Mõelge korraks. Iga uus arendus toob tööd kaudselt tuhandetele inimestele. Alates arhitektidest ja konstruktoritest kuni maalrite ja aknatehase töötajateni. Kui investeeringud venivad ning arendused ei jõua idee tasandilt ehitusfaasi, on tööta mitte ainult kraanajuht, vaid ka see, kes karjääris killustikku toodab.
Ja ometi näeme me kõikjal arenduste suhtes teatavat skeptilisust. “Kes neid kalleid maju ikka ostab?” või “Miks meil neid maju nii palju vaja on!” Tuttavad hääled. Aga see on lühinägelik vaade.
Arendus ei ole ainult betoon ja klaas. See on töö, palk ja turvatunne tuhandetele Eesti peredele. Kui me selle kinni keerame, lõikame ära omaenda majanduslikku hapniku ning pärsime majanduskasvu.
Ametkondlik lõks
Kõige kurvem on aga see, et me ei takerdu mitte raha või tahtmise taha, vaid iseenda loodud bürokraatiasse. Menetlused venivad, regulatsioone kuhjub, ametnikud on mattunud lõputute normide alla. Otsuseid lihtsalt ei tehta, sest aega ei väärtustata ja tähtaegadest kinnipidamist ei peeta oluliseks.
Eestis on kohustus teha hoonete rajamiseks detailplaneeringuid, kuid ainuüksi planeeringu algatamine võtab kohati aastaid aega. Ametnike kartus NIMBY ja BANANA ees lükkavad edasi nendele seatud kohustuste täitmise. Ja isegi kui planeering on menetluses, siis selle ajaline ohjamine on pea võimatu töö, sest ametniku jaoks puudub ajal väärtus, see on vaid üks tähtaeg kalendris, mida saab nupuvajutusega jälle edasi lükata.
Sama ajal ei ole kohane siinkohal süüdlaseks tembeldada ametnikke, kuna nad on süsteemi ohvrid. Süsteem, mis igal sammul nõuab neilt aina rohkem hindamist. Poliitikud räägivad efektiivsest riigijuhtimisest, aga kooskõlastavad määruseid, mis aina süvendavad ebaefektiivsust.
Käimasoleva planeerimisseaduse menetlus ilmestab väga hästi patiseisu, kus ettepanekuid süsteemi lihtsustamiseks ja kiirendamiseks ignoreeritakse ning ees terendab üks järjekordne muudatus, mis ei väärtusta aega.
Hea näide on ka Tallinna parkimisnormatiivid, mis kohustasid korterite arvu järgi autokohti looma. Aastatepikkuse arutelu järel tehti lõpuks uus otsus, aga selline, mis suurendas küll paindlikust, kuid samal ajal kasvatas ametnike töökoormust, sest erandite ja tingimuste loetelu ei paku ühetaolist mõistmist ja nõuab ametnikult pidevalt hinnangute analüüsimist. Tulemuseks on süsteem, mis teeb protsessid aeglasemaks ja kallimaks.
Mäletate, kui meil oli eesmärk?
2000. aastate alguses oli Eestil selge siht: euro, Euroopa Liit, NATO. Me võtsime end kokku, tegime reforme ja jõudsime kohale. Ühine eesmärk, limiteeritud ajaraam sundis leidma operatiivseid lahendusi, sest ajal oli väärtus – kui hiljaks jääd, oled ukse taga.
Nüüd pole meil aga ühist eesmärki. Me reguleerime, menetleme ja arutame, aga ei pürgi kuhugi. See ongi põhjus, miks ühiskond tundub pessimistlik ja ebakindel. Kui puudub visioon ja eesmärk, mille poole ühiselt püüelda, täidab õhku ainult tühi kraaklemine.
Kui tahame päriselt majandust kasvatada, tuleb alustada väga lihtsast asjast – otsustest. Kiire ja mõistliku otsustamise keskkond on parim, mida riik saab ettevõtjale pakkuda. Mitte toetusi, mitte loosungeid, vaid kindlust, et kui tahad midagi luua, siis sind ei niideta aastatepikkuse menetluse ja paberimajandusega jalust maha.
Sellest sõltub ka välisinvesteeringute Eestisse meelitamine, mida praegu erinevate toetusmeetmetega teha üritatakse. Iga investeering otsib efektiivsust ning aeg on selle üks olulisemaid komponente.
Optimismiks on põhjust
Viimase aasta jooksul oleme näinud mitmeid avalikke raha kaasamisi kinnisvarasse. Hoolimata sellest, et mõni arvamusliider näeb seda alarmeeriva märgina sektori meeleheitest, on arendajate kontratsükliline investeerimine just majandust turgutava mõjuga. Arendajate julgus ongi meie ühiskonna kasvu vili.
“Kui bürokraatia tõttu jääb logistikakeskus rajamata, ei kaota ainult arendaja, vaid ka meie kõik, sest kaob maksuraha, kaovad palgad, kaob areng.”
Arendustes saab näha ka laiemat panust ühiskonda. See tähendab kaasaegset ja kvaliteetset linnaruumi, aga tähendab ka tööhõivet. Kui uue tehase rajamine seisab aastaid kohaliku omavalitsuse laual, ei jää tööta mitte ainult ehitajad, vaid ka tulevased töötajad, kellele see tehas leiba annaks. Kui bürokraatia tõttu jääb logistikakeskus rajamata, ei kaota ainult arendaja, vaid ka meie kõik, sest kaob maksuraha, kaovad palgad, kaob areng.
Jah, me elame raskel ajal. Sõja vari on lähedal, eelarve on pinges ja poliitika lonkab. Aga meie suurim julgeoleku garantii ei ole mitte ainult NATO ega relvad, see on Eesti inimene, töökas, kohanemisvõimeline ja ambitsioonikas. See on valuuta, mida ei saa keegi meilt ära võtta.
Seetõttu olen eesootava ees optimistlik, sest usun meie Eesti inimese tugevusse. Kui loome keskkonna, kus otsuseid tehakse ja arendused liiguvad, kasvab Eesti edasi. Mitte ainult majades ja betoonis, vaid inimeste eludes ja heaolus.
Kui investeeringud toppavad ja arendused seisavad, seisab ka Eesti. Küsimus on lihtne: kas me lepime venimise ja paigalseisuga või vaatame kriitiliselt praegustele tegutsemisviisidele otsa, teeme vajalikud muudatused ja liigume edasi?
Aeg on meie kõige väärtuslikum ressurss ning paradigma muutuseks on vaja visiooni, otsusekindlust ja tahet olukorda parandada. Just seda ühiskond eesootavate valimiste tulemusel kõige enam ootabki.