Petseri setost kooliõpetaja Elena Variksoo Putini-külastusega seoses on esitatud küsimusi, kuidas nende setode, Petseri ja Irboskaga siis ikkagi on. Et on nad ikka eestlased või omaette rahvas; kuuluvad nad pigem – Venemaa ühe põlisrahvana, kelle nimekirja nad on kantud – Pihkvamaa või ikkagi Eesti külge, osana selle ajaloost, kultuurist, rahvast? Ja on neil näiteks üldse mingit pistmist mulgi kapsaga, mida Variksoo Putinile tutvustas? Ega siin ühest ei-jah vastust olegi, kõik selgub n-ö protsessikirjelduses ja võrdluses, nagu ikka.
Napid neli aastakümmet tagasi, kui siinkirjutaja alles ajalootudengiks sai, kalduti setodes nägema alles kesk- ja uusaja vahetuse paiku, 16.–17. sajandil Petseri mungakloostri ümbrusse asunud ja seal vene keele ja meele ning õigeusu mõju alla sattunud põgenenud eesti talupoegade järeltulijaid. Et ühel pool julmad saksa feodaalid, teisel – Vene riigi kaitsev käsi, kloostri hool ja vaev. Et liiguti ikka Venemaa suunas, mitte sellest eemale! Varem olnud seal peaaegu asustamata piirivöönd Vana-Liivimaa ja Pihkva vürstkonna (või feodaalvabariigi, kuidas kellelegi meeldib) vahel, meemetsad jmt, seejärel aga rajati klooster ja… Isegi rõhutatult eestimeelsed õppejõud esitasid asja küll variatsioonidega, kuid üldiselt samas vaimus. Sest Irboska, üks esimesena nimetatud Vene „linnu“, lausa Vana-Vene riigi tekkekohti ikkagi sealsamas ja sellest mitte kaugel suur ja oluline Pihkva, sajandeid püsinud piir, mis pidanuks nagu paikasaamiseks veelgi varasemate poliitilis-etniliste oludega klappima, dokumentaalsed andmed ka järgnevast alalisest pagemisest Kagu-Eestist Petserimaale (vastupidi küll kah, aga mis siis), ja nii edasi.
Oled juba tellija?Logi sisse
Kommenteeri Loe kommentaare (44)