Õhus on tunda, et valimised on lähenemas, olgu selleks siis debatt võimalike presidendikandidaatide üle või arutelud meie riigi majanduse tuleviku ja eelarvepoliitika üle.
Akadeemik Jaak Aaviksoo tõi välja kolm olulist teemat ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos, need on tööviljakus, eelarve ning riigireform.
Raoul Lättemäe rahandusministeeriumist selgitas oma kommentaaris, miks me oleme sattunud eelarvega olukorda, kus peame jooksvate kulude katteks üha rohkem laenu võtma. Oleme läbi avaliku sektori toetuste kasvu suurendanud heaoluühiskonda, aga riigieelarve tulupoole oleme unarusse jätnud. Lootus, et majanduskasv aitab suurendada riigi tulusid, pole ka täitunud, sest pole olnud korralikku majanduskasvu.
Hiljuti avalikustatud Põhimõtte Koja majandusraport tegeles paljuski samade teemadega. Erinevalt Aaviksoost jätsin riigireformi teema kõrvale, sest see läks majanduse fookusest välja. See ei tähenda, et see ei oleks oluline, eriti kui räägime avaliku sektori efektiivsemaks muutmisest.
Raport tekitas meedias korraks päris elava diskussiooni. Tõsi, tähelepanu leidsid peamisel võimaliku pensionireformiga seotud ideed, mis kogu raporti vaates moodustasid ettepanekutest väikese osa.
Seoses debatiga ja meedias kõlanud väidetega sooviksin ära klaarida paar eksiarvamust ning paari sõnaga välja tuua raporti põhiteemad ja need ei olnud seotud pensionitega.
Esiteks üritati iga hinna eest mulle otsa ette kleepida Isamaa silti, aga liim hästi ei pidanud ja silt pudenes sealt kogu aeg maha. Kui vaadata maksudega seotud ettepanekuid, siis minu mäletamist mööda ei ole Isamaa kunagi rääkinud astmelisest tulumaksust või ettevõtte tulumaksust, samuti ei ole nad minu teadmist mööda toetanud pensionide indekseerimist.
Viimase ettepaneku taustast nii palju, et minuga sarnaselt on selle ettepaneku teinud Eesti Tööandjate Keskliit ehk see ei ole unikaalne ja ainult minu välja pakutud idee. Nii on ka paljude teiste ideedega, näiteks on NUTS2 regioonide jaotamise ideed aktiivselt propageerinud professor Urmas Varblane, erakondadest Vabaerakond jne.
Teine levinud väide oli, et raport tegeles pigem ümberjaotamise ideedega ja ei pakkunud mingeid uusi arengusuundi või kasvusuundi välja. Selle üle võib vaielda, sest kui raport tegelikult läbi lugeda, siis on sealt näha, et maksukeskkonna muutuste üks idee on lisaks täiendavale kodumaise tulu saamisele luua keskkond, mis oleks atraktiivne suurtele rahvusvahelistele finantskorporatsioonidele ja fondidele.
See tähendaks, et meie maksusüsteem tekitaks olukorra kus suured USA fondid tahaksid siia tulla, kuna see oleks neile kasulik. Täpselt nii, nagu on teinud Luksemburg, mis on USA finantsinstitutsioonide jaoks ideaalne sihtpunkt Euroopas tegutsemiseks.
Luksemburgi maksusüsteem on kõike muud kui lihtne. Meie arusaamine, et ettevõtte tulu reinvesteerimise puhul ei pea ettevõte tulumaksu maksma, töötas võib olla 20 aastat tagasi., nüüd see kindlasti enam ei tööta. Seda näitavad ka andmed, mille järgi on Leedu välisinvesteeringud inimese kohta kohe-kohe jõudmas Eesti tasemele, kui nüüdseks juba ei ole jõudnud. Me oleme varasemale haljale oksale puhkama jäänud ja teised lähevad meist mürinal mööda.
