Pole võimalik lugeda Viivi Luige «Seitsmendat rahukevadet» nii, et see mingil määral ei muudaks lugeja ajukeemiat. Või mis tahes muud Luige teksti. Neis on alati mälu, kihistusi ja inimlikkust. Sel nädalal andis ta Tartu ülikooli vabade kunstide professori ametikoha üle režissöörile ja lavastajale Rainer Sarnetile ning kirjanikule endale andis möödunud aasta juurde lootust.
Viivi Luik, kuidas vaatate vabade kunstide professori aastale tagasi?