Levinud arvamuse kohaselt oli Nõukogude Liidu linnaplaneerimises kirjutamata reegel, et miljonilinn pidi saama metroo ja poole miljoni elanikuga linn kergmetroo. Erand tehti näiteks Thbilisile, kus 1960ndatel, kui sinna metroo tehti, elas palju vähem inimesi. Ja tegelikult polnud ka pool miljonit elanikku kergmetroo saamise garantii, sest selline elanike arv tähendas seda, et kaaluti pigem odavamaid lahendusi: kiirtrammi, metrootrammi või kergmetrood. Mille poolest need kolm lahendust üldse erinevad? Kiirtramm sõidab peamiselt maapinnal eraldatud rajal, metrootramm tihedamas linnas osaliselt tunnelis, aga jääb trammisüsteemiks ning kergmetroo on metrooga sarnasem eraldatud süsteem, tavaliselt estakaadil või omaette trassil ning lühemate rongide ja väiksema läbilaskevõimega.
Nõukogude aja lõpus oli Tallinna ja Vilniuse rahvaarv juba sellel piiril, et neisse taheti rajada mõni odavam lahendus, ning miljonilinnaks tõusev Riia pidi saama pärismetroo. Vilniuses andis linnavõim projekteerijatele ülesande uurida kiirtrammitee rajamise võimalust, samas olid selle tunnelid ja jaamad kavandatud toonaste metroostandardite järgi ning vanalinna all oleks trass läinud kuni 30 meetri sügavusele. Kuid töö peatati 1990. aastal. Riia metroo oli ka projektistaadiumis: 1980. aastate lõpuks oli kinnitatud kolme liiniga skeem, esimese 8,3 km ja kaheksa jaamaga lõigu tööprojektid olid 1989. aastaks Moskvas valmis ja parteibossidel kinnitatud. Alustatud oli ettevalmistustöid, sh geoloogilisi puurimisi ja ehitusbaaside rajamist. Ehitus pidi algama 1990. aastal ja esimene lõik ise valmima aastatel 2000–2002, kuid projekt jäi laulva revolutsiooni tõttu ära.
Oled juba tellija?Logi sisse