Jutukas inimene on selline, kes armastab palju rääkida või kes on suure jutuga. Sõnu, mis seda tähendust kannab, on eesti keeles mitmeid, tutvustas Kristina Koppel Vikerraadio keelesäutsus.
Keelekorpuse andmeil on sagedasemad neist jutupaunik, lobamokk, lobiseja, latatara, lobasuu ja pläralõug, nagu näiteks lauses “Kolmeaastaselt on laps juba paras jutupaunik ja kasutab kogu oma sõnavara enda eesmärkide saavutamiseks”. Jutupaunikule saab viidata ka teiste, keelekorpuses palju harvemini esinevate sünonüümidega, nagu näiteks lõhverdis, lobalõug, lõhvard ja latard, nagu näiteks lauses “Mitte ei tahaks uskuda, et kõik naabrid ühtmoodi lõhverdised on”.
Sarnase tähendusega ehk palju lobisevale inimesele viitavaid sõnu on eesti keeles veelgi – näiteks vaterdaja ja vaterdis. Vaterdajale on kombeks palju rääkida ning ta teeb seda kiiresti ja elavalt, nagu näiteks lauses “Ta kipub sageli olema erapoolik, eneseimetlejast vaterdaja”.
Jutuka ja ringi sekeldava inimese kohta on kasutusel sõna sädistaja, nagu näiteks lauses “Olen minagi imestanud, kuidas on kunagisest rõõmsameelsest sädistajast saanud kergesti ägestuv inimene”. Sõnad pläraläraleenu ja pläraleenu viitavad inimesele, peamiselt naisterahvale, kes räägib palju tühja juttu ning levitab kuulujutte, nagu näiteks lauses “Mu ämm on paras pläraleenu”.
Sõnaosavalt jutuka inimese, sagedamini meesterahva kohta, on kasutusel sõna jutumees, nagu näiteks lauses “Ega ta eriti jutumees olnud.” Lobiseja ja lobisemise kohta käivates väljendites ja võrdlustes kasutatakse ka veel sellist toredat sõna nagu tatraveski, nagu näiteks lauses “Suu jooksis tal vahetpidamata nagu tatraveski”.
Nagu näha, on jutukat inimest tähistav sõnavara eesti keeles üsna rikkalik – üks neist humoorikam kui teine. Aga enne, kui kedagi pläraleenuks või tatraveskiks nimetada, tasub korraks mõelda, kas see tundub naljakas ikka kõigile osapooltele või ainult kõnelejale endale.