Noorte võimalus saada kaasaegset seksuaalharidust ei tohiks sõltuda juhusest. Kui koolides puudub antud teemal läbimõeldud lähenemine ja õpetajatele tugi, jäävad paljud noored ilma teadmistest ja oskustest, mis aitavad hoida tervist ning kujundada turvalisi ja lugupidavaid suhteid, kirjutavad Annika Alavere ja Grete Marleen Kongo, kes koolitavad koolinoori seksuaalhariduse teemal.
Olukorra mõistmiseks tuleb alustada veidi kaugemalt. Möödunud aastal ilmunud Tervise Arengu Instituudi noorte seksuaaltervise uuringu tulemused näitasid, et kuigi seksuaalhariduse teemad on inimeseõpetuse ainekavas olemas, on selle sisu ja kvaliteet kooliti erinev. Kõiki uuritud teemasid oli koolis küll käsitletud, kuid õpilaste hinnangul ebaühtlaselt ja vähese põhjalikkusega. Õpilaste teadmiste tase oli ebaühtlane ja pigem madal.
Näiteks uuritud 2224-st 7.–9. klassi õpilasest teadis vaid 26 protsenti täpselt, kuidas levib inimese immuunpuudulikkuse viirus ehk HIV. Lisaks ainult 23 protsenti mõistis sugulisel teel levivate infektsioonide levikut ja 15 protsenti oskas nimetada nende vältimise meetodeid.
Veelgi kõnekam on, et mida põhjalikumalt oli noorte sõnul koolis seksuaalharidust käsitletud, seda paremad olid teadmised seksuaaltervisest, sallivam suhtumine HIV-ga elavatesse inimestesse, positiivsem suhtumine kondoomi kasutamisse ning, mis peamine, seda rohkem oli noortel võrdõiguslikkust ja turvalist seksuaalkäitumist soosivaid hoiakuid. See tähendab, et põhjalik ja järjepidev seksuaalharidus mõjutab otseselt noorte tervist ja suhete turvalisust.
Klassiruum peegeldab ühiskonna hoiakuid
Anname arstitudengitena koolides seksuaalhariduse teemal vabatahtlikena loenguid ja näeme samuti, et teadmised ja oskused klassides on ebaühtlased. Leidub noori, kes on seksuaaltervise teemadel juba teadlikud ja huviga kaasa löömas ning leidub neid, kes puutuvad seksuaalharidusega kokku esimest korda, teema teeb nalja või valmistab piinlikkust.
Meie kogemus loengutest näitab, et kooli seksuaalhariduses on rida barjääre, mis takistavad noorte tervise ja suhetega seotud teadmiste järjepidevat kujundamist.
Esiteks tundub, et seksuaalhariduse teemadele ei pühendata kõikides koolides piisavalt aega. Eriti problemaatiline on see juhul, kui seksuaalharidust on vaid üks tund aastas või vastava ettevalmistusega õpetaja puudub.
“Liiga tihti ei osata kriitiliselt analüüsida pornofitseeritud meediapilti, teadvustada soostereotüüpe või “iluideaalide” kahjulikku mõju tervisele.”
Näeme ka oma loengutes, et paljudes klassides tuleb meil esmalt avada seksuaalsuse tähendust, st õpilastel pole eelnevalt olnud võimalust arutleda selle mitmekesise olemuse osas, kuidas see igale inimesele korda läheb ning mil moel on see seotud igaühe turvalisuse, heade suhete ja ka tervisega. Liiga tihti ei osata kriitiliselt analüüsida pornofitseeritud meediapilti, teadvustada soostereotüüpe või “iluideaalide” kahjulikku mõju tervisele.
Seetõttu peaksime nii koolis kui ka terves ühiskonnas käsitlema seksuaalsust palju laiemalt, alates oma keha tundma õppimisest kuni noorte suhtevägivalla ennetamise ning usaldusväärse info ja abi leidmiseni. Just selle arusaama muutmine on meie töö esimene ja kõige olulisem samm.
Vajalik on süsteemne ja järjepidev muutus
Ka viidatud teadustöö kinnitab, et noored just sisukamat õpet ootavadki. Tervelt 42 protsenti hindas koolis seksuaalhariduse teemade käsitlemist heaks või väga heaks, samas ligikaudu sama hulk noori hindas seda neutraalselt ja 14 protsendi arvates oli teemade käsitlemine halb või väga halb.
Seega on õpilaste hinnangud seinast seina ja sõltuvad koolist, kus õpitakse. Üle poole vastanutest soovis, et koolis käsitletaks rohkem seksuaalhariduse teemasid (55 protsenti), neile pühendataks rohkem aega (42 protsenti) ning toodaks rohkem näiteid reaalsest elust (35 protsenti). Lisaks sooviti, et teemasid analüüsitaks tõsisemalt, positiivsemalt ja et tunde alustataks varasemas eas. Seega on noortel olemas selge ootus saada koolist asjalikku ja põhjalikku seksuaalharidust igas kooliastmes.