Kogemata koorus kuue-filmi-päev välja, ajad klappisid ilusti ja natuke pidi jooksma vahepeal ühest kinost teise, et maanduda seejärel lõhnastatud daami kõrvale oma higise särgiga: bonjour!
“Täis Phil”
“Full Phil”
Quentin Dupieux
Prantsusmaa
2026
Midnight Screenings
Otsida Dupieux’ filmidest tähendust on nagu püüda tuult väljal. Ta on ka ise öelnud, et lähtub pigem absurdist kui tähendusest. Kuskilt alguse saanud ideed ei pruugi terviku mõttes üldse samas kohas ega isegi samas maailmas lõppeda.
Tohutu produktiivsuse juures on ta teinud asju, mis mulle väga meeldivad, aga ka selliseid, mis üldse korda ei lähe. Oma pealtnäha täiesti suvalise struktuuriga ja läbi mõtlemata, tunde pealt riffivate filmidega on ta aga üsna ainulaadne tegelane praegusel filmimaastikul, keda ikka teatud huviga jälgida püüan.
“Täis Phil” Autor/allikas: Cannes
Jutu jätkuks: ta tundub Cannes’sis tänavu olevat lausa kahe uue filmiga (!). Neist esimene, “Full Phil” (ilmselt sõnamäng ingliskeelsest tegusõnast fulfill ehk täitma, küllastuseni pakkuma), on jabur ja tubateaterlik lugu kolme põhitegelasega: Magnaat (Woody Harrelson) ja tema tütar (Kristen Stewart) on Pariisis omavahelise suhte parandamise reisil (isa idee), aga kaklevad esimesest sekundist peale. Mängu sekkub hotelli teenistuja (Charlotte Le Bon), kelle arvates on tüli ohtlik ja isal peab silma peal hoidma. Tütar sööb ja joob vahetpidamata, aga ajapikku hakkab tunduma, et sellest paisub hoopis isa kõht ja ka kasvav joove on hoopis isale üle kandunud. Laias laastus ongi kõik, lõpulahendust ei räägi.
Kõigi nende ülitäpseks ja igavaks konstrueeritud võistlusfilmide kõrval on “Full Phil” nagu sõõm värsket õhku oma anarhismiga. Täiesti mõttetu, mis ongi asja mõte. Vahelduseks ka keegi, kes (vist) ei püüagi meile mingit sõnumit edastada. Woody Harrelson ütles ka intervjuus, et eelistab nüüdsel ajal mängida pigem Euroopa filmides. “Kurbuse kolmnurk” ja “Full Phil” – pole paha.
7 / 10
“Revolutsiooni proovid”
“Rehearsals for a Revolution”
Pegah Ahangarani
Tšehhi-Hispaania
Special Screenings
Tegelikult ju Iraani film – Iraani autor, teemad ja ajalugu –, aga Iraan pragusel ajal enam neid filme ei rahasta, mida me vaadata viitsiksime.
Vaatan ja imestan juba ei-tea-mitmendat korda, et kuidas neil see kinematograafiline poeesia nii kergelt kätte tuleb. Nad kirjutavad oma filme tõepoolest otsekui värsivormis, riimuvate visuaalsete fraasidega, tervikuks põimuvate salmidega, iseennastki alati ridade vahele ja sisse pannes. Iraanilik modernistlik lähenemine juhib ka seda dokki siin, autor on tekstis pidevalt kohal, ja viimases episoodis lausa konstrueerime ja dekonstrueerime osa süntaksit koos autoriga käigupealt.
“Revolutsiooni proovid” Autor/allikas: Medianest / Fasten Films / Cannes
Selle kontseptuaalse lähenemise taga on aga ka uskumatult tugev sisu: viiel eri ajastul tehtud viis katset kukutada Iraani autoritaarset võimu läbikukkunud revolutsioonides. Autoril on kohati täiesti uskumatut arhiivimaterjali pakkuda või on ta siis napid võimalused maksimaalselt ära kasutanud, punudes arhiivilõigud kokku just sel moel, et need on kõik jutustuse teenistuses.
