Mullu talvel tuvastas riigi laboriuuringute ja riskihindamise keskus (LABRIS) Eestis esimest korda Lääne-Niiluse viiruse. See sääskede kaudu leviv viirushaigus ohustab ka inimest, tekitades gripisarnaseid sümptomeid, mõnikord ka löövet. Nii kaugel Põhja-Euroopas polnud Lääne-Niiluse palavikku varem tuvastatud, tõdes LABRISe asedirektor Imbi Nurmoja. „Meie jaoks oli see suur üllatus,“ ütles ta.

Lääne-Niiluse palavik avastati surnuna leitud kanakullilt. Viirus levib eelkõige lindude seas, kuid võib sääsehammustuse kaudu kanduda imetajatele. Inimeselt inimesele see viirus ei levi. „See üksik leid ei pruugi tähendada, et ta siin alaliselt eksisteerib,“ rõhutas Nurmoja, et ehkki seire käib, ei ole laialdasemat Lääne-Niiluse palaviku levikut Eestis seni täheldatud.

Nii Nurmoja kui ka terviseameti nakkushaiguste epidemioloogia osakonna peaspetsialist Maria Vikentjeva sõnul leidub ridamisi haigusi, mis võivad kliimamuutuste, inimeste ja kaupade liikumise ning keskkonnamuutuste tõttu peagi Eestisse jõuda ja siin senisest laialdasemalt levida.

Puugid levivad üha jõudsamalt

Peamiselt liiguvad haigustekitajad siirutajate kaudu, kes kannavad need ühelt elusolendilt teisele edasi ise enamasti haigestumata. Tüüpilised siirutajad on sääsed, kärbsed, puugid, aga ka hiired ja nahkhiired. Nurmoja sõnul on näha, et need siirutajad, keda seni teati leiduvat Kesk- või Lõuna-Euroopas, liiguvad järjest põhja poole.

Teiste seas tunneb end Eestis üha mugavamalt meie vaat et kõige ohtlikum elukas puuk, kes nakatab aina rohkem inimesi. Puugid levitavad peamiselt kahte tõbe: puukentsefaliiti ja puukborrelioosi ehk Lyme’i tõbe. Selle sajandi jooksul on puugihaiguste, eeskätt Lyme’i tõve juhtude arv kasvanud.

Vikentjeva sõnul on raske anda ühest selgitust, miks puugid aina laialdasemalt levivad ja puugihaigusi on rohkem. Ühest küljest on muutunud linnad rohelisemaks ning inimesed käivad meelsasti ka matka- ja terviseradadel, kus puugid pesitsevad.

Teisalt on pikenenud puugihooaeg – see tähendab suuremat tõenäosust, et puuk inimese üles leiab. Puugihooaja pikenemine paistab välja ka terviseameti statistikast. Kui sajandi alguses registreeriti esimesed puukentsefaliidi juhud mais, siis viimastel aastatel tuvastatakse esimesed haigestumised juba märtsis.

Peale selle, et hooaeg algab varem, kestab see ka kauem. Kui varem jäid viimased nakatumised oktoobrisse, siis nüüd registreeritakse puugihaigusi veel novembris ja detsembriski. „Õnneks kasvab ka vaktsineeritute hulk. Inimesed vaktsineerivad end ja kaitsevad puukentsefaliidi vastu,“ märkis Vikentjeva.

Uued puugid liiguvad meie poole

Lähiaastatel võib Eestisse jõuda ka päris uus puugiperekond Dermacentor. Vikentjeva sõnul pole uustulnukat Eestis seni veel tuvastatud, küll aga meie naabruses. „Teda on juba leitud Riia kandist,“ ütles ta. „Aga ta võib juba kümne aasta pärast meieni jõuda.“

Ühtegi uut haigust Dermacentor endaga kaasa ei too, vaid ta kannab samu haigustekitajaid, mida kannavad praegugi Eestis levivad võsa- ja laanepuuk. Sisuliselt lisandub Eesti loodusesse lihtsalt veel üks haiguskandja.

Suuremat ohtu kujutab Vikentjeva sõnul aga Aafrikast pärit Hyalomma perekonda kuuluv hobupuuk, kes liigub samuti lõunast põhja poole. „Seda hobupuuki on märgatud Saksamaani jõudvat ja seda jälgitakse pidevalt,“ ütles ta.

Erinevalt Dermacentorist tooks Hyalomma hobupuuk Eestisse haiguse, mida siin veel ei ole. Nimelt levitab see lõunamaa puuk Krimmi-Kongo hemorraagilist palavikku. Haigus algab tavaliselt gripilaadsete sümptomitega. Ja ehkki suurem osa Krimmi-Kongo palaviku juhtudest kulgeb kergelt või sümptomiteta, tekitab see viirushaigus raskematel puhkudel eluohtlikku verejooksu ja kõrget palavikku ning võib lõppeda surmaga.

Sääsed ja muud loomad

Lisaks puukidele hoiab terviseamet silma peal ka teistel siirutajatel, kes kinnitavad Euroopas aina rohkem kanda ja võivad samuti kunagi tulevikus Eestisse jõuda. „Seni, kuni naabritel midagi ei registreerita, on otsene oht meist veel kaugel,“ ütles Vikentjeva. „Aga me oleme Euroopaga ühes võrgustikus ja jälgime pidevalt, mis liigub lõunast põhja poole.“

Vikentjeva sõnul on Lõuna-Euroopas kaasnenud kliimamuutustega väga suur uute siirutajate leviku oht. Kõige konkreetsema näitena toob ta Aasia tiigersääse, kes on Aafrikast põhja poole liikunud ja Lõuna-Euroopas juba küllaltki tavapäraseks muutunud. Tiigersääsk levitab chikungunya- ja dengepalavikku, mida on varem seostatud pigem kaugete eksootiliste paikadega. „Kliimamuutused on muutnud Euroopa kliima sääsele palju sobivamaks ja see sääsk levitab nüüd Lõuna-Euroopas neid eksootilisemaid viirusi,“ tõdes Vikentjeva.

