Reedel kohtusid kultuuriasutuste juhid kultuuriministeeriumi esindajatega, et koos valdkonna murekohtadele lahendust otsida. Heidy Purga ja Xenia Joostiga kohtus väike vabatahtlik kultuurijuhtide mõtteüksus, kes nimetavad end Knopkaks. “Selle seltskonna juured ulatuvad koroonapandeemia aega, kui valdkond käis hästi tihedalt koos, sest oli kriisiaeg ning palju vastamata küsimusi. Oli aeg, kus ka ministrid väga aktiivselt suhtlesid valdkonnaga, ja nendest suhtlustest kasvaski välja väike aktiivgrupp,” selgitas Kunstiasutuste Liidu tegevjuht Kadi-Ell Tähiste.
Nn Knopkasse kuuluvad riiklikud sihtasutused, erakorraldajad ning ka võrgustiku esindajad, mis muudab arutelu laiapõhjalisemaks. “Sageli on nii, et sellised kohtumised toimuvad hästi konkreetsetes ringides. Näiteks kohtutakse ainult valdkonna sihtasutuse juhtidega, aga sellist ühist pilti on olnud vähem,” sõnas Tähiste.
Tähiste sõnul oli reede eel ootus peegeldada, kuidas kõlavad sel sügisel riigi poolt saadetud sõnumid valdkonnas. “Teisalt ka küsida, kuidas me läheme välja sellest olukorrast, mida võib ikkagi nimetada kobarkriisiks,” lisas ta.
Tähiste julgeb loota, et asjad hakkavad liikuma valdkonna jaoks sobivas suunas. “Minu jaoks oli oluline sõnum ministrilt, et tema näeb ministeeriumijuhina oma neljast valdkonnas kolmes – ehk spordis, lõimumises ja kultuuriväärtustes – ka muresid, aga vähem kui kunstide valdkonnas, kus on teater, muusika, kino, kujutav kunst. See valdkond vajab läbimõtlemist ja korrastamist ning seal on täna ka kõige suuremad pinged,” selgitas Tähiste.
“See on oluline lähtepunkt, sest selleks, et probleemi lahendada, peame probleemi tundma ja selle ära sõnastama,” lisas ta.
“Teine oluline asi, milles meile tundus, et sai reedel kokku lepitud, on see, et ministeerium kaalub luua teatud küsimuste lahendamiseks enda juurde mõttekodasid või aruteluringe. Kindlasti palju inimesed haaravad selle peale peast kinni, et miks ometi jälle mingisugune aruteluring või töörühm. Ja tõesti, niisama auru välja laskmiseks kokku tulla ei ole mõtet. Kui seda teha, siis mina näeksin, et see peaks olema konkreetsete strateegiliste küsimuste lahendamiseks, seotud hästi selge operatiivtasandiga ja tehtud nõnda, et ühe tuumikgrupiga liitub vastavalt teemale erinevate valdkondade esindajaid,” leidis Tähiste.
KAEL-i tegevjuhi sõnul teebki kunstide valdkonna keerukaks iga alavaldkonna oma spetsiifikate ja dünaamikate rohkus. “Raske on neile üks lahendus leida,” tõdes ta.
Kultuuriministeeriumi loomingu asekantsler Xenia Joost ütles möödunud pühapäeval ilmunud kultuuriportaali intervjuusarjas “ID”, et riik ei saa arendada kogu kultuuriruumi ainult eeldusel, et toetatakse neid, kes muidu iseseisvalt ellu ei jääks, ning eesmärk peab olema toetuste kaudu arengu toetamine, mitte pelgalt ellujäämine.
“Ühest küljest ma olen selle mõttega nõus, et toetame neid, kes tõesti suudavad areneda, aga ma arvan, siin oluline nüanss see, kuidas me neid “nõrku” defineerime. See on hästi raske küsimus, sest kultuur on olemuslikult turutõrkeline valdkond ja päris nii ei saa seda üles ehitada, et see, kes raha suudab turult kokku korjata, seda toetame, ja teisi mitte. Eesti kultuuriturg on selleks liiga väike. See on hästi tähtis koht, et meil on ka n-ö mittetulunduslik struktuur, mis ei saa olema kunagi võimeline klassikalises mõttes raha teenima,”
“Kuid valdkond tõesti vajab mingil määral korrastamist ja lihtsalt sellepärast, et “nemad on ju alati toetust saanud”, ei peaks võib-olla kõik toetusereal olema,” lisas Tähiste.
“Küsimus on selles, kuhu me tahame välja jõuda, ja see küsimus tuleks natukene väiksemateks juppideks jagada. Hea näide on see, et meil on tegelikult tehtud “Kultuur 2030″ strateegia, aga see tehti ajal, mil sellist kobarkriisi veel ei olnud, ning selge on see, et riigi strateegilised eesmärgid muutuvad. Tuleb vaadata sisse väiksematesse teemadesse ja teha paindlikke strateegilisi otsuseid,” märkis ta.
“Kui tuua näide loomemajandusest, siis soomlastel on loodud loomemajanduse kasvustrateegia, mis on tehtud mitme ministeeriumi koosmõjus ning on seotud avaliku sektori konkreetsete meetmetega. Teataval määral saaks sellise lähenemise võtta ka Eestis, aga tuletan meelde, et loomemajandusega kõike ära ei lahenda. Võib-olla lahendame ära ühe jupi ja loome võimalused neile, kes on võimelised ka klassikalises mõttes turult raha teenima. Siis läheb mingis nurgas äkki kergemaks,” leidis Tähiste.
Tähiste tõi ka välja, et kuigi kultuuritöötaja miinimumpalk sihtasutustes ja riigiasutustes tõuseb, siis kunstivaldkonnas on selle mõju väike, sest puudutab ainult Tallinna Kunstihoonet, mis ei saa üksi valdkonda eest vedada, ning kunstnikel muuseumitega ega sihtasutustega töösuhteid ei ole.
“Kui tasusid garanteerime ja tõstame ainult neile, kellel on töölepinguline suhe, siis jääb osa katmata ja ma ei saaks öelda, et kunstivaldkonna loovisikud peaksid kuidagi olema kehvemas seisus kui nende valdkondade loovisikud, kus on rohkem traditsioonilisi töösuhteid. Tuleb võtta valdkonnapõhine lähenemine ning panna paika põhimõtted ja strateegiad,” toonitas Tähiste.
“Nii ongi kultuuritöötaja miinimumpalga tõstmine mõne valdkonna jaoks lihtne lahendus olukorra parandamiseks, aga mõne teise jaoks mitte. Samamoodi võib ühte valdkonda aidata sihtasutuste tugevdamine, aga näiteks kunstivaldkonnas mitte.”