„Mind on mõnes poes koheldud nagu varast,“ räägib Maarja. Kõige eredamalt meenub talle juhtum Ikeas. „Turvamees tuli ja rebis mul koti käest ära, sest ma ei olnud seda piisavalt kiiresti tagasi pannud. Ma olin täiesti šokis. Hiljem sain aru, et ta arvas vist, et ma tahan selle üheeurose koti ära varastada.“
Naise sõnul pani see teda mõtlema, kuhu ühiskond liigub. „Kas inimesed on tõesti nii vaeseks jäänud? Kas vargusi on nii palju? Vanasti ei olnud Eestis sellist tunnet, et sind kogu aeg jälgitakse või kontrollitakse.“
Maarjat šokeerisid ka Eesti hinnad. „Kuidas on võimalik, et väikeses Eestis on hinnad kohati kõrgemad kui Los Angeleses?“ Eriliselt tunneb ta puudust kvaliteetsest ja puhtast toidust. „L.A-s sain tavalise inimesena lubada endale orgaanilist toitu. Eestis on väga raske leida päriselt puhast kraami.“
Tema sõnul on Eestis kaduma läinud ka päris kohaliku toidu tunne. „Poes ei ole enam Eesti toitu. Eesti piim tuleb tegelikult kuskilt mujalt kokku segatuna. Ma tahan päris Eesti kartulit, päris juurvilju ja toitu, mis maitseb nagu vanasti.“
Samas tunnistab Maarja, et hoolimata raskest kohanemisest ei kahetse ta tagasitulekut. „Välismaal elades hakkasin ma oma eestlust palju rohkem hindama.“
Kõige rohkem igatseb ta taga aga Ameerika eestlaste kogukonda. „Iga teine pühapäev käisime Eesti koolis, laulsime kooris, tähistasime vabariigi aastapäeva rahvariietes. Kui ma hiljuti Eesti maja kevadkontserdi pilte nägin, hakkasin lihtsalt nutma.“
Praegu töötab Maarja Tallinnas juuksurina, lõpetab Ameerikas ülikooli ning proovib samm-sammult uue eluga harjuda. „Ma olen alles mõned kuud tagasi Eestis. Eks see võtab aega.“
Pikemat intervjuud Maarjaga vaata SIIT.