Hea kiriklik arutelukultuur vajab kiriku piire ületavaid arutelusid, kaasates oma aja parimat teadmist, kriitilist vaidlust ja kogemust, kirjutab Johann-Christian Põder.
Sel aastal on Eesti luterlik kirik pühendunud aruteludele soolisuse ja seksuaalsuse teemal. Sellest on hea meel. Viimaste aastate sõnavõtud sel teemal olid tihti kantud teatud pingelisest vastandumisest. On hea ja mõnus, kui arutelud sellel ja mitmetel teistel olulistel teemadel toimuvad ka teistsuguses raamis, ühise arutelu vaimus, avatuse ja austuse, põnevuse ja uudishimuga.
Mida tahaksin nende aruteludega seoses rõhutada, on põhimõtteline tähelepanek, et Jeesuse eetika on armastuse eetika. Selle mõistmiseks tuleb vaadata Jeesuse kuulutuse tervikut ja selle eetilist südamikku. Ja mis oluline, sellest vaatepunktist ei ole minu hinnangul olemas vahetult jumalikku konkreetset eetikat, seda ka seoses soolisuse ja seksuaalsusega. On jumaliku armastuse tingimatu nõue ja tingimusetu kingitus, mille valguses tuleb konkreetseid küsimusi vastutustundlikult hinnata.
Üks põhjus, miks me ei saa lihtsalt Piiblist otsida konkreetseid ja otseseid eetilisi vastuseid, on piiblitekstide ajalooline kontekst ja tingitus. Selle eetilise sisuga lauseid ei saa naiivsel või fundamentalistlikul kombel tänasesse päeva üle kanda. Pigem tuleb küsida, milline jätkuvalt aktuaalne eetiline impulss või orientiir neis avaneb ning kuidas see suhestub praeguste teadmiste, kogemuste ja elutegelikkusega.
Veel olulisem on aga Jeesuse kuulutuse keskendumine armastusele kui meie südant ja elu haaravale hoiakule. Kristlik ilmutus ei tähenda valmis moraalsete lausete kogumit, vaid Jumala enda armastust kinkivat ja nõudvat kohalolu. Seda armastust peame aga tõlkima konkreetsetesse olukordadesse, kasutades meie parimat mõistust, fantaasiat, arutelu, kogemust ja empaatiat.
Nii mõnigi tahaks ehk siinkohal vastata, et Jeesus ütleb ju näiteks, et abielu on lahutamatu ja et ta räägib abieluga seoses ainult mehest ja naisest. Aga ka just neid Jeesuse lauseid peab hindama tema enda armastuse nõude ja kingituse valguses.
Võib olla olukordi, kus armastuse radikaalne nõue realiseerub paremini lahutuses ja armastus võib leida õnnestuva vormi ka samasooliste abielupaaride puhul. Mis on nende (ja mitmete teiste) Jeesuse lausete oluline mõte, tuleb niisiis avada sisulisemalt ja asjakohasemalt.
Jeesuse kuulutuses ei leia konkreetset jumalikku moraalisüsteemi ja üksikasjalikke juhtnööre, selles ei ole midagi, mis võtaks inimeselt ära tema vastutust lahendada eetilisi küsimusi ja konflikte.
Jeesuse kuulutuses sisalduv eetika on seetõttu alati ka mitte-eetika, jättes konkreetsed juhised ütlemata. See ei anna üksikuid jumalikke eetilisi lauseid või eeskirju, vaid asetab meid armastuse ülesande ette leida mõistuse, fantaasia ja ühise arutelu abil parimaid võimalikke lahendusi.
“Kristlik eetika on heas mõttes pluralistlik, osaluslik ja vajab ühist, kiriku piire ületavat arutelu.”
Kui Eesti luterlikus kirikus arutletakse sel aastal soolisuse ja seksuaalsuse üle, siis on hea tähele panna nii Jeesuse eetikat kui ka mitte-eetikat ja püüda leida nende vahel võimalikult suurt resonantsi. See tähendab ühtlasi, et kristlik eetika on heas mõttes pluralistlik, osaluslik ja vajab ühist, kiriku piire ületavat arutelu.
Armastuse konkreetsed sõnastamispüüded – ka soolisuse ja seksuaalsusega seoses – võivad leida eri ajas ja inimeste juures eri väljendusi. Armastuse radikaalsusest piiratud pluralism või seisukohtade erinevus on nõnda mõneti luterliku eetika tunnustäht, juurdudes just nimelt selles, et Jeesuse eetika on alati ka mitte-eetika, sidudes ütlemise ja vaikimise, kindluse ja ebakindluse. Selles pluralismis väljendub ühtlasi kristliku eetika vabaduslik ja vastutuslik iseloom.
Samamoodi saame vastutustundlikult tõlkida armastuse radikaalset nõuet konkreetsesse elutegelikkusesse siis, kui me eetilistes küsimustes – ka seoses soolisuse ja seksuaalsusega – ei räägi teiste üle, vaid asjast puudutatud inimestega koos. Arutelu armastuse vaimus on osaluslik, kohtudes, kuulates ning olles avatud kogemustele, mis võivad endale tunduda võõrad.
Armastuse eetika ei piirdu kristlastega. Armastust võib mõista elu enda nõude ja kingina, isegi kui kristlased näevad selles viimselt jumalikku reaalsust. Kuid selle tõlkimine konkreetsesse elutegelikkusesse nõuab ühist, kõiki inimesi hõlmavat pingutust. Nii vajab hea kiriklik arutelukultuur kiriku piire ületavaid arutelusid, kaasates oma aja parimat teadmist, kriitilist vaidlust ja kogemust. Ainult nii on võimalik kuulata nii Jeesuse eetikat kui ka mitte-eetikat.