Kohustusliku koolipraktika sooritamine on paljudele tudengitele suur katsumus, sest pakutavad kohad on piiratud ning nõudlus ületab pakkumise. Ehkki praktikantide juhendamine nõuab tööandjalt ressurssi, näevad ettevõtted selles tõhusat viisi spetsialistide leidmiseks.
Ragne-Liis Mõttus õpib Tallinna ülikoolis riigiteadusi ja otsis kohustusliku koolipraktika täitmiseks kohta valdkonnas, mis vastaks tema erialale. Pärast mitmeid eitavaid vastuseid, aga ka vastamata jäetud kirju õnnestus tal tänu tutvustele teha praktika lastekaitseliidus.
“Kõige keerulisem on see, et igale kohale teed eraldi motivatsioonikirja, mis on tavaliselt vähemalt lehekülje või paari pikkune ja kus pead keskenduma kindlalt organisatsiooni või ettevõtte nõuetele. Kurb, kui panustad palju oma aega ja vastu ei saa midagi, vaid tühjuse. See praegu on Eestis paraku nii,” ütles Mõttus. “Ma arvan, et tutvuste kaudu on üks võimalus: kui sind teatakse isiksusena, paistad silma ega ole ainult nimi paberil,” lisas ta.
Ülikooliti ja erialati on praktika osakaal erinev. Kuigi tihti on see lisaainepunktide eest vabatahtlik, siis paljudes valdkondades on praktika kohustuslik, millest sõltub õpingute lõpetamine. Sellistes olukordades on konkurss tihe.
“Näiteks minu erialal võib ühte organisatsiooni kandideerida Tallinna Ülikooli, Tartu Ülikooli ja TalTechi riigiteadlane. Me kõik koondume ühte – kui õpid riigiteadusi, huvitabki sind avalik sektor ja erinevad ministeeriumid, aga ka nende ressurss on piiratud. Seega on praktikakoha leidmine väga keeruline,” selgitas Mõttus.
Ka ettevõtetesse on praktikajärjekord pikk. Coop Pank võtab sel suvel tööle 16 noort, aga avaldusi laekus rekordarv.
“Sel aastal oli meil praktikale üle 1000 soovija ning kõige populaarsemad valdkonnad olid äri- ja andmeanalüüs, kuhu laekus enim avaldusi,” ütles Coop Panga personalijuht Janika Valliste. “Meie ei ole ainukesed pakkujad, noorte pärast käib võitlus. Noored kandideerivad igale poole ja seda tuleb arvestada. Ei ole ainult nii, et meie valime, vaid valivad ka noored,” lisas Valliste.
“Sel aastal kandideeris üle 1600 noore. Eelmisel aastal oli neid üle 2300 ja aasta varem ligi 1000. Kokku on kolme aasta jooksul pea 5000 noort otsinud kohta, kus proovida koolis õpitut,” märkis Telia personalijuht Pirkko Saar.
“Oleme selle ajaga suutnud pakkuda ligi 200 praktikakohta. Protsentuaalselt teeb see umbes neli protsenti soovijatest,” sõnas Saar.
Eesti seadustes puudub praktika kohta täpne regulatsioon, mistõttu pole ka praktikatasu kuidagi reguleeritud. Euroopa Komisjon tegi küll 2024. aastal ettepaneku uueks direktiiviks, mis parandaks praktikantide töötingimusi ja piiraks varjatud töösuhteid, kuid kohustuslikku palgamaksmist ei taha komisjon sätestada. Meie suuremad ettevõtted maksavad enamasti palka veidi üle miinimumi.
“Meil on vaatluspraktikat vähe, seal on praktikant töötajaga koos. Suuremalt jaolt pakume tavapraktikat,” selgitas Saar. “Tasustamine sõltub rollist: lihtsamad on ühe ja keerukamad teise tasuga. Üldjuhul jääb täiskoormusel praktika tegemise tasu vahemikku 800–1200 eurot bruto.”
Kogenud praktikapakkujate sõnul ei anna mõni asutus noortele üldse võimalusi, sest kardetakse liigset ressursikulu. Tegelikult aitavad läbimõeldud praktikaprogrammid tööandjal riske vähendada ja leida uusi töötajaid kindlamalt kui traditsiooniline värbamine.
“Meil jääb igal aastal praktikante tööle. See on noortele hea hüppelaud tööturule sisenemiseks ning ärksamad jäävad silma. Kui meil on vakantseid ametikohti ja praktikaprogramm hakkab lõppema, vaatame alati esmalt nende poole. Oleme neile juba väljaõpet andnud ja ei pea alustama nullist,” märkis Valliste.
“Ka minu kursusel on inimesi, kes lähevad praktikale ja tulevad tagasi töökohaga, mis on väga tore. Süsteem võiks aga olla paremini koostatud ning koostöö koolide, avaliku sektori, ettevõtjate ja kolmanda sektori vahel tugevam,” rääkis Mõttus. “Pakkumised võiksid olla rohkem avatud, et teaksime, kuhu meid oodatakse. Praegu pead ise sõrmega järge ajama, kuhu võiks minna ja kas asutusel on üldse pakkumisi.”