Ilmselt pole Eesti valitsenud üht spordiala nõnda võimsalt kui meie püssilaskurid teise ilmasõja eelset ajastut. 1937. aastal võideti legendaarne Argentiina karikas, mis omistati MM-il vabapüssi meeskondlikus harjutuses 3 x 40 lasku kulla võitnud riigile ning kaks aastat hiljem toodi trofee taas koju. Oldi nõnda kõvad, et Eesti laskurliidu esimees kindralmajor Otto Sternbeck kinnitas: „Maailma koodis ei võidaks Eestit!“
Käesolev raamat on küll pühendatud 13 MM-kulda võitnud Elmar Kivistikule, ent samas avab toonase Eesti (laske)spordi tagamaad ning kirjeldab karmi ajastut, mil kaotasime iseseisvuse ja vabaduse ning liigagi paljud kõik. Masendav on lugeda meie kangelaste saatusest – ühed hukati, teised saadeti Siberisse, kolmas hukkus sõjas… Ka Kivistik istus kümme aastat Venemaa vangilaagris, ent pääses sealt eluga ja naases kodumaale.
Raamat on küll pühendatud 13 MM-kulda võitnud Elmar Kivistikule, ent samas avab toonase Eesti (laske)spordi tagamaad ning kirjeldab karmi ajastut, mil kaotasime iseseisvuse ja vabaduse ning liigagi paljud kõik.
See on siiski eelkõige Kivistiku lugu ja siinkohal tuleb tuleb Tiit Läänele aplodeerida, sest asjatundjate sõnul pigistas ta kivist kaks vett välja. Laskurid pole niigi jutumehed ning toonane (spordi)ajakirjandus ei olnud kuigivõrd intervjuudepõhine, et võistluste eel, ajal ja järel kannaks sportlane meediale ette, mis tunne on. Lääne suutis arhiividest välja otside viimse kui sõna, mida Kivistik ütles ja need raamatus õigesse kohta paigutada.
„Elmar Kivistikust pole ajaloole peale tema suurvõitude palju alles jäänud,“ kirjutab Lääne raamatu eessõnas. „Vaid tulemused, kirjutised 1930-ndate aastate ajakirjandusest ja mõned üksikud meenutused. Puuduvad otsesed mälestused, müüdud, kadunud või varastatud on võidetud medalid ja karikad, ei ole ka järeltulijaid.“
Laskmise võttis Kivistik tõsisemalt käsile pärast Eesti kaitseväe allohvitseride kooli lõpetamist ja edu ei lasknud end kaua oodata – juba kaks aastat hiljem 1935. aastal Roomas krooniti ta meeskondlikuks maailmameistriks põlvelt laskmises.
Kivistik võis olla maailma parim laskur, aga seda mitte tänapäevases mõistes. Praegu ei pälviks ta Eesti olümpiakomiteelt isegi C-kategooria toetust, sest kõik tema kuraditosin MM-kulda on tulnud mitteolümpiaaladel.
Milline on kuninglik laskespordiala?
Juba aegu tagasi oli olümpialiikumise ja laskespordimaailma vahel põhimõtteline konflikt – püssilaskurid pidasid kõige olulisemaks ehk siis kuninglikuks alaks vabapüssi 300 meetrilt 3×40 lasku, kõige raskemat ja keerulisemat distsipliini. Ainult et 300-meetrist tiiru on keeruline rajada ja lisaks on sel distantsil laskmine kurnav ja lärmakas. Nii oli toona (ja on ka praegu) olümpiamängudel kavas väikepüssi harjutused 50 m distantsilt. Ka siin on Kivistik tulnud neljakordseks meeskondlikuks maailmameistriks (kord lamades-, kord püsti- ja kaks korda põlveltlaskmises), aga olümpial ei võistelnud ta kordagi.