Aga siiski, kasvõi üks näide: 2009. aasta “Rohelise laine” tänavarahutuste ajal filmides pillab ta käest kaamera. Üks tema järel jooksev mees korjab selle üles ja järgneb võtet jätkates autorile. Hiljem, kaamerat üle andes, jääb ka autor ise pildile. Režissööril Pegah Ahangaranil on võimalus näha enda videos ootamatult iseennast, väga murrangulisel hetkel. Ja selliseid momente on veel.
Õnnetuseks avaneb ka Pandora laegas: Ahangarani isa ja ema – ka siin filmis kohal, kas füüsiliselt või arhiivi kaudu – on mõlemad filmirežissöörid, kelle loominguga pole üldse tuttav, nii et võimalus minna ja vaadata, mis seal jäneseurus on ja kui kaugele see viib…
8,5 / 10
“Topeltvabadus”
“Double Freedom”https://kultuur.err.ee/”La Libertad Doble”
Lisandro Alonso
Argentiina
2026
Quinzaine des cinéastes
Argentiinlane Alonso on tuntud kui üks n-ö slow cinema juhtfiguure ja selle arvestusega oli ehk lihtsam filmi siseneda. Oleksin seda tahtnud öelda ka naisele enda kõrval, kes paarikümne avaminuti järel sügavalt ohkas ja siis edasi magas. Väga huvitav oli ennastki kõrvalt vaadata, kuna siin festivalil on iga keskmine sekund-minut-tund väga hektiline, siis ühtäkki pannakse keha olukorda, kui signaali või infot ei tulegi normaalse tihedusega enam peale. Nagu oleks Red Bulli kanüül küljest ära võetud.
Alonso on isegi selle slow cinema kontekstis väga rahulik, tegevusi näidatakse kaua ja monteerimata. Midagi ei pruugigi toimuda enamuse ajast. Keha hakkab muidugi protestima sellise vägivaldse aeglustuse peale, käiguvahetus on liiga järsk, vastukaaluks püüab organism end välja lülitada ja suruda peale uinumist. Kaitsereaktsioon. Pole hullu, peame vastu.
“Topeltvabadus” Autor/allikas: Cannes
Kui esimene šokk on läbi, siis algab aklimatiseerumine, umbes nagu kosmonautidel, aga nemad peavad omaks võtma näiteks kaaluta oleku, mina loobuma aja fikseerimisest igal hetkel. Täheldan järkjärgulist kohanemist ja poole filmi pealt jälgin juba suurima tähelepanuga seda, kuidas mitte midagi ei juhtu. Mõte rändab vahel filmiga kaasa, vahel mõnda kõrvalteed pidi mujale. Igavus on nagu peoga pühitud ja siis veel mingil hetkel saabub sõna otseses mõttes meditatiivne seisund. Stasis. Aeg ongi seisma jäänud. Võrratu kogemus, mida meie kinodes väga tihti kogeda ei õnnestu.
Ahjaa, filmist ka. Talunik elab rahulikult oma elu ja teeb tööd, kuni selgub, et ta raviasutuses asuv vaimse puudega õde peab sealt ära tulema, sest hooldekodu pannakse kinni. Õde tuleb vennaga koju kaasa ja hakkab ümbritsevat maailma kaardistama. Ja siis veel lõpp, mida ei räägi. Ongi kõik.
7,5 / 10
“Garance”
Jeanne Herry
Prantsusmaa
Põhivõistlusprogramm
Garance (Adele Exarchopoulos) on andekas noor näitleja ja iga peo hing. Kahjuks peab seda hinge aga vaikselt alkoholiga toitma ja eks peatselt hakkab see hoopis teda sööma.
