Alanud valimistenädalal meil siin Eestis on ilmselt paljudel selline tunne, et mitte kellegi poolt ei ole hääletada. Aga me pole kuigi originaalsed. Prantsusmaal on süvenemas poliitiline kriis ja kuhjumas võlakoorem.
President Emmanuel Macron on raskustes peaministri ja valitsuse leidmisega, mis suudaks saata parlamenti järgmise aasta eelarve ja kärpida riigi kulusid.
Eelmise esmaspäeva hommikul üllatas Prantsusmaa peaministriks nimetatud Sebastien Lecornu prantslasi teatega tagasiastumisest, olles oma valitsuse ministrid teatavaks teinud alles eelmisel õhtul. See on märk üha süvenevast kriisist Euroopa suurriigis, õnneks ei ole prantslased seejuures kaotanud enda üle naermise oskust.
“See on suur segadus, ma ei arva sellest suurt midagi. See teeb kurvaks,” lausus Brigitte Gries.
“See on olnud tsirkus juba mõned kuud, aga nüüd me oleme jõudnud uuele tasemele. See on peaaegu et lugupidamise puudumine inimeste vastu, kes tunnevad huvi poliitika vastu ja ootavad sellest mingeid lahendusi,” sõnas Romain Rasse.
“Me oleme veidi klouniks muutunud maailma ja Euroopa silmis kahjuks,” sõnas Soufiane Mansour.
“Jääb mulje, et viies vabariik elab elustamisaparaadi, respiraatori ja morfiini najal, võib-olla me peaksime mõtlema selle kõige muutmisele,” sõnas Guillaume Glade.
Lecornu on Prantsusmaal neljas peaminister kahe aasta jooksul. Kokkuleppeid ega kompromisse ei näi aga sündivat parlamendis, kus president Emmanuel Macroni partei on kaotanud enamuse ja tugevalt on esindatud äärmusvasakpoolsed ja -parempoolsed. Ka mõõdukamad jõud ei ole harjunud koostööga.
“Enamuses Euroopa riikides on parlamentaarne valitsemissüsteem, meil on presidentaalne süsteem. See tähendab, et presidendile kuulub kogu võim ja kõik pöörleb presidendi ümber. Aga tal ei ole enam enamust, seetõttu on väga raske valitseda. Prantsusmaal inimesed ei ole harjunud tegema kompromisse või koalitsioone. Meil peaaegu et ei ole neid olnudki meie poliitilises ajaloos. See tähendab, et meie poliitikud ei ole harjunud tegema kompromisse ja president ei ole harjunud võimu jagama. See on see, mida me praegu näeme,” rääkis L´Expressi Brüsseli korrespondent Isabelle Ory.
Lisaks leiavad paljud, et president ei tunnista üleüldse, et ta kaotas aasta tagasi parlamendivalimised, mille ta ise algatas.
“Inimesed on tema peale pahased, sest ta käitub, nagu midagi poleks juhtunud, aga tegelikult kõik on muutunud, ta muudkui räägib, et ma kuulan ja ma muutun, aga seda ei toimu. Inimesed on tema peale pahased, sest ta käitub, nagu midagi poleks juhtunud, aga tegelikult kõik on muutunud, ta muudkui räägib, et ma kuulan ja ma muutun, aga seda ei toimu,” sõnas Ory.
Aeg surub aga peale, valitsus peab kiiremas korras saatma parlamenti eelarve. Ja finantsturud ootavad kärpeid, et puudujääk tuleks väiksem kui selle aasta 5,4 protsenti. Riigivõlg on kasvanud juba 114 protsendini SKT-st, seda on jõudsalt kasvatanud pandeemia- ja energiakriisiaegsed abiskeemid.
“See võlatase ei ole küll nii suur kui võib-olla Kreekal ja Itaalial, aga pigem on prantslaste meetod seda eelarvet mingil määral tasakaalu suunas liigutada olnud üsna eksklusiivselt eri maksutõusude kaudu, selle asemel, et kulusid kokku hoida, on prantslased eelistanud makse tõsta. Praegu on Prantsusmaa jõudnud olukorda, kus igast eurost, mis Prantsusmaal toodetakse, umbes 57 senti jagatakse ümber. See tähendab et edasine riigi tulude suurendamine maksutõusude abil on sügavalt riigi konkurentsivõimet hävitav. Suured kulud prantslastel on sotsiaalkulud ja esimese samba pensionid,” sõnas Eesti Panga ökonomist Peeter Luikmel.
Kärpeettepanekute asemel nõuavad sotsialistid aga eelarve toetamise eest hoopis pensionireformi tagasikeeramist, mis tõstis pensioniea 62-lt 64 eluaastale ja varamakse. Mis saab kui eurotsooni suurriigi poliitikud ei saagi oma tööga hakkama?
“On võlakirjade tugiostu programmid, mida ei ole kunagi pidanud kasutama. Euroopa Keskpangal on võimalus toetada võlakirjaturgu äärmusliku spekulatsiooni eest. Aga selle üheks väikeseks, aga väga oluliseks eeltingimuseks on see, et riik sisuliselt delegeerib oma rahanduspoliitika mõneks ajaks Euroopa keskpangale, Euroopa komisjonile ja rahvusvahelisele valuutafondile. Ma usun, et prantslaste rahvuslik uhkus on nii suur, et seda nad esimesel võimalusel kasutama ei hakka,” lausus Luikmel.
Luikmel usub, et enne riigi üleandmist tuleb kaalumisele oma asjatundjate valitsus. Esialgu läheb siiski uuele katsele Sebastien Lecornu.
“Mulle ei jäänud muljet, et selle töö peale oleks olnud palju kandidaate, kui ma päris aus olen. Nii et ma ütlen teile, nagu ma ütlesin prantslastele juba televisioonis, mul ei ole mingit agendat. Minu selge missioon on tagada, et 31. detsembriks oleks meil eelarve sotsiaalkuludeks ja riigieelarve ning et me oleksime tegelenud pakiliste probleemidega,” lausus Lecornu.