Laskurliidu juht Steinbeck leidis enne 1936. aasta Berliini olümpiat, et sinna pole mõtet minna põhjusel, et püssimeestele on kavas vaid väikepüssi 30 lasku lamades 50 meetrilt ja sel alal on võitjaks või kaotajaks tulemine täielik loterii. Ka oli olümpia laskurite jaoks väheprestiižne nurgatagune üritus MM-i kõrval. „Ega meil olümpiajuttu palju räägitud,“ selgitas Kivistik ühes loos. „Kindral otsustas, et nii on. Miks, mine võta nüüd kinni.“
1937. aasta 8. augustit võib täie õigusega lugeda heledamaks päevaks Eesti spordiajaloos, kirjutas järgmise päeva Postimees. „Meie laskurmeeskond pühitses Helsingi MM-i viimasel päeval hiilgavat võitu. Võideti kõige raskema võistlusala – vabapüssi 120 lasku – pluss väärtuslik auhind Argentina sammas. Selle võistlusala kaheksast maailmameistritiitlist läksid tervelt kuus Eestile, kusjuures meie laskurid püstitasid terve rea uusi hiilgavaid maailmarekordeid. Eestlased võitsid Helsingis koguni 10 maailmameistri tiitlit. Pühapäevaste võistluste järel võib kahtlematult kinnitada, et Eesti on maailma parim laskja rahvas.“
Intervjuus Postimehele teatas Kivistik: „Tõmbasin kõik võimed kokku, mis tõmmata andis. Lenk (juhtis kiikri abil Kivistiku tuld) ütles, et nüüd peab võiduks panema veel ühe kümnesse. Ning tuli ka.“
Eesti on maailma parim laskja rahvas.
Kivistik võitis ühe päevaga kuus MM-kulda: individuaalselt vabapüssiharjutuse ja põlvelt laskmise, meeskondlikult nii kokkuvõttes, lamades, põlvelt kui püstilaskmise.
Kolonel Siir selgitas ajalehes, et võit tuli siiski suure üllatusena. „Võidu peapõhjuseks oli meie meeste suur vastupidavus ja sellest järgmiste tulemuste järjekindel paranemine võistluste lõpuosas, kuna teistel võistlejatel närvid lõpuni ei suutnud vastu panna.“
Laskurite saabumine Tallinna oli suurejooneline ja näitab, kuivõrd toona armastas Eesti rahvas sporti ja sportlasi. Tegu oli ju pelgalt laskmise MM-iga, aga…
„Laskjate rongkäik kujunes tõeliseks triumfikäiguks,“ kirjeldas Postimees. „Kui juba sadamas oli vastu võtmas tuhandeid inimesi, siis igal pool nende tänavate ääres, kus laskurmeeskondade tee läbi läks, oli kogunenud hiiglamurd publikut. Ikka ja jälle puhkesid „Elagu!“ hüüded. Meeskonna ees sõitis lahtine auto, mis kandis Helsingi võistluste peavõitu, Argentina sammast, mis oli meie parimate laskurite Kivistiku ja Lokotari valve all. Jõudes Ohvitseride kasiino ette, muutus vaimustus eriti suureks. Esimeseks tõsteti kätel õhtu Kivistik, temale järgnesid meeskonna juhid.“
Tuleb märkida, et kõik kuldsed püssilaskurid olid toona ajateenistujad ehk siis Eesti sõjavägi, politsei ja piirivalve panustas laskesporti täiega. Kõnes võitjate auks kuulutas sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner: „Laskur oskab valitseda enda üle, jääda rahulikuks ka kõige suuremal hädaohu silmapilgul. Sellistest laskuritest võib meil kasvada tugev põlv. Seepärast laskespordill on riigikaitse suhtes suur tähtsus. Meie sõjavägi vaatab uhkusega teie peale, samuti ka Eesti rahvas.“
Hea, ent samas ka kurb meenutada aegu, kui Eesti kaitsevägi toetas laskesporti täiega, sest sellel on riigikaitse suhtes suur tähtsus. Ju nüüd enam ei ole ja meie kaitsevägi on laskesportlastest loobunud.
Llaskespordil on riigikaitse suhtes suur tähtsus.
Neli aastat hiljem kordasid Eesti püssilaskjad triumfi ning naasid taas Argentina karikaga, Kivistik võitis neli ilmameistritiitlit. Aga siis oli ka kõik. Algas sõda ning pillutas mehi siia ja sinna. Kivistikul käks hästi, ta jäi ellu, naasis Siberist kodumaale ning veetis edasise elu tänu kuldsetele kätele töökodades. „Elmar oskab mehhaaniku, keevitaja, treiali ja sepa töö. Aastakümnete jooksul kogutud vilumus, kogemused ja kõrge kvalifikatsioon on ta tõstnud eeskujuliku töömehe seisusesse,“ kirjutas Jõgeva rajoonileht Punalipp. Kivistik lahkus 1973. aastal ja on maetud Äksi kalmistule.
Nagu öeldud, pole see raamat vaid ühe lühikese, karmilt läbi raiutud ajastu maailma parimast püssilaskurist, vaid kirjeldab üht olulist perioodi Eesti ajaloos ehk ajastut, mil sport oli siinmail oluline ja võitjad riiklikud sangarid, kes tõstsid rahva eneseusku ja väetasid arvamust, et kui kõvasti tööd teha, on eestlane kõigeks võimeline.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (2)