Laulja Synne Valtri rääkis Vikerraadio saates “Heli nälg”, et tema esimene esinemine toimus nelja-aastaselt vagunitäie rahva ees Keila rongis. Valtri tõdes, et on tuuritanud bändiga Sri Lanka hotellides, aga töötanud aastaid ka riigiametnikuna, sest muusikaga võib küll väga hästi teenida, kuid kahjuks on selles äris ka väga suured kulutused.
“Muusika on mind saatnud terve elu, mul on isegi keeruline olla vaikuses. Ma tahan ka merekohinale taustaks muusikat,” ütles laulja Synne Valtri, kes on sündinud ja kogu elu Keilas elanud.
Valtri ema ja isa on musikaalsed, samuti tema vanaisa ja -ema. “Minul muusikalist haridust ei ole ja pilli mängin nii palju, kui ma oskan järgi mängida,” muheles Valtri. “Ma arvan, et muusika tajumine on kaasa antud omadus, kuigi ma kadestan inimesi, kes oskavad nooti lugeda.”
Valtri esimene esinemine, mida ta ka ise reaalselt mäletab, toimus rongis teel Keilast Sauele. “Sõitsin koos emaga vanaema juurde ja esinesin tervele vagunitäiele inimestele. Kui tuli meie peatus, kummardasin ilusti ja läksin rongi pealt maha, võisin siis olla nii nelja-aastane,” sõnas Valtri.
Nelja-aastasena esines ta ka ETV laulusaates “Laulumaias”. “Televisioon on mind nii palju mõjutanud, et ma õppisin iseseisvalt klaveri peal selgeks kõikide Mehhiko seebikate tunnuslood.”
Valtri on laulnud päris mitmes bändis. “Surge bändi näol oli tegemist Sri Lanka kodanikega, kellega me saime tuttavaks Roosta puhkekülas 2008. aastal. Juhtus nii, et õhtu lõppedes olin ma nendega koos laval ja laulsin üldtuntud laule. Nad tegid mulle ettepaneku tulla 2009. aastal Sri Lankale, et koos seal bändi teha. Läksimegi ja tuuritasime seal kuu aega hotellist hotelli. Meil oli bändibuss ja seal sain esimest korda tunda, mis asi on bändielu,” meenutas Valtri.
Valtri on olnud solist nii Horre Zeigeri Bigbandis kui ka ansamblis Toomapojad.
“Minu üks esimesi laulmise eest tasu saamisi lõppes väga kurvalt. Esinesime Roosta puhkekülas Sri Lanka bändiga, sain tasu, panin raha taskusse, aga see kukkus mul taskust välja, nii et keegi peokülaline sai tol õhtul äärmiselt õnnelikuks,” sõnas Valtri.
Pikki aastaid oli Valtri riigiametnik, aga muusika on see, mis teeb ta päriselt õnnelikuks.
10. klassis käis Valtri Linnahalli stuudios salvestamas. “Kooli lauluvõistluseks oli vaja lugu ja me läksime emaga Harmo Kallaste juurde, laulsin toona lugu “Keelatud maa”,” meenutas ta oma esimest salvestamiskogemust.
“Mingil ajal, noore inimesena oli mul tunne, et pean minema tööle ja teenima raha, ma ei arvanud, et suudan ennast muusikaga ära elatada. See tee lõppes 2013. aastal,” meenutas Valtri, millal ta pühendas ennast täielikult muusikale. “Muusikamaastikul võib väga ilusti teenida, aga kahjuks on ka väga suured kulutused.”
Kunagi laulis Valtri bändis Patune pool, aga täna ei kõneta teda selline muusika absoluutselt. “See oli juba liinitöö, ma ei mäleta sellest ajast suurt midagi,” nentis laulja.
“Mina ise ei pea ennast kuulsaks, kuulsusega ongi nii, et kui kuulsaks sa ennast ise pead. Kui käid ringi ja mõtled, et kõik mind vaatavad, siis võib-olla vaatavadki, sest sa käitud ju kahtlaselt. Ole normaalne inimene. Minu jaoks ei ole fännid tüütud, vastupidi, see on äärmiselt armas, kui nad tahavad minuga pilti teha,” ütles Valtri. “Autogramme on ka küsitud. Kõige ekstreemsem koht on olnud ühe mehe tuhara piirkond.”
Valtri on enda sõnul suur unistaja. “Pean ütlema, et unistused on täitunud, aga ainult unistada ei tasu, tööd tuleb ka teha.”
Lavanärvi kohta ütles Valtri, et kaks-kolm esimest lugu on närv sees, siis läheb üle. “Siis hakkab laval hea,” nentis lauljanna.