimesed jäävadki haigeks ja see on objektiivne takistus. Olles kohtunikuna ise neid näinud, teinekord ongi põhjendatud, inimesel on vaja operatsioonile minna. Siis on juba kohtuniku küsimus saada aru, millal see on põhjendatud ja millal on see venitamise eesmärgil pahatahtlik. Sealt hakkab peale kohtuniku roll, kuidas menetlust juhtida, et ei laseks seda põhjendamatult venitada.
Kui tavaline on see, et advokaadid hakkavad meediasse infot lekitama, et saada enda poolele ühiskonna toetust? Mulle tundub, et kui selline toetus vormida suureks kampaaniaks, võib see konkreetselt mõjutada kohtulahendit.
Avalikkuse poolhoiuga on kahetine lugu. On oluline, et teemasid ühiskonnas arutatakse. Teisest küljest, kui palju see kohtumenetluses kasu toob? Olles ise kohtuniku rollis olnud, tuli pooltele meenutada, et teie eesmärk ei ole publikut veenda, vaid kohut veenda.
Aga kui avalikkus vaatab teie kui kohtuniku poole näoga, et kas te siis aru ei saa, mis on õige ja õige on see, mida meie teile ütleme, kas see teid üldse ei mõjuta?
Kohtunikud ei ole kuskil klaastornis eraldatud. Me tahamegi, et kohtunikud oleksid osa ühiskonnast. Aga kohtuniku professionaalsus on see, et lõppkokkuvõttes saab kohtunik tugineda sellele, mis tal toimikus on. Sõltumata sellest, mis avalikkuses on räägitud. Kui keegi on avaldanud väidetavaid fakte, aga need toimikusse tõendina ei ole jõudnud, siis kohtunik ei saa seda arvestada. Nii lihtsalt ongi. See on ka põhjus, miks mõnikord ei ole kohtuotsused kõigile arusaadavad.
Mis pilguga te vaatate inimesi, kes menetletakse sisuliselt surnuks või vähemalt vigaseks?
Ma mõistan, et kriminaalmenetluse algatamine ja kohtusse jõudmine on asjaosaliste jaoks paratamatult koormav. Jällegi, mingis mõttes on see paratamatu, me ei saa jätta selle tõttu kriminaalasja kohtusse saatmata. Loomulikult me peame ise sellest teadlikud olema, et mitte põhjustada täiendavat põhjendamatut kannatust, mida me saame ära hoida.
Kas on üldse võimalik päris ausalt elada nii, et ühtegi seaduserikkumist korda ei saada?
Ma arvan, et ei ole.
Aga kuidas siis elada nii, et jamasse ei satuks?
Võtmesõna on see sama intuitiivne arusaam, mis on õige ja mis ei ole. Kui vaadata õigusloomet, siis see on nii massiivne, et ei ole mõeldav, et üks inimene sellest kõigest teadlik on. See on paratamatus. Näiteks finantssektori regulatsioone on sadu. See ei ole lihtsalt mõeldav, et iga inimene on nendega kursis. Tänane elu on paraku selline ja see läheb järjest keerulisemaks.
Olete prokuratuuri eesotsas väga keerulisel ajal. Kas olete mõelnud ka ametist lahkumisele?
Ei ole mõelnud. Üksjagu on veel teha.