Et keegi oleks Vahemere-reisilt eksootilise viirusega koju naasnud, terviseametile teada ei ole. Küll aga on terviseametil kahtlus, et üks Pariisis ekskursioonil käinud koolilaps võis sealt saada dengepalaviku. Seda ei olnud siiski võimalik kindlalt tuvastada, sest laps oli samal aastal käinud ka ühes eksootilises riigis.

Kui mõni uus haigus peaks lähemale jõudma, koostab amet koostöös arstidega ravijuhised. „Seni, kuni haigus ei ole siia jõudnud, on väga raske olla valmis,“ tõdes Vikentjeva siiski.

Loomade levitatavaid haigusi on rohkem

Vikentjeva sõnul on üha enam ka näriliste kaudu levivaid zoonoose, näiteks viimasel ajal palju tähelepanu saanud hantaviirus, aga ka leptospiroos ja tulareemia. „Mida rohkem neid loomi meie kõrval elutseb, seda tõenäolisem on, et puutume kokku nende eritistega,“ ütles ta.

Leptospiroos on bakteriaalne nakkushaigus, mis levib peamiselt loomade uriini kaudu. Inimene võib nakatuda saastunud vee või pinnasega kokku puutudes, näiteks seisuveekogus supeldes. Eestis registreeritakse leptospiroosi ainult mõni kord aastas. See algab gripi moodi ehk palaviku ning pea- ja lihasvaluga, kuid hiljem võivad tekkida neerufunktsiooni häired, verejooks ning raske kopsupuudulikkus, mis vajavad haiglaravi.

Tulareemia ehk jänesekatk on äge närilistel esinev bakteriaalne haigus, mis jõuab inimeseni puugi- ja sääsehammustuse, loomade või saastunud vee kaudu. See algab järsult kõrge palaviku ja lihasvaludega ja sageli tekib hammustuskoha lähedale lümfisõlmede põletik. Eestis on tulareemia endeemiline ehk seda esineb meie looduses püsivalt, kuid inimesi haigestub sellesse harva. Eesti suurim tulareemiapuhang jäi aastasse 1996, kui Prangli saarel haigestus 24 arvatavalt sääskedelt nakkuse saanud inimest.

Üleujutused soodustavad haiguste levikut

Vikentjeva märkis, et kliimamuutustega sagenevad paduvihmad ja üleujutused suurendavad ka vee kaudu levivate haiguste inimesteni jõudmise riski. „Üleujutuse ajal vesi voolab väga kiiresti läbi eri maa-alade ja see must vesi toob endaga palju erinevaid haigustekitajaid,“ selgitas ta.

Näiteks levib inimese või looma roojaga saastunud vee kaudu krüptosporidioos. See alglooma põhjustatud haigus tekitab tugevat vesist kõhulahtisust, millega kaasnevad kõhukrambid, iiveldus ja palavik. Enamasti möödub haigus iseenesest, kuid väikelastele ja nõrga immuunsusega inimestele võib see olla ohtlik, põhjustades suurt vedelikukaotust.

„Mida soojem on vesi, seda tõenäolisem on, et selles elutsevad erinevad bakterid. Ka need, mis võivad tekitada haigusi,“ sõnas Vikentjeva ja tõdes, et vee kaudu levivaid haigusi on teisigi, tuues näiteks koolera.

Haiguste levikule aitab kaasa inimene

Keskkonnaagentuuri kliimastsenaariumite järgi tõuseb selle sajandi lõpuks Eesti aasta keskmine õhutemperatuur 2,7–4,3 kraadi võrreldes 20. sajandi lõpuga. Püsiva lumikattega päevade arv kahaneb tuntavalt, aasta keskmine sademete hulk kasvab 16–19 protsenti ja paduvihmad sagenevad. Teisisõnu muutuvad Eesti olud puukidele, sääskedele ja närilistele soodsamaks.

Vajadus muutuvate oludega arvestada on mainitud ka Eesti kliimamuutustega kohanemise arengukavas. Seejuures on arengukavas kirjas, et kliimamuutuste mõju on vastassuunaline: pehmemad talved ja niiskemad perioodid (küll mitte paduvihmad) üldiselt soosivad, samas põuaperioodid takistavad haiguste levikut.

Vikentjeva ja Nurmoja sõnul on uute haiguste leviku taga mitu tegurit. Nagu öeldud, soodustavad seda kliimamuutused, keskkonnamuutused ning inimeste ja kaupade liikumine. Haiguskandjaid leitakse lillesaadetistest, reisisellide pagasist ja kaubakonteineritest, mida laaditakse putukaid meelitava ereda valguse käes. Eraldi ohukohana tõi Nurmoja esile kriisikolded, kust kaugemale inimesed ja haigused samuti liiguvad. Arvestada tuleb ka laiemat keskkonnamuutust ja seda, kuidas inimene maastikku ümber kujundab, linna rajab ja looduse endale lähemale toob.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (13)