Inimlikud puudused, nagu unustamine ja kuulujuttude levik, ei pruugi olla nõrkused, vaid hoopis arengu mootor. Lõuna-Korea teadlased leidsid just nende omadustega täiendatud robotid tegid tõhusamalt koostööd ja lahendasid ülesandeid kiiremini, vahendab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Inimesed peavad end maailma kõige intelligentsemaks olendiks, loomariigi geeniusteks vmt. Tõenditena esitatakse keerulisi tööriistu ja reisi Kuule. Oletame, et see väide peab paika. Kuidas aga seletada meiesuguste geeniuste argielus juhtuvat? Seda sisutavad lugematud ebaõnnestumised, keskendumisraskused ja unustamised.
Näiteks valmistasid geeniused 1999. aastal Marsi sondi ja toimetasid selle sihtmärgini. Praeguses vääringus kulutati umbes 650 miljon dollarit. Sond põles ära, kuna navigatsioonitarkvaras olid parameetrid kirjas imperiaalses süsteemis, aga oleks pidanud olema teadusmaailmas levinud meetrimõõdustikus.
Paar kuud hiljem kukkus Marsile ja purunes piltlikult poole odavam sond. Keegi nn geeniustest põhjust ei tea. Pakutakse juhtimistarkvara viga, mille tulemusel arvas kallis seadeldis, et oli juba maandunud ja lülitas mootori välja. Apollo 13 pidi toimetama inimesed Kuule, aga ehitusvea tõttu purunes hapnikuballoon ja inimese intellektuaalset võimekust kuulutama pidanud reis muutus päästeoperatsiooniks. Sellest valmis muidugi hiljem film inimlikust kangelaslikkusest tema enda vigadega võitlemisel.
Need pole haruldased erandid. Maal sõditakse, upub uppumatuks ehitatud hiigellaev, korraldatakse börsikrahhe ja aetakse miljoneid ettevõtteid pankrotti, põhjustatakse iga päeva raskeid liiklusavariisid, opereeritakse väikese vigastuse asemel tervet jalga, eksitakse teelt, lukustatakse end koduukse taha jne. Kuidagi kõhe on lubada looduse meistriteoseid kasvõi kruvikeerajat kasutama.
Võiks oletada, et oleme saavutanud midagi tänu naiivsele optimismile, teatud süüdimatule jultumusele asuda oma puuduslikkuse kiuste keeruliste väljakutsete kallale, võttes sisse regulaarse doosi intellektuaalse eksimatuse enesekiituse müüti. Tehes ränki vigu, näeme end ikkagi läbi roosade prillide ning peame end loomade ja masinate võrdluses ülimuslikeks.
Vahest eksime tõendite tõlgendamisel. Kellelegi ei tohiks tulla üllatusena, kui mõni harv erakordse intellektuaalse võimega indiviid osutub looduses haavatavaks, normist eristuva hälbega isendiks. Normaalsed inimesed jäävad oma võimetelt n-ö normaalseteks, aga keerulise teadusliku analüüsi, kunsti ja muu intellektuaalse erakordsusega kaasneb tihti mõni normaalsetega võrreldes nõrgestav hälve, kaasaegses kõnepruugis neurodiversiteet.
Vahest peitub selles vihje, et meie, nn normaalsed, saame hakkama keerulise eluga just tänu rohketele nõrkustele. See poleks keskpärasus, vaid sihipärane strateegia, milles unustame vigu ja vimma ning eksime avastuste teele. Me ei ole Buridani eesel, kes analüüsis kahe heinakuhja vahel, kummast alustada, kuni suri nälga. Evolutsioon ei eelistanud täiuslikku analüüsi, vaid robustset algatust.
See ei aidanud paljuneda isoleeritud, individuaalsel täiuslikkusel, vaid kujundas meist sotsiaalsed karjaloomad, kes edenevad kollegiaalsete nõrkustega arvestavas kohanemissurves, üksikasju unustades ja jätkuvalt õppides.
Vastupidisele viitavad autismijuhtumid, milles erakordsete isoleeritud võimetega inimene võib sattuda paanikahoogu, kui kraanikausil on paigutatud seep ootamatult vasakule, mitte paremale. Kumb on ellujäämisel olulisem, kas eeldada, et maailm on muutumatu ja reeglipärane või õppida komberdama teaiste komberdajate keskel, olles jätkuvalt valmis maailma loodud muutusteks?
Näeme, mida loodus eelistas. Robotitevalmistajatel kulus selle märkamiseks aega. Masinaid on seni õpetatud tegutsema täpsete ja loogiliste reeglite vaimsuses. On ju roboteid loodud inimese lohakuse ületamiseks. Nende rutiinne nutikus jookseb aga igapäevase kaose keskel kinni, näiteks kui nende teele sõidab ette tõstuk või rajale on unustatud mõni kast. Seal nad siis trügivad ja surisevad ning süsteemis levib viivituste kaskaad.
Lõuna-Korea teadlased otsustasid robotitesse lisada inimlikke rühmakäitumise elemente, nagu kuulujuttude leviku ja unustamise. Tulemuseks oli ootamatult tõhus koostöö. Masinad lahendasid etteantud ülesandeid umbes viiendiku võrra paremini ja neil kulus liikumisele pea kolmandiku vähem aega. Seda kõike keerulises ja muutuvas olustikus. Ühtlasi leidis töörühm, et robotid vajasid vähem kalleid andureid.
Võimalik, et meie edu pole tärganud vigade kiuste, vaid tänu neile. Õpetades kaardi asemel kasutama kompassi, teisi inimesi ning astuma õigeks arvatud rajalt kõrvale.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.