Küsimus ei sünni tühjast kohast. Viimased aastad on energiaturgudele olnud erakordselt turbulentsed. Ukraina sõda, Venemaa gaasitarnete katkemine, Lähis-Ida konfliktid ja geopoliitiliste pingete kasv on muutnud energia küsimuse taas üheks maailma keskseks teemaks.
Marko Alliksoni hinnangul ei olegi asi niivõrd pessimismis, kuivõrd määramatuses. „Liiga suur määramatus on see, mis tekitab pessimismi,“ ütleb ta.
Ta meenutab, et enne Venemaa sissetungi Ukrainasse ei uskunud suur osa turuosalistest, et selline stsenaarium võiks reaalselt juhtuda. Kui aga juhtus, muutusid hinnad päevadega ulatuses, mida polnud varem nähtud. „Ühel hetkel nägid inimesed, et see, mida peeti võimatuks, võib tegelikult juhtuda.“
Ja just see muudab energiaturud eriliseks. Sageli ei liigu hinnad mitte ainult numbrite järgi, vaid ka ootuste, hirmude ja ebakindluse järgi.
Kas energiapööre on üldse kunagi toimunud?
Esile kerkib üks kõige huvitavam ja võib-olla ka kõige provokatiivsem küsimus kogu energiadebatis. Hanno Lindpere toob arutellu inspiratsiooniks prantsuse teadlase Jean-Baptiste Fressozi käsitluse energiast, mille üks keskseid väiteid seab kahtluse alla mõiste, mida kasutame peaaegu igapäevaselt.
„Raamatu üks põhiväiteid on see, et mõiste nagu energiapööre või rohepööre ei pruugi olla päris korrektne. Ajaloos pole tegelikult toimunud selliseid pöördeid, kus üks energiaallikas lihtsalt kaob ära ja teine tuleb asemele,“ ütleb Lindpere.
Oleme harjunud kirjeldama inimkonna arengut kui järjestikuseid energiaajastuid. Kõigepealt puiduajastu, seejärel kivisüsi, siis nafta ning nüüd taastuvenergia. Selline narratiiv loob mulje, nagu oleks üks energiaallikas teise välja vahetanud ning maailm oleks liikunud ühest etapist järgmisse.
Fressozi vaade on märksa nüansirikkam. Tema hinnangul ei ole ajalugu liikunud mitte asendamise, vaid kuhjumise loogika järgi. Uued energiaallikad ei tõrju vanu kõrvale – need lisanduvad olemasolevatele ning laiendavad võimalusi, mida energia kasutamine ühiskonnale pakub.
Allikson leiab, et ajaloolised andmed toetavad seda mõtet üsna hästi. „Kui vaadata ajaloolisi andmeid, siis tegelikult pole midagi ära kadunud. Puitu kasutatakse endiselt, sütt kasutatakse endiselt, naftat kasutatakse endiselt. Iga uus energiaallikas on lihtsalt toonud juurde uusi võimalusi.“
See võib esmapilgul kõlada vastuoluliselt. Oleme harjunud mõtlema, et taastuvenergia tulek tähendab automaatselt fossiilkütuste taandumist. Tegelikkuses ei pruugi pilt olla nii sirgjooneline. Kui maailmamajandus kasvab ja energiavajadus suureneb, siis võib juhtuda, et taastuvenergia kasvab kiiresti, kuid samal ajal kasvab ka kogu energiatarbimine tervikuna.
Nii muutub ka küsimuse fookus. „Võib-olla ei ole kõige olulisem küsida, milline energiaallikas millise välja vahetab. Võib-olla on olulisem küsida, mida uus energiaallikas võimaldab teha sellist, mida varem teha ei saanud,“ sõnab saatejuht.
Elektrifitseerimine on selle üks selgemaid näiteid. Elekter ei ole lihtsalt järjekordne energiaallikas teiste kõrval – see on viis, kuidas energiat kasutada. Valgustus, transport, andmetöötlus, tootmine, sidepidamine ja tänane digitaalne maailm tervikuna toimivad suuresti tänu sellele.
