Tristan Priimäe seekordsesse Cannes’i päeviku sissekandesse mahtus neli filmi: Reed Van Dyk’i “Lunastus”, Radu Jude “Toatüdruku päevik”, Ryusuke Hamaguchi “Äkitselt” ja Marie Kreutzeri “Õrn koletis”.
“Lunastus”
“Atonement”
Reed Van Dyk
USA
2026
Quinzaine des cinéastes
Kuna oli välja kuulutatud Q&A’ga linastus hommikul, siis lootsin, et mõni näitleja nagu Boyd Holbrook, Kenneth Brannagh või Hiam Abbass ilmub ka välja. Hiljem rääkis filmist küll ainult lavastaja ja näitlejaid polnud, aga film see-eest väga tugev,. Üks paremaid posttraumaatilise stressi kujutamisi kinolinal, ilma igasuguse ilustamise ja sõja heroiseerimiseta. Ameerika sõdur (Boyd Holbrook) tulistab 2003 Iraagis lahinolukorras kuulipildujast kaht autot, kus sees tsiviilelanikud.
“Lunastus” Autor/allikas: Kaader filmist
Kümneaastase ajahüppe järel näeme, kuidas ta on PTSD’st täiesti räsitud ja ei leia enam muud võimalust ning püüab pere ellujäänud liikmetega ühendust võtta. Siin näidatakse kogu sellise ravimata hingehaava kõiki erinevaid tahke intelligentselt, empaatiliselt. Ja kui hakkavad emotsionaalsed stseenid tulema, siis oli mu ümber küll igal pool kahtlast nutu tagasihoidmise heli kuulda ja eks omalgi oli keeruline.
“Lunastuses” suudetakse aga tunded välja tuua ilma manipulatsioonita, väga kindlalt loo helitugevust kontrollides.
8 / 10
“Toatüdruku päevik”
“Journal d’une femme de chambre”
Radu Jude
Rumeenia-Prantsusmaa
2026
Quinzaine des cinéastes
Radu Jude on küll üks mees, kelle puhul on hea meel arulageda produktiivsuse üle. Tal ei pruugi olla selliseid superfilme, aasta parimaid, aga samas on ta meeletult stabiilne, allapoole teatud taset ei lange kunagi, ja absoluutselt igas filmis suudab millegi värskega välja tulla.
Nagu ka nüüd: “Toatüdruku päevik” on Octave Mirbeau 1900. aastal avaldatud romaan, mille on ekraniseerinud juba varem ka Luis Buñuel (1964, Jeanne Moreauga peaosas). Kui Buñueli versioon on fantastiline nagu kogu tema looming ja perversne nagu tal ka tihti juhtub olema, siis pole Jude rõlgustele samal moel keskendunud, vaid toob loo hoopis kaasaega, teeb toatüdrukust Rumeenia teenijanna jõukas Bordeaux’ peres.
“Toatüdruku päevik” Autor/allikas: Kaader filmist
See laob kohe kindla vundamendi, mille peale hakata ehitama ühsikonnakriitilist pila Ida- ja Lääne-Euroopa sõltuvussuhte, klassiühikonna, prantsuse putinistidest vasakpoolsete ja kõigi teiste aadressil, kes seda väärivad. Loomulikult radujudeliku täiesti taktitundetult vaba tekstiga. Kui on vaja öelda, siis ikka öeldakse ka. Ja loomulikult on see kõik väga naljakas ja kohati karjuvalt piinlik, kui inimeste kätteõpitud rollid selles kaasaegses tragikomöödias rambivalgusse tiritakse.
8 / 10
“Äkitselt”
“Soudain”
Ryusuke Hamaguchi
Prantsusmaa-Jaapan
2026
Põhivõistlusprogramm
Hamaguchi küll jah, kes on ju enne ka päris häid asju teinud, aga … kolme ja pooletunnine film, kus muude hulgas on märksõnadeks marksism, autism, vähk ja kassipoeg. Kaks naist, kellest üks on vähki põdev teatrilavastaja ja teine hooldekodu revolutsiooniline reformar, saavad sõbraks ja see kõik on väga tore. On ilusaid momente, aga siis tuleb nagu välk selgest idataevast vahele Ted Talki stiilis kiirloeng kapitalismi pahedest (koos tahvlile joonistatud diagrammidega!) ja kuigi seda üritatakse pärast ka sisusse põimida, on rong rööbastelt maas.
Mida edasi film kulgeb, seda enam pehmet mugavust meie suunas paisatakse, kuni ma suurest mugavusest enam üldse muuks võimeline pole kui toolil krigelemine. Suhkrut muudkui siriseb peale, lisaks seesama küsitav ideoloogiline angažeeritus. Ma saan aru, kuidas sotsialistlik utoopia on paberil päris tore mõte, aga miskipärast suruvad seda pigem need, kes ise omal nahal pole praktikas järgi proovinud.
“Äkitselt” Autor/allikas: Kaader filmist
Kõik kapitalismile omistatud pahed kehtisid meil sotsialismi ajal veelgi tugevamalt (totaalne ökoloogiline hoolimatus, selgelt eristatud hermeetiline eliit, töörahva rõhumine, kuigi väideti vastupidist), ja ka siis pidid kõik firmad ennekõike tegelema osanike rahuoluga tööjõu arvelt, aga selle vahega, et ainuosanikud olid riik ja selle esindajad ja mingist demokraatlikust hääletamisest ei saanud juttugi olla.
Et vältida liigset subjektiivsust, siis võtame poliitikaosa välja, aga järgi jääv osa on siiski kaugelt liiga lääge, et olla tõsiseltvõetav.
4 / 10
“Õrn koletis”
“Gentle Monster”
Marie Kreutzer
Austria
2026
Põhivõistlusprogramm
Tundub, et nagu näiteks Catherine Breillat oma filmiga “Abuse of Weakness” on ka austerlanna Marie Kreutzer oma elu traumaatiliste sündmuste menetlemisel läinud seda teed, et valanud need filmivormi. Kreutzeri eelmist filmi “Korsaaž” tundus ees ootavat väga kõrge tähelend, kui arreteeriti filmi üks peategelane – keiser Franz Joseph I kehastanud Florian Techtmeister –lapsporno omamise süüdistusega ning mehe andmekandjatelt leiti tuhandeid faile. Kohutav ebaõnn ja künism, et ühe sellise tüübi pärast filmi edukaar ka lõppes, sest auhinnarallist on filmid välja kukkunud viimastel aastatel ka märksa väiksematel põhjustel.
Kreutzer näitab siin aga erakordset sitkust ja keerab Techtmeisteri juhtumi kunstiks, tehes filmi naisest, kelle õnneliku abielu katkestab abikaasa arreteerimine samal põhjusel. Edasi hakkab tõeotsing ebaselguse udus. Kas tegi, kui palju, mida täpselt. Veelgi hullem: paaril on ühine poeg, kellelt püütakse kätte saada samasid vastuseid.
“Õrn koletis” Autor/allikas: Frederic Batier / Film AG / Cannes
Kõrvalliini pakub alaealiste ärakasutamise osakonnas töötav noor naispolitseinik, kes väljendab kohati oma künismi kogu teema suhtes. Tekib kerge vastuolu ta tööeetika ja eraelulise olukorra vahel, aga laias laastus jääb segaseks, kuhu tema kaar oleks pidanud välja jõudma.
Mõneti tavapäraselt teostatud lugu, aga lisajõu annab paralleel tegelikkusega ja hea pinge kontrollimine lavastaja poolt, kes lubab meil uskuda ja kahelda vaheldumisi.
7 / 10