«Kuidagi sattusin modelliagentuuri ja pakuti välja, et kui ma 6. klassi lõpetan, siis võin kolmeks kuuks Jaapanisse elama minna. Aga keegi ei pakkunud, et ema ja isa peaks kaasa võtma – ikka ise lähed.
Mul oli üks veidi vanem eesti tüdruk ka kaasas. Jagasime korterit ja nii me seal kolm kuud elasime. Arvan, et see oli kõige suurem elukool. Oi, ma jõin 13-aastasena nii palju tekiilat, et ma siiamaani ei joo tekiilat – ja tänu sellele ma enam 16-aastasena Eestis väljas käia ei viitsinud,» naerab Lauren.
«Ma sain nädalaraha ja pidin mõtlema, kui palju läheb söögiks ja kui palju saan H&Mist midagi osta, sest Eestis seda siis veel polnud. See oli väga lahe! Esimesel aastal ma midagi veel ei teeninud, aga järgmisel aastal, kui tagasi tulin, ei pidanud enam vanematelt taskuraha küsima. See oli äge tunne!»
Vestlusõhtul rääkis Lauren ka modellina töötatud ajast ühte lugu, mis tundub talle praegugi ebareaalne, kuid juhtus täpselt nii, nagu ta meenutab: «Ma sain sularahas tasu. Modelliagentuuris on nii, et kui sind kutsutakse välismaale, saad iga nädal taskuraha. Alguses oled miinuses ja iga tööga teenid end nulli. Kui saad veel rohkem töid, siis ülejäänud raha saad endale.
Mul õnnestus seal teenida ja tulin siis käekoti täie sularahaga Eestisse – mul olid jeenid… See on nii kummaline – 14-aastane, käekott täis sularaha! Kõigepealt pidin ma need jeenid kroonideks vahetama, sest see oli 2010. aasta. Läksin Tartus Rüütli tänavale, andsin oma jeenid ja sain vastu 81 000 krooni. Panin selle raha käekotti ja jalutasin Hansapanga kontorisse. Andsin kroonid üle ja mitte keegi ei küsinud midagi,» naerab Lauren, et mitte keegi ei uurinud raha päritolu ega tema vanemate kohta. «Ma tundsin end ikka väga rikkana!»
Kuula taskuhäälingut pikemalt siit.