«Milleks sind saadeti?» kõmas hääl äkki. Noviits võpatas, don Pasquale oli endiselt seljaga ja kõplas.
«Ülbuse pärast,» vastas noviits.
«Oled kindel?» pööras don end noormehe poole.
Noviits ei vastanud, astus kiirel sammul lähemale ja ulatas kirja.
Don avas selle ja muigas: «Kardinal Georgiole on uus kirjutaja palgatud, kindlasti ilus poiss.»
«Tahad, ma loen sulle ette?» küsis ta.
Noormees vahtis imestunult, aga sõnatult.
Don vuristas kirja mõttetus pudikeeles ette ja veeris siis ülimalt aeglaselt ja selgelt: «protektor Georgio, AD 1555, Sancta Sedes» ja vaatas siis noormehele otsa.
«Tänan,» sõnas noviits.
«Puhasta hobused ära,» ütles don leebelt, kuid see kõlas käsuna, «harjad leiad tallist.»
«Tall, armas noviits, on kogu aeg ühe koha peal olnud,» vastas don.
«Tänan,» ütles noviits uuesti.
«Hea laps,» vastas don ja pööras selja, et edasi kõblata.
Noormees läks tagasi kloostrihoonesse, kust ta enne kiiruga eesuksest sisse ja altaripoolsest külguksest aeda oli tormanud, sest teda oodati eile õhtuks.
Klooster oli ehitatud neli aastasada tagasi – suur, lihtne hoone pidanuks oma kasinuse juures jätma kõleda mulje, aga ei jätnud. Koguni koduse mulje jättis, aknaavadest piiluv päike joonistas maalidele pisikesi tähenduslikke varje. Osa maalidest olid ilmselt niiskusega tumedamaks tõmbunud ja seinakividest oli märgata, et mitmed neist oli ka ümber paigutatud. Altarimaali ei olnud, seal oli lihtsalt tühi koht, ka predella oli tühi. Altaril oli valgest peenvillasest kangast lina, nikerdustega puurist, räbaldunud Piibel ja kaks küünalt tinast alustel. Altari külgedel oli põrandal kaks suurt vaasi värskete eri värvi roosidega. Noormees kõndis siseõue ja jäi hämmastunult seisma. Õue keskel oli väike veesilm, mitut liiki korrapäraselt istutatud roose, madalaid pügatud põõsaid, mõned loorberipuud, korralikult niidetud muru. Ristikäik oli pea ühesuuruste maakividega sillutatud. See oli ilusaim siseõu, mida ta näinud oli. Kui siin elas üks inimene, siis oli tal palju tööd.