Eesti jäätmereformi algne eesmärk on õige – suurendada jäätmete sorteerimist ja nende kasutamist toorainena. Riigikogus arutlusel olev seaduseelnõu liigub aga mitmes punktis vastupidises suunas, pidurdades kogu valdkonna arengut, kirjutab Kai Realo.
Jäätmeseaduse muutmise praegune eelnõu annab lisaks jäätmeveo korraldusele omavalitsustele õiguse korraldada ka hilisemat jäätmekäitlust nn sisetehinguna ehk ilma avaliku hanke ja konkurentsita.
Kuigi reform puudutab peamiselt korraldatud jäätmeveo raames kohtkogutavaid jäätmeid nagu segaolme- ja biojäätmed ning pakendid, siis omavalitsus kogub läbi jäätmejaamade või kampaania korras kogumisringidega palju laiemat valikut, muuhulgas ehitus- ja lammutusjäätmed, suurjäätmed, tekstiilijäätmed, ohtlikud jäätmed ja palju muud.
Kõigi nende käitlemiseks on juba olemas toimivad lahendused, aga reformi praeguse plaani kohaselt on võimalik ka nende munitsipaliseerimine. Eesti väiksust arvestades võib taoline sisetehingute lubamine viia jäätmekäitluse sektori hääbumiseni.
Sisetehingud mõjutaks negatiivselt kogu jäätmekäitlust
Kui omavalitsused saavad anda jäätmete majandamise oma munitsipaalettevõtetele ja jätavad erasektori kõrvale, siis kaob vaba konkurents ning suureneb korruptsioonivõimalus. See aga on vastuolus nii Euroopa Liidu toimimise aluspõhimõtetega kui ka konkurentsiameti soovitustega.
“Eestil on olnud muresid konkurentsiga jäätmeveo korralduses, kuid jäätmekäitluse valdkonnas toimib turg hästi.”
Euroopa Liidu konkurentsiõigus lubab riigil või omavalitsusel turgu piirata vaid erandjuhtudel ehk juhul, kui tegemist on üldist majandushuvi esindava teenusega, mida turg ise ei suuda pakkuda. Eestil on olnud muresid konkurentsiga jäätmeveo korralduses, kuid jäätmekäitluse valdkonnas toimib turg hästi. Konkurents on taganud investeeringud uutesse ja innovaatilistesse lahendustesse ning edendanud ringmajandust.
Leedus tõi konkurents madalaimad hinnad
Konkurentsiamet on korduvalt jäätmeturu sisetehingute kahjulikkusele tähelepanu juhtinud. 2024. aasta analüüsist nähtub, et sisetehingute lubamine suurendaks turu kontsentratsiooni, kahjustaks avalikku huvi ja takistaks uute ettevõtete turule tulekut.
Samuti viitas amet Leedu kogemusele, kus kolmandik omavalitsustest andis jäätmekäitluse ainuõigused oma ettevõtetele. Mõnes omavalitsuses polnud hanget tehtud enam kui seitse aastat ning teenuse hinnad erinesid piirkonniti kuni sada protsenti ning madalaimad hinnad olid seal, kus rakendati konkurentsipõhiseid hankeid.
Tööandjad on sellele probleemile tähelepanu juhtinud, muuhulgas peaministri majanduskasvu nõukojas, ja teinud ettepaneku säilitada sisetehingute keeld nii korraldatud jäätmeveol kui ka sellega seotud jäätmekäitluses.
Ettevõtluse ja üldsuse huvides on viia jäätmereformi eelnõu kooskõlla konkurentsiameti soovitustega ja täiendada selliselt, et riigihangete nõuet ei oleks omavalitsustes võimalik vältida. Selline muudatus aitaks säilitada läbipaistva ja ausa konkurentsi, tagaks investeeringute jätkumise ja toetaks reformi tegelikku eesmärki ehk ringmajanduse arengut.
Loodan, et riigikogu mõistab sellise poliitilise otsuse mõju Eesti ettevõtlusele ning kohalike omavalitsuste elanikele ning ettevõtetele ja otsustab selle kasuks, et munitsipaalettevõtted jäätmekäitluses peavad konkureerima samadel tingimustel teiste erasektori ettevõtetega nii hinna kui kvaliteedi osas.
Kahjuks on kihk munitsipaliseerida laiem probleem Eesti kohalikes omavalitsustes. Kui hange ebaõnnestub, jääb selle korraldamiseks liiga vähe aega või magatakse tähtajad maha, hakatakse teenust ise pakkuma. See ei näita eraettevõtete suutmatust vajalikke teenuseid pakkuda, vaid viitab pigem omavalitsuste juhtimiskvaliteedile ja võimekusele hankeid korraldada.