Ja sama lugu on kunstiga: Tartu kunstimuuseumi rikkalike kollektsioonide eksponeerimiseks on ruumi vähe ja näitusesaalid on üle linna killustunud.
Inimesed reisivad ja näevad, kuidas on kultuur toodud linnasüdamesse Helsingis, Stockholmis, Berliinis. Aga Tartusse, sajanditevanusesse ülikoolilinna, peljatakse luua kohta, kus see, mis meid rahvusena elus ja vaimselt tervena hoiab – kultuur, kunst, kirjandus –, oleks väärikalt kõige keskmes, kutsuks inimesi kokku, looks kohtumisteks võimalusi, sh ka väärikateks kirjandussündmusteks. Kas tõesti peavad kõige mõjukamad ja käidavamad hooned südalinnas olema kaubamaja ja Tasku? Mida see ütleb meie väärtuste kohta?
Juhan Liiv olevat 1911. aastal Estonia teatri ehituseks annetanud oma pintsaku, sest muud tal anda polnud. Nii või teisiti, teater ehitati valmis ja Estonia on juba enam kui sada aastat olnud märgiline, sümbolväärtusega hoone Tallinna südames …
Kallis ülikoolilinna rahvas, palun, vaatame tulevikku.