Ungern-Sternbergide kalevivabrikust kasvas 19. sajandi Kärdlasse omamoodi ideaallinn, mis tähendas see töölistele midagi enamat kui kindlat palka – tekkis võimalus omada päris oma maja ja aiamaad. Vabrik aitas neid ehitada, kuid sidus inimesed aastakümneteks ühe ettevõtte külge.
Ligi kaks sajandit hiljem on sellest tööstuslikust aedlinnast jäänud vaid vähesed jäljed. Miks kaovad Kärdla eripärast ilmet loonud majad ning kas otsus lammutada Pargi tänava vana meistrite maja on ikka põhjalikult läbi kaalutud?