„Elekter on lihtsalt erakordselt mugav asi,“ ütleb Allikson. „Sa saad selle võimsuse hetkega põhja keerata ja hetkega maha võtta.“ Just selles võibki peituda energia arenguloo tegelik loogika, ehk mitte vanade lahenduste kadumises, vaid uute võimaluste pidevas juurde tekkimises.
Rohepööre ja reaalsus ei liigu alati samas tempos
Nii jõuabki vestlus rohepöördeni. Avalikus arutelus käsitletakse rohepööret sageli väga mustvalgelt: kas ollakse selle poolt või vastu. Ent Alliksoni hinnangul on päris maailm palju keerulisem. „Taastuvenergia ja gaas ei võitle omavahel. Nad täiendavad teineteist.“
See mõte kõlab ehk ootamatult ajal, mil gaasi nähakse sageli kui midagi, millest tuleks kiiresti eemalduda. Ent taastuvenergia üks keskseid väljakutseid on selle kõikuvus. Tuul ei puhu alati. Päike ei paista alati.
Keegi peab süsteemi tasakaalus hoidma. Ja väga sageli on selleks gaas. Paradoksaalselt võib taastuvenergia kasv suurendada vajadust just nende lahenduste järele, mida sageli peetakse vanaks maailmaks.
Vestluses puudutatakse ka Euroopa CO₂ süsteemi ning selle mõju. Allikson tunnistab, et süsteem on aidanud muuta energiatootmist taastuvamaks, kuid lisab kohe olulise täpsustuse: „Eesmärk on olnud õige, aga süsteem ise on üsna habras.“
Tema sõnul püütakse mehhanisme pidevalt kohendada ja täiustada, kuid küsimus on selles, kuivõrd on võimalik keerulist turgu administratiivselt juhtida.
Miks mudelid sageli eksivad?
Energeetika üks suurimaid väljakutseid on pikk vaade tulevikku. Elektrijaamu ei ehitata kolmeks aastaks. Sageli tehakse investeerimisotsuseid kahe-kolmekümneks aastaks.
Lindpere küsib otse: „Kas me üldse teame piisavalt, et selliseid otsuseid teha?“
Alliksoni vastus on aus: „Mudelid sõltuvad sellest, mida sa sinna sisse paned.“
Siin peitubki probleem. Kümme aastat tagasi tundus Euroopa energiaturg üsna rahulik. Hinnad olid stabiilsed, Venemaa gaas voolas ning suuri muutusi ei paistnud. Turg oli Alliksoni sõnul isegi mõnes mõttes „uinutatud“. „Tundus, et midagi väga teha ei olegi vaja. Kõik toimis justkui iseenesest,“ meenutab ta.
Siis muutus kõik. CO₂ hinnad tõusid. Venemaa alustas sõda. Energiakriis lõi hinnad üles. Taastuvenergia investeeringud kasvasid kiiresti. Mudelid, mis veel mõni aasta tagasi tundusid usaldusväärsed, kaotasid oma tähenduse.
Alliksoni sõnul ei ole probleem ainult selles, et tulevikku on raske ennustada. Sageli ei märgata ka neid muutusi, mis juba silme ees toimuvad. „Sa võid olla kogu aeg turu sees, sul võivad olla kõik mudelid olemas, aga ikkagi ei pruugi sa aru saada, mis järgmisel nädalal juhtuma hakkab,“ ütleb ta.
Lindpere võtab selle kokku mõttega, mis jääb saatest laiemaltki kõlama: „Päris elu muudab eeldusi kiiremini, kui mudelid suudavad reageerida.“
Ja võib-olla just see teebki energiasektori investorite jaoks korraga nii ohtlikuks kui ka erakordselt huvitavaks – maailm võib muutuda kiiremini, kui enamik prognoose eeldab.
Kas tuumaenergia on lahendus või liiga optimistlik unistus?