Päris huvitav on vaadata funktsioneeriva alkohooliku vaikset võitlust paratamatusega, sest elatakse ju kogu aeg krediidi peale. Siin pole liigset hukkamõistu ja tüütut moraaliga lagipähe tagumist, pigem üritatakse mõista ja lahendust leida. Sellise case study’na on siin omad momendid, aga teisalt kaldutakse liigsesse didaktikasse.
“Garance” Autor/allikas: Cannes
Peaosalisel muidugi avaneb siin võimalus teha üks selline korralik mitmetahuline roll. Parima naispeaosalise väikesesse võimalikku ringi ta selle esitusega igatahes jõuab, aga vara on veel praeguseks poole peale jõudnud võistlusprogrammis suuri järeldusi teha.
5 / 10
“Moulin”
László Nemes
Prantsusmaa-Belgia-USA
Põhivõistlusprogramm
Prantslaste jalajälg hakkab võistluses minema juba ebaproportsionaalselt suureks ja ausalt öelda ähvardab see samm monokultuursuse suunas kompromiteerida tervikut, mis peaks justkui olema maailma filmikunsti paremik. Nüüd siis on lisaks prantsuse autorite filmidele Olümposele valitud ka Asghar Farhadi, Ryusuke Hamaguchi ja Laszlo Nemesi prantsuse filmid, ja mujalgi filmides on prantslastele pugemise märke siin-seal näha. Kui filme hakatakse tegema festivalidele, siis on laeva kurss küll vale.
“Moulin” Autor/allikas: Pitchipoi Productions / Studio TF1 / Cannes
Ungarlane Nemes on meid otsustanud veenda selles, et natsid olid väga pahad. Kuigi ta on seda juba varem teinud oma seni ainukeses heas filmis “Sauli poeg”. Seevastu on väga õilis Prantsuse vastupanuliikumine, kelle kõrgem juht Jean Moulin (Gilles Lellouche) saadetakse okupeeritud tsooni uut logistikat korraldama, aga kes kukub kinni. Nüüd tuleb tal hakata vastupanu osutama Lyoni Gestapo juhile Klaus Barbiele, keda mängides saab Lars Eidinger oma sisemise elaja korralikult välja lasta.
Märkimisväärne, et film linastus 35mm koopia pealt, aga iseenesest on tegemist üheplaanilise kangelaslooga, mis suures osas koosneb piinamisest ja kannatustest. Happy days.
4 / 10
“Hope”
Na Hong-jin
Lõuna-Korea
Põhivõistlusprogramm
Alustuseks tahaks küsida küll, et miks on see uus Lõuna-Korea mega-blockbuster (nende kalleim film peaks olema) öiste linastuste asemel põhivõistlusprogrammis. Puhas žanrikas, kuigi eri ulmežanre segav, aga kindlasti mitte võistlusfilm…
Esimene tund kulub koletise viidetele, kui seni vaid kuulda olevat monstrumit ajab taga seltskond korealasi. Koletis möirgab hirmsalt, meid peaks hoidma ärevuses kujutelm, milline ta on, aga tunni lõpuks settib sisse kerge väsimus. Järgmises osas koll paljastatakse ja tuleb kahjuks temaga koos lagedale ka suht puine CGI. Siis aga hakatakse lookihistusi peale kuhjama ja halvad arvutiefektid muutuvad ebaolulisemaks, sest film keerab vindi nii totaalselt üle, et vahet pole – ega nad ennast liiga tõsiselt ju ei võta niikuinii.
“Hope” Autor/allikas: Cannes
Kui muidu on filmide ajurünnakutel ilmselt mingi ideede nimekiri, kust valitakse parimad, siis “Hope’i” ajurünnakul tehti nimekiri valmis ja otsustati kõik sisse panna, algusest lõpuni. Siin on paar üsna metsikut laiendust, kohati on igav, siis naljakas, siis tüütu, siis korraks põnev. Väga kõikuva kvaliteediga, aga see on alles kolmefilmise sarja esimene osa. Lõpp ei jäta kahtlustki, et siit on plaan edasi minna.
5 / 10