Riigikogu arutab niinimetatud nõusolekuseadust, mis kehtestab nõude, et seksuaalsuhteks on vaja inimese selget nõusolekut. AK Nädal uuris, kuidas seadus muudab vägistamise ohvrite võimalusi õigust nõuda. Prokuratuur ootab seadust, kuid leiab, et vägistamiste uurimisel nende töö oluliselt ei muutuks.
Nõusolekuseadus sätestab, et seksuaaltegevuseks on vaja mõlema poole selgelt väljendatud nõusolekut, vastasel juhul on tegu kuriteoga. Seadust hakati ette valmistama juba kaks aastat tagasi.
“See on eelkõige väärtuspõhine ja paradigmat muutev muudatus Eesti õiguskorras. Minule tundub, et kaasaegne ühiskond on valmis, et seksuaalsuhe peaks olema mõlema poole poolt aktsepteeritav. See põhineb usaldusel ja üksteise austamisel, mitte sellel, kas ma suutsin piisavalt kiiresti ära minna või ei öelda,” ütles riigikogu õiguskomisjoni esimees Madis Timpson (Reformierakond).
Õigusemõistmisel see samas väga palju ei muuda ja sageli on tegemist sõna sõna vastu olukordadega, mida tuleb lõpuks tõendada, ütlevad praktikud.
“Meie kohtupraktika on vägistamise kuriteokoosseisu tõlgendanud minu hinnangul võrdlemisi avaralt just selles osas, kas tegemist on vägivalla või eeskätt abitusseisundiga. Praktilise poole pealt ma ei näe, et meil oleks praegu lünk, mida see säte kõrvaldada aitaks,” rääkis Tartu ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi esimees Erkki Hirsnik.
“Sellega, et seaduse teksti tuli muuta, oleme täiesti päri. Kas see muudab midagi meie praktikas? Ei, prokuratuuri või politsei vaates ei muuda see mitte midagi. Oleme jätkuvalt asutused, kes peavad koguma tõendeid, neid analüüsima ja otsustama, kas nende pinnalt on alus esitada süüdistus või mitte,” selgitas Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Arika Lepp.
Sellegipoolest ootab prokuratuur nõusolekuseadust väga. Eelkõige julgustab see rohkem kannatanuid politseisse pöörduma. Nii ei jää nad üksi ja saavad kiiremini abi – olgu see kasvõi psühholoogiline. Seda lootust toetab teiste riikide praktika, kes on nõusolekuseadust rakendanud.
“Teiste riikide praktika on näidanud, et piiripealsetes asjades, millega varem kohtusse ei mindud, tehakse seda julgemalt, sest need teod täidavad igal juhul kuriteokoosseisu,” lisas Lepp.
Hirsniku sõnul tõlgendatakse praegugi erinevaid olukordi üpris avaralt.
“Kõiki ohvri magamise ajal toime pandud seksuaaltegusid on peetud abitusseisundi ajal toime panduks. Võrdlemisi hiljutine juhtum oli ka see, kus kasutati ära üllatusmomenti: keegi oli vees ja teda krabati ootamatult – ka seal leiti, et tegemist on abitusseisundiga,” märkis Hirsnik.
Kui pole ei vägivalda ega abitusseisundit ning kannatanu on näiteks enesealalhoiuinstinkti tõttu otsustanud teo ära kannatada, on praeguse seaduse järgi neid juhtumeid Lepa sõnul raske kohtusse viia. Uus seadus võiks seda aga toetada.
“Vastuhakkajaid on vähe. Vähe on kannatanuid, kes võitlevad oma elu eest. Tõendamiskese läheb natukene teise kohta. Kui praegu tõendame vägivalda või abitusseisundit, siis osade kaasuste puhul hakkame tõendama nõusolekut või selle puudumist,” selgitas Lepp.
“Meil on objektiivsed või põhiseaduslikud takistused: süütuse presumptsioon ning kahtluste süüdistatava kasuks tõlgendamise põhimõte. Lootus, et me edaspidi kõik probleemid ja vaidlused seadusemuudatusega ära lahendame, ei ole kuigi realistlik,” tõdes Hirsnik.
Timpson ütles, et mõistis seaduse menetluse ajal, et seda on vaja siin-seal kõlavate mõttemallide muutmiseks.
“Minu kõrvadele oli valus kuulda komisjonis arvamusi, et kui on jaanipäev ja on vaja, siis on vaja, peaksid olema erandid ning pealegi lahendame sellega iibeprobleeme. Mul said sõnad otsa. Teine seisukoht oli, et kui oled abielus ja oled korra jah öelnud, kehtib see etteulatuvalt kuni abielu lõpuni. Sellega on mul aga keeruline nõus olla,” nentis Timpson.
Riigikogu õiguskomisjoni plaani järgi võetakse nõusolekuseadus vastu juuni algul ja see võiks kehtima hakata uue aasta algusest.