Lisaks tooks NUTS2 erandi taotlemine täiendavaid ressursse EL-i regionaalpoliitika vahendistest. Elatustaseme kasvu tingimustes on reaalne oht, et varsti ei ole me Euroopa raha mõttes statistiliselt abikõlblikud, sest Tallinna SKP kõrge tase tõstab ka Eesti keskmise taseme üles.
Sooviksingi rõhutada kahte teemat, mis võib-olla on vähem tähelepanu pälvinud. Üks on maksureformi teema ja teine on regionaalpoliitika teema.
Maksureformist on palju räägitud, kuid rääkimisest kaugemale jõutud ei ole. Tavaliselt enne valimisi vaibub teema täielikult ära, sest nagu Kaja Kallas ka ausalt välja ütles, et kui me oleksime enne valimisi maksutõusudest rääkinud, siis ei oleks keegi meid valinud.
“Eesti on koos Lätiga ainsad riigid, kus kapitalimaksud moodustavad alla kümne protsendi kõikidest maksutuludest.”
Maksureformi sisu ei peaks olema lihtsalt maksutõusud, nagu seda on viimastel aastatel tehtud, vaid pigem maksude struktuuri muutused. Eesti on koos Lätiga ainsad riigid, kus kapitalimaksud moodustavad alla kümne protsendi kõikidest maksutuludest. Eestis 8,5 protsenti ja Lätis 9,3 protsenti. Euroopa Liidu keskmine on 22 protsenti.
Tarbimismakse ei saa lõpmatult tõsta, seda näitasid 100 000 allkirja, mis koguti toiduainete käibemaksu alandamise petitsoonile. See on Eesti mõistes ikka väga palju inimesi. Kas pöördumisest midagi ka sündis? Ei sündinud.
Samuti on ettevõtetele suureks koormaks kõrged tööjõumaksud. Järgnevalt peakski fookusesse võtma pigem erinevad kapitali ja varamaksud, kui me tahame eelarve tulubaasi suurendada. Selleks, et eelarve defitsiiti vähendada üksnes majanduskasvuga, läheks vaja ebanormaalselt kõrget majanduskasvu, umbes sellist nagu meil oli kahetuhandete alguses. Praeguse elatustaseme juures ei ole see lihtsalt realistlik. Baastase, mille peale kasvu ehitada, on juba piisavalt kõrge.
Teine ja veelgi valusam viis eelarve tasakaalu suunas liikuda, on avaliku sektori kulude kärpimine. Elu on näidanud, et poliitiliselt on väga keeruline, kui mitte võimatu, vähendada kulusid tervishoiule või haridusele.
Majanduslikus mõttes tähendaks see tasulise hariduse ja meditsiini osakaalu kasvatamist. Elu on näidanud, et sama keeruline on avaliku halduse kulude vähendamine, rääkimata pensionite kasvu pidurdamisest. Reaktsioone viimasele ettepanekule võivad tugevama närvikavaga inimesed lugeda sotsiaalmeediast.
Järele jäävad lihtsamad ja pikas perspektiivis negatiivsema mõjuga otsused.
Võime mitte midagi teha ja purjetada edasi nii, nagu seda on seni tehtud. Kaitsekilbina saab kasutada igasuguseid väljendeid, näiteks erakorralised meetmed, julgeoleku vajadus, EL-i eelarvepoliitika vabastusklausel jne. Nende loosungite varjus saab laenu arvelt rahulikult jooksvaid kulusid edasi finantseerida. Kasuks tuleb ka avaliku sektori palgakasv ja inflatsioon, sest siis laekuvad nii tööjõu kui ka tarbimismaksud paremini ning riigikassase tuleb rohkem raha.
Kokkuvõttes tuleb tegelik eelarve puudujääk väiksem, kui esialgsete prognoosidega ennustati, sest prognoosid on pigem konservatiivsed ehk väga kõrget inflatsiooni ei ennusta. JOKK, nagu tavatsetakse öelda.
Keerulised ajad vajavad raskeid ja riigimehelikke otsuseid, aga kas meie erakonnad on selleks valmis, seda näitavad järgnevad kaks–kolm aastat.