Kas hirm, et Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu võiks lähikuudel rünnata Iraani, on realistlik?
Lähikuudel pigem mitte. Me nüüd oleme näinud kogu seda deeskaleerumist ja erinevaid pingeid, olgu need Gazas või Lähis-Idas laiemalt, on üsna kiiresti hakanud kukkuma. Ma arvan, et see päästik, mis oli ameeriklaste jaoks viimane piisk karikas, oli Iisraeli otsus rünnata sihtmärki Kataris. Kuigi sihtmärgiks olid Hamasi liikmed, siis surma sai ka üks Katari ohvitser ja selline rünnak USA väga lähedase liitlase pinnal, mulle tundub, oli see moment, kus mitte ainult Donald Trumpi administratsioon, vaid ka laiem välisjulgeoleku aparatuur USA-s jõudis järeldusele, et nüüd tuleb käik maha võtta.
Mida Gaza tulevik toob? Mida kujutaks endast tehnokraatide valitsus?
Seda me alles hakkame nägema. Nüüd me olemegi jõudmas sinna teise faasi selles suures rahuplaanis, kus oli 20 punkti ja seal on kindlasti väga palju elemente, mille kohta ei tea, kuidas need välja kukuvad. Seda me hakkame nägema ja kuulma lähiajal, aga on mõned asjad, mis võivad juhtuda.
See, et seal see rahvusvahelise kogukonna roll kasvab ja inimesed naasevad Gazasse – see on väga tõenäoline, eriti mis puudutab abiandmist. Mis puudutab teisi punkte seal, näiteks rahuvalvajate või rahvusvahelise sõjaväe kohalolek Gazas, siis ma arvan, et see on väga ebatõenäoline, kuigi sellest kindlasti räägitakse. Iisrael ei soovi rahvusvahelist sõjalist julgeolekut oma piiride lähedal. Eeldada, et Iisrael lubab nüüd mingisugused välismaa sõjaväelased Gazasse – see on väga ebatõenäoline. Hamas samamoodi. Nad tahavad seda piirkonda, mis on nende kontrolli all, ise kontrollida, mitte näha seal tilbendamas rahuvalvajaid.
Rahuplaan näeb ju ette, et Hamas demilitariseeritakse ja nad lahkuvad areenilt. Kas see on realistlik?
Esimesed märgid on ju need, mida ka ameeriklased juba andsid mõista, et nähes praegu Gazas kohapeal palestiinlaste omavahelisi kokkupõrkeid, siis me teame, et Hamasil selgelt on relvad alles. Nad on aga natukene ennast ümberkujundamas ja see võtmesõna ei ole mitte sõjaline struktuur, vaid sisekaitsele suunatud või sisemise korra hoidmine, vältimaks seda kaost, mis on seotud ka sellega, et inimesed liiguvad tagasi oma kodudesse või nende rusude juurde, mis kunagi olid nende kodud. Selline politsei funktsioon on natuke see, mille poole Hamas esmapilgul püüdleb ja see võikski olla see tasakaalu punkt, et nad ei ole enam sõjaline organisatsioon. See ei tähenda, et nad relvadest loobuksid ja ma arvan, et Hamasi enesekindlust süstib ka tõsiasi, et ameeriklased on aktsepteerinud Talibani Afganistanis, nad on aktsepteerinud endise Al-Qaeda juhte Süürias ehk selle pinnalt ma arvan Hamas näeb ennast võrdväärse partnerina kõigile, kaasa arvatud USA-le ja Iisraelile.
Vabalt võib ka olla ju nii, et Hamasi nn reiting on suhteliselt nullilähedane Gaza sektoris, relvi nad siiski maha panna ei taha, tekivad sellised konfliktid seal omavahel, nagu juba on alanud… Võib-olla on Iisraelil kasulik lasta neil seal ennast nüüd marineerida?
See ongi üks tõenäoline stsenaarium praegu. Tegelikult Gaza relvarahu, vaatamata sellele, et see rahuplaan sellisel suurel kujul võib-olla täielikult ei õnnestu, ei tähenda, et sõda sinna ei naaseks lähiajal. Ka Iisraelil on Palestiina relvastatud rühmituste seas Gaza sektoris oma liitlased, keda nad on ise relvastanud ja see on ju avalikult dokumenteeritud ning väga hästi teada. Selline mitte Iisraeli ohustav, aga samas palestiinlaste selline omavaheline suur segadus, on Iisraelis aktsepteeritav ja tähendab, et nad ei pea sõda uuesti hakkama pidama. Nad saavad pidada Trumpile antud lubadusi ehk see fookus tõenäoliselt nihkub mujale ja tõenäoliselt on selleks Jordani Läänekallas.
Mis seal Läänekaldal toimuma hakkab? Ühel pool on täiesti maatasa Gaza sektor, teisel pool on ka suured pinged. Ehk võib Hamas kolida ümber Läänekaldale.
Seda siiani ei ole juhtunud ja Hamas on võimul olnud ju aastast 2006 juba. Seda pole varem olnud ja seda praegu ka sellisel kujul juhtuma ei hakka. Vähemalt keegi kohapeal olevatest vaatlejatest seda küll ei kinnita. Läänekalda põhiline probleem ja väljakutse on ju okupatsiooni laienemine ehk needsamad Iisraeli ebaseaduslikud asundused, mille kohta Iisraeli valitsus on vastu võtnud otsuse, et neid laiendatakse ja nende asunduste laienemine kindlasti tekitab seal pingeid palestiinlaste seas kui ka asunike seas ja laiemalt siis Iisraeli armee ja palestiinlaste vahel.
Kas võiks arvata, et mingisuguste halbade asjaolude korral võib tekkida vastuhakk ja poliitiline partei ka Läänekaldal, mis hakkab võitlema Iisraeli vastu?
Sõjalisel vastuhakul kui viimasel väljapääsul on palestiinlaste seas väga laialdane toetus. Nii Gazas kui ka läänekaldal. Igal pool. Põhimõtteliselt see toetus on seal olemas, aga kui me vaatame neid ressursse, mis on palestiinlastel Läänekaldal või nendele rühmitustele kättesaadavad, siis need on palju väiksemad. Need kanalid, mis varasemalt on ehk olnud, neid ei ole enam. Teised Araabia riigid ei ole valmis ju neid palestiinlasi, kes tahaksid võitlusesse minna, toetama ehk selles valguses sõjaline konflikt on pigem ebatõenäoline.
Gaza piirkond on maatasa. Kui see sõda algas, tundus Gaza ikkagi hoonestatud piirkond, kuid nüüd ei ole enam isegi linna siluetti olemas. Keegi peab selle ju füüsiliselt üles ehitama sellises olukorras, kus omavahel minnakse tülli ja kõik on äärmiselt ebaturvaline. Kes see sinna ehitama läheb?
Seda me alles hakkame nägema. Gazas tegelikult on ju inimesed olemas. Neil on ju täna väga selge soov taastada oma kodud, oma ärid ja see elukeskkond, mis neil seal on ehk siis küsimus on nendes materjalides ja nendes vahendites pigem. Ka rahas ja seda ilmselgelt ameeriklaste plaan näeb ette, et see peab suures osas tulema Laheriikidest ehk Katar, Araabia Ühendemiraadid, Saudi-Araabia peaksid oma panuse andma. See on see eeldus, millega USA täna mängib.