MA EI TUNNE, ET PEAKSIN SELLE EEST VASTUTAMA
Mila on pildiraamatuassistent, kellel on tasakaalustatud segu suurepäraseid omadusi: ta on tulevikku vaatav, toetav, selgesõnaline, sarmikas, kaasamõtlev, mõistev, ülevaadet omav ja lisaks kõigele veel ka tark. Ta valdab täiuslikult köielkõndimise kõrget kunsti, laveerides iseenese esikohale seadmise ja teistele eesõiguse andmise vahel.
Mida ta aga veel ei oska, on piiride seadmine. Kohe sugugi ja üldse mitte, ja see on probleem. Nii tema ülemuse jaoks, kes on alati nõutu, kui leiab ta pisarates, kui ka Mila enda jaoks, sest nagu ma meie esimesel sessioonil teada sain, lükkab ta piiride seadmise teema endast hirmunult võimalikult kaugele. Sellega ei taha ta mingit tegemist teha, sest tema jaoks on kujuteldamatu, et saaks muuta oma käitumist ilma iseloomu painutamata. „Piirid?! Ei, vabandust. Meeskond loodab ju minu peale!“ ütleb ta siis peaaegu etteheitvalt, kui ma teemat nimetan. „Selline tüüp ma ei ole, seda ei saa ma endale lubada.“
Vastumeelsus on sageli esimene reaktsioon, kui inimesed pole kunagi õppinud välja ütlema, kui kaugele teistel on lubatud nendega minna. Juba ainuüksi sõna „piiritlemine“ võib olla tõeline päästik. Sellegipoolest kohtan juba aastaid just seda teemat kõigi nõustamissoovide edetabeli tipus.
Ma isegi julgeksin öelda, et see on teema number üks, olenemata sellest, mis tasandil keegi töötab või kui privaatne see teema ka pole. Loomulikult on see täiesti subjektiivne hinnang; statistikat ma ei tee. Seda toredam on näha, kui kiiresti paljud kliendid suudavad meelt muuta ning tahavad ühtaegu nii uudishimulikult kui ka skeptiliselt uskuda väljavaatesse, mis minu jaoks on läbielatud kogemus: et on tõepoolest võimalik seada piire ja jääda samal ajal šarmantseks…
Kuidas seda teha, loe lähemalt katkendist.
Oled juba tellija?Logi sisse