Vestluse lõpupoole jõutakse teemani, mille ümber käib kogu maailmas uus diskussioon – tuumaenergia. Allikson ei kahtle, et tuumaenergial on koht tulevikus. Kuid ta seab küsimärgi liiga optimistlike ootuste taha. „Kui räägitakse, et Eestis võiks väike moodultuumajaam valmis saada juba 2035. aastaks, siis mina seda ei usu.“
Tema hinnangul on realistlikum vaadata kaugemale. Põhjus ei seisne tehnoloogia puudumises, vaid õppimiskõveras. „Esimesed lahendused on alati kallid. Alles siis, kui sama tehnoloogiat ehitatakse kümneid või isegi sadu kordi, hakkavad kulud märkimisväärselt langema,“ sõnab ta.
See ei tähenda, et tuumaenergia oleks halb idee. Pigem tähendab see, et tehnoloogiline areng liigub sageli aeglasemalt, kui avalik debatt eeldab.
Tuleviku kõige huvitavam küsimus
Vestluse lõpus pöördub jutt tagasi selle juurde, kust saade alguse sai, ehk ideede juurde. Millised ideed võivad kujundada järgmise kümnendi ning milliste tehnoloogiate peale tasub maailmal tegelikult panustada?
Kui vesiniku suhtes jääb Allikson pigem ettevaatlikuks ning termotuumasüntees tundub tema hinnangul veel väga kauge tulevikuna, siis ühe valdkonna juures muutub tema toon märksa kindlamaks. See on energiasalvestus.
Allikson usub, et just salvestuslahendused võivad kujuneda lähiaastatel üheks kõige murrangulisemaks arengusuunaks energiatehnoloogias. Tema sõnul on tegemist ühe valdkonnaga vähestest, kus investeeringud toimivad juba täna ilma ulatuslike riiklike toetusteta.
„See on üks väheseid valdkondi, kus täna on võimalik investeerida ilma massiivsete toetusskeemideta,“ ütleb Allikson. Ta rõhutab, et akutehnoloogiate areng toimub väga kiiresti ning sama oluline kui tootmisvõimsuste kasv on võime energiat salvestada ja tarbimist ajas nihutada.
„Kulud langevad kogu aeg ja see muudab salvestuse üha konkurentsivõimelisemaks,“ märgib ta. „Kui alguses räägiti pigem lühiajalisest salvestusest, siis täna liigutakse juba järjest pikemate lahenduste poole.“
Vestluses jõutakse ka selleni, et järgmine suur läbimurre ei pruugi tulla tingimata ühest uuest energiaallikast, vaid hoopis energiasüsteemide paremast tasakaalustamisest ja paindlikkusest.
Allikson peab eriti huvitavaks uute akutüüpide arengut, mis võiksid vähendada sõltuvust liitiumist ja teistest kriitilistest toorainetest. „Kas või näiteks naatriumi- või soolapõhised akud – sinna pannakse praegu väga palju raha,“ ütleb ta.
Saate lõpetuseks võtab Hanno Lindpere kogu arutelu üsna hästi kokku. Tema hinnangul jäi vestlusest kõlama arusaam, et energiatulevik ei kujune ühe suure revolutsiooni kaudu, kus üks tehnoloogia kõik teised välja vahetab. „Pigem sünnib muutus kümnete väikeste arengute koosmõjus. Vana ja uus maailm eksisteerivad mõnda aega kõrvuti, täiendades üksteist rohkem, kui esialgu paista võib.“
KPMG podcast’i „Investeerimisideed ja universum: Energia“ täispikas episoodis avavad Hanno Lindpere ja Marko Allikson neid teemasid veelgi põhjalikumalt – alates geopoliitikast ja rohepöörde paradoksidest kuni tuumaenergia, vesiniku ning järgmiste suurte investeerimisideedeni.
Kuula täispikka podcast’i Spotifyst või KPMG kodulehelt ja mõtle kaasa, millised ideed võivad kujundada järgmise kümnendi maailma.