“Me oleme kristlikust perest, minu isa oli Hageri kirikus jutlustaja, kes veel päris vanas eas ordineeriti õpetajaks. Oma elu viimases etapis oli ta viis aastat Saaremaal Jämaja kirikuõpetaja. Ta oli väga emotsionaalne, tema jutt pani kuulama. Ema mängis kirikus orelit, aga nii ema kui isa olid muusikaliselt iseõppijad,” ütles Birgit Sarrapi ema Astrid Õigemeel, kes on pärit üheksalapselisest perest, kus Astrid oli pesamuna.
Birgiti vanim õde Reelika on maalähedane looduslaps, kellel on mahetalu ja kes kasvatab oma perele söögiks kõik ise. Vanuselt järgmine tütar Sigrid tegutseb IT-valdkonnas ja on personalijuht. “Kõige noorem tütar on pesamuna Kairi, kes praegu otsib oma teed,” nentis nelja lapse ema Astrid.
Tänu Kairile hakkas Birgit tegema bändi nimega Kreeker Kids, kuhu esmalt kutsuti laulma Kairi ja veidi aega hiljem läks Birgit taustalauljaks.
Astrid on elupõline muusikaõpetaja, kellele on samuti kogu elu meeldinud laulda.
Kristlus on elus väga olulist rolli mänginud
“Isa ei olnud selline, kes lapsena oleks meile usku peale surunud. Luteri kirik on vabam ka, kristlikud väärtused on praegugi au sees, pere kasvas sellises väärtusruumis, et ole hea inimene,” meenutas Astrid oma lapsepõlvekodu õhustikku.
“Mina tunnen ka, et kirik ja kristlus on meie peres väga suurt rolli mänginud. Samuti pühapäevakool ja pühapäevakooli sõbrannad, sest nendega koos ma läksin viiulit õppima. Minu esimesed esinemised olid kõik kirikus. Meie ei planeerinud ka seda, et meie lapsed lähevad kristlikusse lasteaeda ja kristlikusse kooli,” meenutas Birgit, kelle abikaasa Indrek peab samuti kristlikke väärtushinnanguid väga oluliseks.
10-aastaselt teenis taskuraha isa mööblitehases
Birgiti isa on terve elu olnud mööblitisler. “Ühel hetkel ostis isa juba uhkema tehase Kohila külje alla, kus ma suviti 10-aastasena hakkasin koos väikese õega taskuraha teenima ja käisime seal tüübleid toksimas ja puurimas. Isa tuli õhtul töölt, võttis õllepurgi lahti ja vaatas telekat,” meenutas Birgit.
“Mu ema lubas kõike ja isa oli rangem, kelle eest tahtsid mingeid asju varjata. Mäletan kahjuks ka seda, et saare meestele on geneetiliselt kaasa antud ka alkoholi armastus ja tol ajal oli seda alkoholiarmastust ikkagi väga palju. Emast oli kahju, sest ema pidi üksinda kõik koduse elu ära korraldama. Isa tõi nii-öelda leiva lauale, tõi raha, et tütred saaksid endale kõike lubada. Koju tulles oli aga isa kõigest juba nii väsinud, et ka emotsionaalne ja psühholoogiline pool jäi kõik ema kanda,” ütles Birgit. “Emaga olen ma siiamaani palju lähedasem.”
Isa oli elupõletaja, kes armastas alkoholi
Mida aeg edasi, seda enam on Birgiti sõnul ka tema isa mõistnud seda, et tütardega võiks rohkem suhelda. “Isa on hakanud rohkem väärtustama oma pere ja oma tervist ning aru saanud, et elupõletamine, mida ta noorena tegi, ei olnud õige. Isa on meil praegu üpriski haige, aasta aega tagasi põdes puukentsefaliiti ja siiamaani taastub sellest,” tõdes Birgit. “Ema on pidanud sellepärast palju ennast ohverdama. Me nägime igasuguseid koledaid asju ka, aga ema võttis palju asju enda kanda ja meie tütardena oleme üsna tugeva natuuriga naisterahvad.”
Birgiti sõnul julgesid nad suuremaks saades ka õdedega isale vastu öelda ja enamasti oli isa alkoholi tarvitades pigem alandlik. “Isal on väga hea süda, aga teatavas mõttes on see alkoholi tarvitamine ka haigus.”
Astrid meenutas, et oli hetki, mil ta tõsiselt mõtles lahkuminekule, aga abikaasa palus alati südamest andeks, kahetses ja püüdis tubli olla ning alkoholi mitte enam tarvitada. “Päris nii see aga ei läinud, aga ega nelja lapsega ei ole ka kerge ära minna, tema näol oli meil ikkagi kindel seljatagune,” nentis Astrid. “Enamus aega oli ikkagi kõik hästi.”
Toodi keset ööd politseiga koju
Birgit meenutas, et ema ja isa usaldasid teda väga, kui ta 15-aastasena Tallinnasse Vanalinna Hariduskolleegiumi õppima läks. “Kõik minu peigmehed on ka alati kodus väga hästi vastu võetud,” muheles Birgit.
Ühe korra on teda ka keset ööd politseiga koju toodud, sest Kohilas oli vaja koos poistega siidrit juua. “Kogu kamp aeti laiali, olime alaealised. Ema teadis, et ma olen sel ajal oma sõbranna juures. Oi, kuidas ma üritasin politseinikke moosida, et nad viiksid mu sõbranna juurde, ja isegi luiskasin, et mu vanemaid pole kodus, aga midagi ei aidanud. Aga vanemad suutsid sellesse väga rahulikult suhtuda.”
Õnnelikus suhtes peaks mees naist üks protsent rohkem armastama
Oma abikaasa Indrekuga tutvus Birgit 23-aastasena. “Kõik mu peikad on kuidagi ise tulnud mu ellu. See on alati nii olnud, et mina lasen nad oma südame ligi ja mul on tunne, et kui see niipidi käib, siis sa seda murtud südame tunnet ei pruugi tunda,” sõnas Birgit.
Lauljanna sõnul on õnneliku suhte saladuseks see, et mees peaks armastama naist üks protsent rohkem, siis püsib suhe paremini koos. “Minu ema ja isa puhul ja minu enda puhul on see nii olnud.”
Eraeluliselt on Birgit praegu nii heas kohas, et ta ei muudaks mitte midagi, küll aga kahtleb ta aeg-ajalt oma karjäärivalikutes. “Need sammud pole ehk olnud kogu aeg õiged ja mis samme nüüd edasi tuleks astuda,” mõtiskles Birgit.
Birgit tõi välja, et on olnud palju kordi, kus ta on lapselt vabandust palunud. “Me kõik vahel keeme üle ja teeme valesid otsuseid. Kõige rohkem süümepiinu olen ma tundnud seoses oma tööga. Kui lapsed sündisid, ma ei jätnud oma tööd, aga lapsed on alati olnud hoitud.”