Euroopa kaitsekulutuste planeerijad sihivad täielikku lahinguvalmidust aastaks 2029, kuid idatiiva riikide esindajad peavad sellist ajakava liiga aeglaseks. Lennart Meri konverentsil leidsid esinejad, et NATO peab suutma Venemaad heidutada juba praegu.
Ajaraami probleemile juhtis tähelepanu Müncheni Bundeswehri ülikooli rahvusvahelise poliitika professor Carlo Masala. Akadeemiku sõnul lähtuvad nii poliitilised kui ka sõjalised juhid sageli eeldusest, justkui jõuaks sõjatööstus seatud tähtajaks piisavalt relvastust toota. Tegelikkuses venivad hankeprotsessid ja uute süsteemide valmimine palju kauem.
“Kujutage ette, meie poliitilised ja isegi sõjalised juhid planeerivad ning tegutsevad peamiselt aasta 2029 vaates. Kui me aga vaatame, kus me praegu oleme, ei ole me kuigi palju edasi liikunud,” nentis Masala.
Ühtlasi pole kaitsevõime tõstmiseks vajalikke komponente vabal turul kohe saadaval. Euroopa riikidel tuleb esmalt luua tugev tööstuslik vundament, mille pealt uusi relvi ehitama hakata.
“Kui 2029 on tõesti silmapiir, kuhu me peame jõudma, siis meil pole endiselt tööstuslikku baasi tankide, hävituslennukite ja fregattide tootmise kiirendamiseks,” ütles Masala.
Sarnast muret jagavad ka lääneriikide kõrgemad sõjaväelased. NATO liitlasvägede Brunssumi ühendväejuhatuse ülem kindral Ingo Gerhartz kinnitas, et alliansi arendamine liigub küll õiges suunas, ent võimalikele kriisidele reageerimiseks läheb reaalset valmidust tarvis kohe.
“Mõnikord loen meediast poliitikute ja ka mõnede kindralite sõnu, et jah, aastal 2029 oleme kaitseks valmis. Mulle need tähtajad üldse ei meeldi. Me peame olema valmis juba täna. See ei tähenda, et me ei peaks arenema, homseks veelgi paremaks saama ja uusi võimeid looma, kuid valmidus peab olema tagatud kohe,” lausus Gerhartz.
Idatiiva riigid tajuvad ajalist survet kõige vahetumalt. Eesti kaitseminister Hanno Pevkur selgitas, et uute võime-eesmärkide täitumist pole aega oodata. Tema sõnul tekitavad suurte lääneriikide, eriti USA ja Prantsusmaa, eelseisvad valimised ning sisepoliitilised segadused julgeolekus suurt ebakindlust.
“Kui ma istuksin praegu Kremlis ja testiksin NATO-t, siis paraku poleks silme ees aasta 2029. See on praegu 2027 või 2026. Seepärast pole meil aega ja me peame mõistma, et vajadusel läheme võitlusse juba täna,” märkis Pevkur.
Varustuse hankimise muudab veelgi keerulisemaks asjaolu, et riigikaitsesse suunatud sadadest miljarditest ei pruugi soovitud asjade ostmiseks piisata. Kuigi Euroopa riigid teevad praegu ajalooliselt suuri investeeringuid, suruvad tarneahelate probleemid ja kasvav nõudlus hindu üles.
“Olen Eesti kaitseväe juhatajaga pidevalt hindu arutanud. Näeme sageli, kuidas asjad, mida ostsime kaks aastat tagasi, on uute koguste tellimisel kallinenud 50–60 protsenti,” ütles Pevkur.
Läti välisministri Baiba Braže hinnangul ei luba Venemaa käitumismustrid relvastumist edasi lükata. Braže märkis, et agressorriigi eesmärgid on jäänud samaks.
“Ma olen Hannoga täiesti nõus, et see olukord ei muutu niipea. Muutustest ei ole mingeid märke. Puuduvad märgid, et Lihunik Kremlis (Vladimir Putin – toim.) oleks loobunud oma seatud eesmärkidest, olgu see siis seotud Ukraina või Euroopa julgeolekuga. Seega peab kaitsetööstus panustama omalt poolt, mitte pelgalt nõudma valitsustelt lepinguid, vaid neil peab olema reaalne võimekus toota,” lausus Braže.